Avalehele
Viskist ja Viskiklubist Uudised Tegemised Klubiruum
Viskist ja Viskiklubist
Viskiklubi teosed
2001-2005 / 2006 / 2007
 

2007

78. EMAJÕEL SAAB SÕITA AJALOOLISE LAEVAGA – VALMIS SAI HANSALODI

Toomas Tiivel - Eesti Päevaleht 11.01.2007.

Läänemeremaades on puidust laevu ja paate ehitatud aastatuhandeid. Pikka aega oli veetee see kõige kiirem ja mugavam kaupade ja ka inimeste liikumiseks. Ei olnudki see niipalju aega tagasi, kui näiteks Saaremaalt ja Hiiumaalt oli lihtsam sõita Gotlandile kui Tallinna.

Praegu taastatakse üle terve maailma vanu laevu. Euroopas on loodud Ajalooliste Laevade Selts, Eestis samuti. Aastal 2004 valmis rannarootsi jaala, mis sooritas sõidu üle Läänemere Stockholmi ja tõi kirja Rootsi kuningale.

Eestimaal on ehitatud teisigi laevatüüpe. arvestades otstarvet, sõidutingimusi ning kohalikke olusid.

Emajõe-Peipsi lodi oli spetsiaalselt Peipsi ja Emajõe piirkonna tingimustele kohandatud kaubalaevatüüp. Hansa liidu kooseisus kujunesid Tallinnast ja Tartust Euroopas tuntud kaubalinnad, eelkõige transiitkaubanduse keskused. Siia toodi kalevit Flandriast ja Inglismaalt, käsitöösaadusi Põhja-Saksamaalt, kanget õlut ja magusaid veine, idamaiseid vürtse ja hiljem ka rasvaseid soolaheeringaid. Eriti tulusaks kujunes kauplemine soolaga. ---- Rukist vahetati soola vastu vahekorras: üks mõõt rukist= kaks mõõtu soola. Novgorodist viidi Tallinna ja Tartu kaudu läände eelkõige karusnahku.---.Veel toodi Novgorodist vaha ja mett, lina, kanepit ja loomanahku.

Liivimaa linnadest oli just Tartul kõige parem ühendus Pihkvaga ja sealtkaudu Novgorodiga. Seda enam, et traditsiooniline veetee - Soome laht –Neeva jõgi- Laadoga järv- Volhovi jõgi oli sageli ohustatud Vene-Rootsi piiritülide ja mereröövlite (vitaalivendade) tegevuse tõttu. Teekond läbi Tartu oli küll pikem, see-eest tunduvalt ohutum. Pealegi oli keskaegsel Tartul Emajõe ja Võrtsjärve ning lääne poole jäävate jõgede kaudu ühendus Pärnu ja merega.

Siinkandis ehitatud Emajõe-Peipsi lodi on seega üsnagi unikaalne puust kaubapurjekas. Eesti sisevetel seilasid lodjad teadaolevalt üle 600 aasta - 14. sajandi hansaaegadest kuni 20. sajandi keskpaigani - andes seega oma oma väärika panuse Tartu linna arengusse. Tänaseks pole paraku säilinud mitte ühtegi autentset Peipsi lotja. Lotjade hiilgeaeg jäi 19. sajandisse: tollal liikus neid Peipsil üle 500 ja Tartu sadamas võis seismas näha korraga üle 200 lodja. Linnarahvas vajas kütet ja toidukraami, voorimeeste hobused heinu. Kesklinnas Emajõe ääres olid eraldi puu-, heina- ja kalaturg. Kauplemisest vaba aja  saatsid lodjamehed mööda laeval lõõtspilli seltsis või linna kõrtsides lõbutsedes.

Emajõe-Peipsi lodi oli spetsiaalselt Peipsi ja Emajõe piirkonna tingimustele kohandatud kaubapurjekas, milliseid ehitati siinkandis teadaolevalt juba 14. sajandil.

Lotjade ehitusviis püsis kogu selle aja üsna muutumatuna. Hansakogedelt pärit

ehitustehnoloogia: plankude külmpainutus ja tihendamine lõhestatud puitliistude ning metallist klambrite - sinklitega, mis Friisimaal asendus moodsamate võtetega juba 500 a tagasi, oli siinkandis ilma eriliste mugandusteta kasutusel 20. saj  alguseni. Lodjad olid lähtuvalt Peipsi ja jõgede vähesest sügavusest, teravast lainetusest ja jõgede loogetest väikese süvisega, lühikesed ja laiad - pikkuse ja laiuse suhe oli 2 : 1-1,3. Taolised lamedapõhjalise kerega laevad olid ideaalsed laevatamiseks Emajõe ja Peipsi madalates vetes ning sildumiseks kesistes sadamakohtades.

Väiksemad lodjad olid u 16 t kandejõuga, suuremate kandejõud oli u 200 t. Viimaste pikkus oli 24 m ja laius 13 m. Suurimad teadaolevd lodjad olid kuni 35 m pikkused ja neid võib Eesti Meremuuseumi andmetel pidada suurimateks klinkerplangutusega laevadeks maailmas. 

Lodjad liikusid tuule- ja inimjõul. Lotjadel oli enamasti üks spiraalselt sini-punase triibuliseks värvitud mast millele kinnitus suur raapuri. Leidus ka kahemastilisi kahveltaglasega lotjasid. Purjetada andis hästi ka Emajõel, mille kaldad olid niitmise ja karjatamise tõttu lagedad. Tuule puudumisel veeti lotjasid kaldalt inimjõul riidest rakmete ja köite abil ehk petsutati. Vanad inimesed mäletavad, et jõeäärsete talude naised vedasid lotjasid lisaraha teenimiseks. Vedada tohtis ainult oma talu piirides, edasi tuli laev anda järgmise talu naisperele, et neilgi oleks võimalus teenida.

Süüa keedeti lodja päraruumis e. peräsäksas, kus oli savikividest pliit. Siin magati külmal ajal. Sooja ilmaga magati ka laeva esiosas asunud nõnasäksas. Laeva keskosa moodustas väga ruumikas kaubaruum, mis võis olla nii katusega kui katuseta.

Lodja meeskonda kuulus vähemalt kolm inimest. Tavaliselt majandas lotja üks perekond, elades sellel aastaringselt.

Lotjade ehitamine lõppes 1918. a , enamik lotjadest hävitati I ja II maailmasõja käigus. Eesti Vabariigi ajal muudeti enamus säilinud uhkete raapurjedega veesõidukid  paarkadeks - purjede ja mastideta, aurulaevaga pukseeritavateks lotjadeks. Paarkad e. pargased liikusid Emajõel ka peale II Maailmasõda.

Lodja taassünnist huvitatud koondusid 2004. aasta kevadel Emajõe Lodjaseltsiks ning seadsid eesmärgiks taasavastada kadunud lodjaehitustehnoloogiad ning ehitada valmis üks Emajõe-Peipsi lodi. Pikematest plaanidest on Lodjaseltsil soov  rajada Emajõe kaldale Lodjapark , Suur Lodjakoda, Jõemuuseum ja ajalooliste laevade sadam. MTÜ Emajõe Lodjaselts on avalikkuse kontrolli all olev MTÜ, seltsi nõukogu kolmest kohast kaks määrab Tartu Linnavalitsus. Lodjaseltsil on 24 liiget. Lodjaseltsi auliikmeteks on oma mälestusteraamatus "Kallid kaasteelised" lodja taasehitamise mõtteid avaldanud Jaan Kross ning eesti vanima puulaeva “Tempo” reeder, Tartu viimase lodjameistri poeg Hando Kruuv. Ideed asusid toetama ka Euroopa Liit ja Tartu linn ning mitmed firmad ja üksikisikud. Projekti läbiviimisel osales ka MTÜ Puulaevaselts Vikan, kes viis edukalt lõpule analoogse ajaloolise Ruhnu jaala ehitamise projekti. Ehituseks vajalike puutöökogemustega, ruumide ja tehniliste abivahenditega abistas OÜ Tartu Tünnitehas. Ülesanne osutus oodatust raskemaks – elavate kirjas ei olnud enam ühtegi lodjameistrit. Ei leidunud ka märkimisväärseid ülestähendusi ehitustehnoloogia kohta. Õnneks leidusid Eesti Rahva Muuseumis mõned lodjajoonised ja 20. Sajandi alguspoolel tehtud fotod, eesti Meremuuseumi kogus olid ka küllaltki täpsed lodjamudelid.

2005. aasta kevadel algas Tartus selle kadunud laevatüübi taassünd. Emajõe äärde püstitatud lodjakojas valmistati ise kõik aevaehitusel tarvisminevad detailed ja vahendid – keerutati takunöörid, treiti puitnaaglid, lõigati mõõtu ja painutati plangud, sepistati naelad ja sinklid.

Laupäeval, 29. aprillil 2006. lastigi Tartus Emajõe ääres Väikese Lodjakoja juures vette suurim pärast II ilmasõda Eestis ehitatud puust purjelaev - 12 m pikk ja 7 m lai Emajõe lodi. Ühtlasi pandi lodjale nimi - Jõmmu. Lodja vettelaskmise oli esimene tipphetk 2004. aasta kevadel loodud Emajõe Lodjaseltsi tegevuses.  Vastvalminud Emajõe Hansalodi on täna ainuke omalaadne maailmas. Suurema  lodja emapuu ootab uue ehituse algust.

Virtuaaltutvust saab vähem kui aasta vanuse lodjaga teha aadressil www.lodi.ee.

 

Emajõe lodi seisab ankrus Tartu kesklinnas Lodjakoja juures. Lodja peal võib nautida lodjameistrite kätetööd, ehtsaid ajaloolisi materjale ja töövõtteid, tunda kaugete aegade hõngu. Lodjaselts uurib ja tutvustab Eesti siseveeliikluse ajalugu, aitab kaasa võimalikult paljude Eesti sisevete laeva- ja paaditüüpide säilimisele ning talletab ja levitab nende valmistamise oskusi.

Hansalodi seilab Emajõge mööda üles- või allavoolu, viib reisiseltskonna väikesele lõbusale linnareisile või mitmepäevasele rännakule ürgse looduse ja huvitavate kultuuride rüppe - avastama müstilist Emajõe Suursood, Kavastu muuseumi, Peipsi avaraid vetevälju, uudistama põliste rannaelanike – vene vanausuliste või Pihkva järve ääres elavate setode elu-olu. Alam-Pedja Looduskaitsealal korraldab Eestimaa Looduse Fond talgulaagreid. Eriliseks teeb lodjasõidu kindlasti see, et saab näha ja lähemalt tutvuda Eestiga, mis jääb tavapärastest turismiteedest eemale. Sõita traditsioonilise veesõidukiga taolistele avastusretkedele mööda maalilisi Eestimaa jõgesid, puutumatuid sooalasid, näha pikaajaliste paadiehitus- ning kalastustraditsioonidega Peipsi ja Võrtsjärve rannikukülasid, on omaette elamuseks.

 

Lodjakoda

Avatud tööpäeviti 11-16

Ujula 98, Tartu

Tel 372 55 599100

lodi@lodi.ee

Täpsem teave www.lodi.ee ja www.historicships.ee 

79. Mati Sirkel - Kultuur kontra lollus
19.01.2007 Postimees
Mati Sirkel, LR toimetuse kolleegiumi liige

Mihkel Muti suust langes Loomingu Raamatukogu sünnipäeva tähistamisel sõna «kontrakultuur», ütleksin küll «kultuur kontra lollus», ja seda rolli Loomingu Raamatukogu kuni ca aastani 1988 kahtlemata täitis.

Kui aastal 1988 ilmus EKP KK ideoloogiasekretäri Mikk Titma eessõnaga Orwelli «Loomade farm», tähendas see minu jaoks seda, et tagasipöördumist ühiskondlikku lausjaburusse enam olla ei saa. Pärast seda oleme olnud oma valikutes sõltuvad üksnes esteetilistest ja kirjanduslikest kriteeriumidest ega ole olnud vaja arvestada mingisuguste poliitiliste keeldude-käskudega.

LR oli vastupanu võimaluste piires, solidaarne sabotaa˛ süsteemi vastu, niipalju kui see võimalik oli. See oli igapäevane tsensuuri piiride järelekatsumine. Ja tuleb au anda vastutajaile, kes seda igapäevast Damoklese mõõka pea kohal kandsid. Sest kunagi ei võinud teada, milline on vahikoerte reaktsioon. Ja eriti tähendusrikas oli see, et täna oma mälestusi jaganud peatoimetajaist ei pidanud keegi häbenema.

Keegi ei läinud liigsetele kompromissidele ega kollaboratsioonile, keegi ei võtnud pattu hinge peale. Tehtud sai just nii palju, kui toona võimalik oli, ja päris kindel, et üksjagu rohkemgi (loetagu Lembe Hiedeli mälestusi LRi värskest bibliograafiast!).

Just see teadmine, et nad teevad midagi tõeliselt olulist, mille järele on karjuv vajadus, pani toimetajaid välja kannatama vaibalekutsujate lollust ja aitas üle saada vastikusest, tüdimusest, mida tähendas suhtlemine toonaste võimuorganitega.

Ma arvan, et ilma selle teadmiseta oleks asi välja surnud, aga just see missioonitunne, selle üliolulise tühiku tajumine, mida LR toonases kirjastusilmas täitis, aitas tööd ennastohverdavalt edasi teha.

Suur tänu kõigile, nii elavaile kui kadunuile, kes selle äratundmise ajel oma tööd nii hästi tegid ja praegu küll teistsuguste märkide all seda nii hästi jätkavad.

 


80. Online-intervjuu: majandusanalüütik Hardo Pajula
13.07.2006
Aivar Reinap, PM online         Foto: Peeter Langovits



SEB Eesti Ühispanga analüütik Hardo Pajula kritiseeris Postimees Online'i lugejate küsimustele vastates teravalt Eesti hariduse taset ja hoiatas majandussituatsiooni muutuse eest.

 

Kas valitsus ja Eesti Pank peaks kuidagi pidurdama majandusbuumi ja miks? Mis halba sellest juhtub, kui me sama kiiresti edasi areneme?

Alustame kõigepealt sellest, et mis kiires arengus halba on. Kui kasv on pikaajaliselt säilitatav, siis pole kiires kasvus muidugi midagi halba. Et inimesed on aga keskmiselt vist ikkagi pigem riskivaenulikud, siis eelistavad nad tavaliselt elatustaseme püsivat edenemist selle järskudele hüpetele ümber keskmise. Probleemid tekivadki siis, kui soodne majanduskliima sünnitab ebarealistlikke ja õigustamatuid ootusi, mille põhjal tehakse siis omakorda otsuseid, mida majanduskonjunktuuri muutudes kahetseda tuleb.
Kas Eesti Pank ja valitsus peaksid majandusbuumi pidurdama on omaette küsimus, millele vastamine on eelkõige eelmainitud institutsioonide pädevuses. Ega neil selleks tegelikult väga palju vahendeid ei ole. Valitsus peaks muidugi eelarvedistsipliini järgima, aga see soovitus kehtib ka kõikides teistes olukordades.

Miks pidurdada inimeste laenuvõttu täna, kui me pole jõudnud veel keskmise eurooplase elatustasemeni? Kas ajastus on õige? See ei käi nende kohta, kes tahavad harrastada lõhkilaenamist, sest seda peab laenuandja ise arvestama, kellele ja kui palju annab ning mis otstarbel. Me teame, et kohalik majandusregioon jätkab kasvamist (kasvavad sissetulekud, tootlus, ettevõtlus liigub suurema lisaväärtus teenuste/toodete poole jne.). Me teame, et raha ostujõud muutub ajas väiksemaks ning teame, et raha hulk ringluses kasvab (Jaapan on erand, millest kõik on õppust võtnud).

Kui keskmise eurooplase elatustasemeni jõudmine võtaks keskmise eestlase jaoks aega neli aastat (umbes nii kaua on tsükli praegune faas kestnud), siis oleks küll midagi maailmas oluliselt muutunud. Mis puutub laenuvõtmise pidurdamisesse, siis minu arvates hakkavad seda kammitsema mitte niivõrd Eesti Panga või valitsuse majanduspoliitilised sammud kuivõrd maailma intressitaseme tõus. Eesti Pank juhtis oma viimase käiguga lihtsalt tähelepanu sellele, et majandussituatsioon ei pruugi igavesti selliseks jääda, nagu me seda viimastel aastatel oleme näinud.

Kas ja millal on oodata nö jääaega, mil suurem osa inimestest on maksimaalse võimaliku laenukoormuse all ning meie läänelikud tarbimisharjumused asenduvad palgapäevani hinge seeshoidmisega? Kas riik peaks seadma piiranguid pankade laenutoodete propageerimisele?

Selline jääaeg on võimalik, küsimus on vaid selle tõenäosuses ja ajastuses. Üheks võimaluseks oleks vaadata kasvõi 1990-ndate aastate alguse Soomet. Ma ei arva, et tõenäosus sellise stsenaariumi rakendumiseks tänases Eestis väga suur on, aga see on kindlasti nullist oluliselt suurem.

Kas riik peaks pankade konkurentsi kuidagi piirama, on väga huvitav ja vahest isegi peamine küsimus. Ökonomistina usun ma kindlasti pikaajalisse korrastavasse jõusse. Samas on aga ajaloost võtta palju näiteid, kus lühiajaliselt on pankadevaheline tihe konkurents sundinud nii neid kui laenuvõtjaid tegema väga ebamõistlikke otsuseid. Poliitikud näevad seetõttu tavaliselt kohe sekkumisvajadust. See ei ole aga nii lihtne. Asi ei ole ju nii, et rumalate ja isekate pankade tegevust hakkaksid reguleerima kõiketeadvad ja omakasupüüdmatud poliitikud, vaid ikkagi sama rumalad ja isekad poliitikud. Minu teada kuuluvad ka rahvaesindajad samasse bioloogilisse liiki. Et see liik nimega inimene on oma loomult vist pisut hüplik, siis tuleb meil majanduse arengu kohati olulise ebastabiilsusega vist leppida.

Kui kõrgele võivad intressimäärad USAs ja Euroopas praeguse keskpankade tõstmistsükli lõpuks tõusta?

Nad võivad tõusta kuitahes kõrgele, nad ei või langeda nullist allapoole. Küsimus on jällegi tõenäosustes. Ma arvan, et USA võib oma praeguse pingutamistsükli lõpus minna vabalt 6 protsendini. Kui kaugele minnakse sõltub inflatsiooni käitumisest lähitulevikus.

Millised on sisemajaduse väljavaated järgneva kümnendi jooksul arvestades raskusi teadmistepõhise majandusmudeli implikeerimisel?

Ma olen tõepoolest seda meelt, et meie haridussüsteemi äärmiselt nigel seis võib meile lähitulevikus väga valusalt kätte maksta. Me oleme praegu ikka suuresti tööd eksportiv riik. Lisaks väljarändavatele töökätele ekspordime tööd ka kaudselt -- läbi allhanke. Üleilmastumise tingimustes on säärast tegevust järjest raskem jätkata. Samas olen ma alati ka sellesse teadmispõhisusse üsna skeptiliselt suhtunud. Selle taga mõistavad erinevad inimesed väga erinevaid asju (tavaliselt peetakse silmas mõne mitmekordse hoone ehitamist). Minu arvates on põhjused palju sügavamal. Olles ise haridussüsteemis aktiivselt ligi 10 aastat kaasa löönud, julgen ma väita, et Eesti Vabariigi keskkoolidest tulevad välja inimesed, kel pole õrna aimugi ei eesti keele (ega mingi muu tuntud keele) ega matemaatika põhitehetest. Sellise ettevalmistusega inimestele hakatakse siis meie n+1 ülikoolis õpetama kes-teab-mida. Tulemus on see, et 3 - 4 aasta pärast pole suure osaga inimestest (ministeeriumide praeguse arvu juures) midagi peale hakata.

Kui kaua jätkub veel praegune kiire majanduskasv ja palgakasv?

Ma suhtuks väga umbusklikult igasse inimesesse, kes peab ennast pädevaks sellele küsimusele vastama.

Milliste võimalustega oleks võimalik tõsta Eesti keskmist palka, nagu varem mainitud Eesti palgad on naeruväärsed võrreldes enamiku EL riikidega?

Selleks on tegelikult ainult üks võimalus -- meie tootlikkus peab kasvama vanade EL liikmesriikidega samale tasemele. Kuidas seda saavutada, on muidugi omaette küsimus. Ma arvan, et vastused peituvad taas haridussüsteemiga seonduvas.

Eesti Pank on väljastanud aastaid hoiatava tooniga teateid jooksevkonto puudujäägi kohta, mis on suurusjärgus 2 miljard krooni kuus ehk 25 miljard krooni aastas. 10 aasta jooksul kogunev summa oleks ligikaudu 250 miljard krooni, mis ületab Eesti aastase SKP. Valuutakomitee põhimõtte kohaselt peab iga ringluses olev kroon olema tagatud samaväärses koguses mõne muu rahaga, mida teadaolevatel andmetel on oluliselt vähem. Juhul kui tänasel päeval tasutakse ekspordi-impordi vahe laenuraha eest, siis mingil hetkel tuleb hakata laenu tagasi maksma. Kuna kattevara on vähem kui laenuraha, siis välislaenu tasumist võimaldab ainult importi ületavast ekspordist tulenev välisraha ülejääk. Kas eelnev mõttekäik vastab tegelikkusele või on midagi olulist jäänud arvestamata? Kuidas hindate jooksevkonto puudujäägi arengut tulevikus ja selle mõju majandusele?

Eesti majandus on aastatel 1998 - 2004 läbi teinud olulise struktuurse muutuse, mis avaldab muuhulgas mõju ka meie maksebilansi tõlgendamisele. Minu tõlgenduses on Eestist majanduslikult saanud Põhjala majandusruumi lahutamatu osa. Eesti pangandussüsteem on sisuliselt Rootsi pangandussüsteemi osa, suur osa Eesti suurematest ettevõtetest kuulub rootslastele ja soomlastele, lõviosa meie ekspordist suundub Soome ja Rootsi jne. Asja võib vaadata ka nii -- Tallinn on Helsingi linnaosa, mida eraldab keskusest erakordselt lai jõgi. Muu Eesti on majanduslikus mõttes Tallinna aiamaa. See oli nüüd kindlasti liialdus, aga kindlasti mitte nii suur kui üldliselt arvatakse. Linnaosade ja aiamaade jooksevkonto puudujääke minu teada maailmas üldiselt ei mõõdeta ja kui me nüüd omi numbreid näiteks Prantsusmaa omadega võrdlema hakkama, siis võime seejuures teha olulisi vigu. Me peame endale vist aru andma, et maailmas on väga vähe nii väikseid territooriume, mille kohta kõik need statistilised andmed olemas on, millest meie lehed kirjutavad ja raadiod räägivad. See tõsiasi peaks panema meid oma arvandmeid veidi teise pilguga vaatama.

Mis aastal võiks Eesti elatustase jõuda Soome tasemele? Mida peaks selle võimalikult kiiresti saavutamiseks kindlasti tegema?

Siin tuleks võrrelda lihtsalt kahe riigi kasvutempode erinevust (selleks ei ole mul praeguse tempo juures kahjuks aega). Kui praegune kasvutempode meile soodne erinevus jätkub, siis võime Soomele suhteliselt kiiresti (näiteks 10 aastaga) järele jõuda. Seejuures tuleks kindlasti aru anda, et see järelejõudmise mõiste on suhteliselt hägune ja me räägime siin keskmistest näitajatest. Minu arvates on aga põhjust arvata, et praegune kasvutempode suur erinevus ei pruugi kaua jätkuda ja siin võib tulla suuremaid ja väiksemaid tagasilööke, mis muudavad järelejõudmise pikemaajalisemaks ja keerulisemaks. Pikas perspektiivis on järelejõudmiseks ainult üks tee - tootlikkuse kasv, mis viib meid otsapidi jälle haridusse.

Kas eesti kroon on üle- või alahinnatud ja kui palju? Märkisite hiljuti, et krooni devaleerimise tõenäosus pole päris null. Millele te seda väites tuginesite?

Ma olen oma ettevalmistuselt pigem statistik ja kaldun seetõttu arvama, et päris võimatuid ja päris kindlaid sündmusi ei olegi olemas. Seetõttu ei ole ka krooni devalveerimise tõenäosus minu arvates kindlasti mitte null. See oli siis vastus viimasele küsimusele.

Kas kroon on ülehinnatud või alahinnatud? Kui me vaatame oma ekspordi kasvutempot, siis ei viita see kuidagi erilisele ülehinnatusele. Kui me vaatame aga jooksevkonto defitsiiti (ja oletame, et sel on samasugune tähendus nagu näiteks Kanada omal), siis võime teha pigem vastupidise järelduse. Mis puutub kvantitatiivsetesse hinnangutesse, siis need jäävad minu mängumaalt praegu välja. Küll aga tahaks siinkohal rõhutada seda, et minu arvates tuleks võimalikult kiiresti liikuda euro kasutuselevõtu poole, et see devalveerimise jutt üldse lõppeks (ja asenduks rahaliidust väljakukkumise võimalikkuse jutuga).

Millal teie hinnangul võidakse (tavapärasest vastupidisest propagandast hoolimata) devalveerida Eesti kroon? Kes võidaks krooni devalveerimisest kõige enam ja milliste «ametlike vabandustega» seda võidaks teha? Mis võiks olla devalveerimise ohu märgid

Kui Te küsite, mis ajal võidakse krooni devalveerida, siis sellele ei oska ma muidugi vastata. Kui Te küsite, mis tingimustel võidakse krooni devalveerida, siis sellest on võimalik juba rääkida. Lähim paralleel ajaloost on ilmselt kullastandardist loobumise näited. Ka siis kinnitasid valitsused, et nad jäävad kullastandardile kindlaks. Ometi ei suudetud neid kinnitusi mitte alati täita. Loobuti rasketes kriisiolukordades ning peamiseks põhjenduseks oli tavaliselt alati see, et me ei saa sisemaist tööhõivet ja sellest tulenevalt elatustaset tuua ohvriks millelegi nii abstraktsele nagu rahvusvahelised mängureeglid (mida kullastandard ju tegelikult oli). Krooni devalveerimisest võidaksid muude tingimuste samaks jäädes ilmselt eksportivad ettevõtted ja nendes töötavad inimesed. Et devalveerimine toimuks aga tõenäoliselt väga raske kriisi tingimustes, kus muud tingimused ei jää samaks, siis on raske ütelda, kes võidaks -- väga võimalik, et mitte keegi.

Miks Eesti majandusharidus on kehv? Mida soovitate minna ülikooli õppima?

Haridus ei ole rahvusvahelisele konkurentsile avatud majandusharu. Minu arvates seisnebki üks suuremaid lootusi selles, et praeguste vähenevat kuluerinevuste juures muutub välismaal õppimine suhteliselt järjest odavamaks ja see sunnib ka kohalikke koole end loodetavasti kokku võtma. Teiseks on kogu maailmas haridussektori reformimine üks kaelamurdvamaid ettevõtmisi, seal töötavad inimesed, keda ümbritseb mingi imelik aura (mis vähemasti selles maanurgas ei ole kahetsusväärselt tihti millegagi õigustatud) ja kelle ilmselt omakasupüüdlikesse seisukohavõttudesse suhtub avalikkus tihti väga suure sümpaatiaga.

See mida õppida, sõltub muidugi inimese huvidest ja omadustest. Kui huvi on rohkem reaalainete vastu, siis läheksin õppima bioloogiat, matemaatika, füüsikat või keemiat. Kui mõtlemisreeglid ja -harjumus on paigas, siis on minu arvates hiljem väga lihtne näiteks ettevõtte rahandusele ümber orienteeruda. Kui on sügavam huvi majandusteaduse vastu ja mingitel põhjustel ei saa seda läänes õppida, siis mina läheksin küll bioloogiat tudeerima. Humanitaarsete kalduvustega inimestele soovitaksin pigem keeli, seal on ikkagi ka kindlad reeglid -- päeva lõpuks tuleb ikka mingi lause kokku saada. Ma ei ole kindel, et seda oskust praegu enam vaikimisi eeldada saab.

Kas raha on mõtet koguda?

On ikka. Küsimus on selles - kuidas? Ja see ei ole kerge küsimus.

Kuhu soovitate praegu raha (u. 100 000 krooni) investeerida? Kinnisvarasse, aktsiatesse, fondidesse, hoiusesse või mujale?

Üldises plaanis võin vastata seda, et viimastel kuudel on suur osa varaklassidest liikunud nö käsikäes, st üheaegselt kasvavad (ja kahanevad) nii arenenud kui arenevate riikide aktsiaturud, toorainete, väärismetallide jne hinnad. See teeb kindla varjupaiga otsimise väga keeruliseks ja kinnitab muuhulgas minu arvates ka nende seisukohti, et viimase nelja aasta arengud on olnud tingitud peaasjalikult maailmas ringleva rahamassi tohutust suurenemisest. Investeerimisplaanide koostamisel tuleks minu arvates selle rahamassi koomaletõmbumise võimalusega tõsiselt arvestada. Kuidas seda teha, on juba omaette küsimus, millele vastamiseks tuleks nõu pidada oma investeerimisnõustajatega, näiteks SEB Eesti Ühispangas.

Kuidas hindate võimalusi, et pensionisammastesse (eriti I ja II ) investeerinud inimestel läheb sellega kehvemini, kui nad praeguse info põhjal loota võivad? S.t. kuivõrd peate tõenäoliseks näiteks tulevaste (sotsialistlikumate) valitsuste kehtestatud lisamakse II samba väljamaksetele jne? Vastavaid näiteid maailmapraktikas ei tule vist väga pikalt otsida?

Ma eeldan oma loomu poolest valitsus(t)elt alati üldiselt halvemat. Ja maailma kogemuse taustal võib vist väita, et nii käituvad inimesed peavad suhteliselt harvemini pettuma. Mis puutub nüüd konkreetselt Eesti II sambasse, siis minu arusaamist mööda on selle (osaline) äravõtmine samaväärne eraomandi konfiskeerimisega. Ma ei usu, et lähitulevikus meie poliitmõtte õied veel sinnani peaksid ulatuma. Samas on aga ilmselt paratamatu, et praeguste demograafiliste suundumuste jätkudes ja riigiaparaadi paisudes peab maksukoormus mitte nii kauges tulevikus tõusma. Ja ega põhimõtteliselt pole ju erilist vahet, millisest sambast parajasti raha võetakse, oluline on see et maksukoormuse tõustes, jääb seda inimestele lihtsalt vähem kätte.

Mis te arvate kinnisvara hinnapoliitikast Eestis ehk kui tõenäoline on «kinnisvaramulli» lõhkemine?

Minu arvates ei ole Eestis kinnisvara hinnapoliitikat. Muuseas, ma pean seda pigem plussiks -- minu arvates ei pea kõikide elunähtuste suhtes olema välja kujundatud mõni "poliitika", juba sel põhjusel, et selle poliitika väljatöötajad ja elluviijad on ise samasugused elunähtused.

Mis puutub, kinnisvarahindade märkmisväärsesse langusesse, siis see on võrdlemisi tõenäoline. Seejuures tuleb aga endale aru anda, et Eesti kinnisvaraturul toimuv on vaid murdväike osa kogu maailmas viimastel aastatel asetleidnud kõikvõimalike varaklasside peadpööritavast hinnatõusust. Olukorras, kus kõik kolm (USA, Euroopa, Jaapan) keskpanka on asunud intresse tõstma, on majandussituatsiooni muutumine väga tõenäoline. Nii et Eesti kinnisvaraturul toimuva algpõhjused asuvad ikkagi Eestist väljas.

Millega seletada, et eluase Eestis on pea sama hinnaga kui Suurbritannias kuid võiks olla sama hinnaga kui Iirimaal? Kauaks see nii jääb?

"Eluase Eestis" ja "eluase Suurbritannias" on võrdlemisi laialivalguvad mõisted. Ma arvan, et kolmetoaline korter näiteks Võhmas on siiani siiski suhteliselt odav (mis ei tähenda, et ka selle hind ei võiks tulevikus langeda). Selgitusi praegusi olukorrale on mitmeid: Helsingi ja Tallinna hinnatasemete ühtlustumine (ent kusagil ei ole kirjas, et ka Helsingi hinnatase tulevikus oluliselt langeda ei võiks) ning eelkõige muidugi enneolematult madalad reaalsed intressimäärad, eluasemelaenude intressivabastus, väga optimistlikud tulevikuootused jne.

Millal see muutub? Ma arvan, et siis kui praeguse intressitõstmise tsükli mõjud reaalmajandusse ulatuvad. Esimesi märke oli mais-juunis juba tunda.

Mis täpsesse ajastusse puutub, siis tahaks vastata Ilmar Trulli sõnadega

ole valvel
ta tuleb talvel

Trull räägib siin küll lumemehest, aga ma arvan, et see soovitus on laiendatav ka teistele loodusnähtustele (sealhulgas ka kinnisvara hindade langusele).

Kui suurt ohtu kujutab Eestile asjaolu, et Eesti pangandust kontrollivad Rootsi (Põhjamaa) pangad?

Ma ei pea seda ohtlikuks. Me peame meelde tuletama, et 1998. aastaks oli peaaegu kogu Eesti kodumaisel kapitalil rajanev pangandussüsteem peaaegu maksejõuetu. Et praegu on siin sisuliselt ikkagi Eestit oma koduturuks pidavate välispankade filiaalid, siis on sellise olukorra kordumine praegu palju vähetõenäolisem kui kaheksa aastat tagasi.

Kas vastab tõele, et Ameerika Ühendriikides on kergemal kujul juba alguse saanud järjekordne majanduskriis ja peagi laieneb see üle maa? Kas sama võib oodata ka meid juba paari aasta pärast?

USA majanduskriisist rääkimine on praegu kindlasti väga ennatlik. Halvimal juhul on tegemist kasvu mõningase pidurdumisega. Ent inflatsioon kasvab edasi ja seetõttu on ka keskpank sunnitud intresse tõstma. Et intresside tõstmise eesmärgiks ongi ju kasvutempo aeglustamine ja et USA mõju kogu muule maailmale on raske üle hinnata, siis avaldab USA-s toimuv oma mõju muidugi ka Eestile. Ma arvan, et USA esimesed järellained võivad Eestisse jõuda ka palju varem kui kahe aasta pärast.

Mis juhtub maailma majanduses kui nafta hind kerkib 200 dollarini barrelilt?

Võtmehindade suured hüpped tekitavad suurt segadust. Nii et kui nii suur hinnatõus peaks juhtuma väga lühikese aja jooksul (mis on siiski väga ebatõenäoline), on tulemused väga raskesti ennustatavad. Midagi head see ilmselt endaga kaasa ei tooks.

Kui ma õigesti mäletan, siis enne Vene ja Aasia kriisi spekuleerisite, et Eesti jooksevkonto puudujääk on liiga suur ning sisselaenatud raha pole investeeritud piisavalt mõistlikult, vaid pandud liigsel määral tarbimisse ja et piisab, kui lipsuga poisid Citys ja Wall Streetil otsustavad Eestist raha välja tõmmata ja majandus kukub. Võib vist öelda, et nüüd kümnend hiljem oleme jälle sarnases olukorras. Toona majandus ei kukkunud, tõsi küll, 1999. aasta kasv aeglustus pea olematuks, kuid taastus kiiresti. Kuidas hindate - olid siis toona teie hirmul liiga suured silmad ja kui suured on need antud hetkel?

Eks kõik oleneb sellest, mida me kukkumise all mõistame. Jääb tõsiasjaks, et Eesti majandus tegi läbi kohanemisfaasi -- mis ei olnud muidugi kaugeltki võrreldav näiteks Soome 1990-ndate aastate alguse kogemusega --, paljud inimesed kaotasid aktsiaturul oma raha ja töötuse määr kasvas ligi 5 protsendipunkti. Meid päästis halvimast suuresti see, et pangandussüsteem sujuvalt üle võeti. Tollase ja praeguse olukorra peamine vahe seisneb minu arvates peaasjalikult selles, et praegu on Eesti majanduslikult ikkagi Soome-Rootsi osa ja kukub ning tõuseb koos Soome-Rootsiga. Veelkord -- asjaolu, et meil siin lippu langetatakse ja hümni mängitakse, igasuguseid majanduslikke näitajaid üles tähendatakse ning sekka ka seadusi vastu võetakse, ei muuda tõsiasja, et oma majandusliku kaalu poolest oleme võrdsed mõne Rootsi keskmise suurusega linnaga. Üks Rootsi keskmise suurusega linn sõltub väga palju sellest, mis ülejäänud Rootsis toimub ja nii väike maa nagu Rootsi sõltub väga palju sellest, mis ülejäänud maailmas toimub. Seda olekski kasulik oma majandustegevuse plaanimisel edaspidi silmas pidada.

Millisest riigist võiks Eesti oma majanduspoliitika kujundamisel kõige rohkem eeskuju võtta?

Ma arvan, et meil oleks oma põhjanaabritelt palju õppida ja mitte üksnes majanduspoliitika osas. Mis ei tähenda muidugi seda, et me neilt kõike pimedalt kopeerima peaksime. Soome on rahvuslikult siiski palju homogeensem kui Eesti seda tänasel päeval on. Ning meie mitmerahvuslikkus vajutab paratamatult siinsele elukorraldusele mingi pitseri.

Mis sundis teid tulema välja sisemisest emigratsioonist telekaamerate ette ja ajakirjandusse (mis on iseenesest väga positiivne)?

Lõplik veendumine oma eelmise tegevuse mõttetuses. Ja elukommete parandamine.

Tänud väga heade vastuste eest!

Tänan Postimees Online lugejaid ja kollektiivi võimaluse eest oma "mõtteid" huvilistega jagada. Mul oli küll huvitav!

 

81. EESTI AIMEKIRJANDUSE LIPULAEV SAI 40 AASTASEKS

          Ajakiri HORISONT 1967 – 2007

Toomas Tiivel   - Eesti Päevaleht 18.01.2007.

Iga rahva kultuuri lahutamatu osa tänapäeval on omakeelne teadus. Teaduse lahutamatu osa on selle populariseerimine. Väikesel rahval on see eriti oluline, et saaks omas keeles rääkida kõigist olulistest asjadest, et koolides ja ka kõrgkoolides oleks võimalik võimalikult paljudes ainetes saada omakeelset haridust. Vaja on selleks mitte ainult neid, kes oskavad asju seletada, vaid ka abimaterjale omas keeles mõtlemiseks – ajakirju, raamatuid, terminoloogiat ning teatmekirjandust.

Aastal 1967 jaanuaris hakkas Eestis ilmuma ajakiri Horisont ja ime küll, ilmub siiani. Minu meelest ei ole ime see, et ta ilmuma hakkas, oli see ju Hrustshovi sula aeg, mil hakati lubama palju muudki, mis senini keelatud oli, vabamaks muutus ka teadusest rääkimine ja mööda said need ajad, kus isegi bioloogias, humanitaarteadustest rääkimata, olid oma tabud ja moodsat bioloogiat tuli teha kinnistes, enamasti ennast füüsika instituutideks nimetavates asutustes. Füüsika ja keemia oli just nagu lubatud, geneetika, arengubioloogia, Darwini evolutsiooniõpetus, semiootika, sotsioloogia, ajalugu ja paljud teised teadused aga räigelt moonutatud või suisa keelatud. Ime on pigem see, et taoline  ajakiri on püsima jäänud ja säilitanud oma kvaliteedi ka Eesti üleminekul turumajandusele, et riigil on jätkunud tarmukust toetada seda kvaliteetajakirja, sest ilma riigipoolse toetuseta ei ole väikese rahva omakeelne populaarteadus eriti võimalik ning ka see, et on leidunud inimesed, kes on suutnud läbi kõikide karide ja tormide selle ajakirjaga ka välja jõuda tänasesse päeva. Kui näiteks võrrelda Eesti oma kahe lõunapoolse naabriga, siis ei Lätil ega Leedul ei õnnestunud aastakümneid ilmunud populaarteaduslikke ajakirju uutes ja vabamates, aga ka mitmeti keerulisemates tingitustes elus hoida.

Oli sümptomaatiline, et esimese ajakirja Horisont numbri kaanepildil oli DNA molekuli mudel – justnagu viide sellele, et nüüdsest saab ka sellistest asjadest vabalt rääkida.

Horisonti ilmus 12 numbrit aastas, viimastel aastatel 6 numbrit. Kokkulugemisel saadi seni ilmunud numbrite koguarvuks 408 ja autorite arvuks üle 300, mis tegelikkuses tähendab seda, et Horisondile on artikleid kirjutanud, intervjuusid andnud või mõnel muul moel nõuga ja teadmistega abiks olnud enam-vähem kõik aktiivsemad Eestimaa teadlased. Loota on, et peatselt ilmub ka Horisondi indeks, kus kirjas kõik ilmunud artiklid, nende autorid, teemad jm.

Horisondi toimetuse ja autorite aktiivsel osavõtul on ilmunud ka mitmed raamatud – sari “Lehed ja tähed”, mida on nüüdseks ilmunud 3 aastaraamatut (2003, 2004 ja 2006), samuti omakeelsed ja eesti autorite poolt kirjutatud kapitaalsed “Universum”, “Maa universumis. Möödanik, tänapäev, tulevik”, “Universumi mikromaailm” ja “Universum valguses ja vihmas”mille tulihingeliseks vedajaks on olnud Horisondi kauaaegne reaalteaduste toimetaja Rein Veskimägi.

Kui see kõik kokku võtta saab aukartustäratava mahu teadmisi.

 

Et juubelit – 40 aastat esimeses numbri ilmumisest (number ilmus küll jaanuaris 1967, kuid toimetus koostas seda juba sügisest 1966) – tähistada, korraldati 7. detsembril Eesti Teaduste Akadeemia pühas paigas – saalis Toompeal Kohtu tn. 6 juubelikonverents, kus lisaks Horisondi kauaaegsele juhile (1989-2001) ja praegusele MTÜ Loodusajakiri juhile Indrek Rohtmetsale esinesid ettekannetega teada-tuntud Horisondi autorid – astronoomist akadeemik Ene Ergma teemal “20. sajand – kas teine revolutsioon astronoomias?”, ajaloodoktor Jaak Valge teemal “20. sajand – kas Eestil on põhjust vabandada?” ja bioloogist akadeemik Mart Saarma teemal “Närvirakkude ühendusest, elust ja surmast”. Need ettekanded ilmuvad ka 2007. aasta esimeses ajakirja numbris.

Juubelikonverentsil musitseerisid Riho Sibul ja Robert Jürjendal. Füüsika saladusi avasid üritusel noored eesti füüsikud teadusbussist SUUR VANKER, mis võitis 2006. Aasta teaduse populariseerimise auhinna.

Ajakirja Horisont peatoimetajateks on läbi aastate olnud 3 inimest: 1967 – 1989 Fjodor Fjodorov, 1989-2001 Indrek Rohtmets ja alates aastast 2001 Kärt Jänes-Kapp.

Indrek Rohtmetsaga on Eesti Päevaleht teinud intervjuu ka 8. detsembril 2005.

 

- Kuidas said teist teadusajakirjanikud?

Tagantjärele tundub, et tegemist oli ikkagi n-ö Suure Juhusega, igal juhul ei olnud see tol hetkel mingi teadlik võimaluse otsimine või soov teadusajakirjanikuks hakata. Nii lihtsalt juhtus 18 aastat tagasi, kui Indrek Rohtmets oli just peatoimetajaks saanud ja otsis humanitaaria-sotsiaalia toimetajat. Indrek tegi ettepaneku ja mina vastasin jah. Töötasin tol ajal Eesti Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituudis ja püüdsin uurida rahvastikuga seonduvat, aga töö ei tahtnud edeneda. Siis polnud veel selliseid tehnilisi võimalusi kui praegu, aga arvan, et põhiliselt seisis asi tookord ikkagi juhendaja taga. Selleski mõttes on asjad hiljem hoopis õnnelikumalt läinud ja elu on pakkunud mulle mitmeid võimalusi töötada koos Eesti Demograafia Instituudi teadlastega, hetkel aga olen instituudi magistrant.

Mis aga puutub teadusajakirjanikuks olemisse, siis tegelikult pean end ise ikka rohkem ja pigem teadustoimetajaks.

- Võrrelge Horisonti siis kui tulite sinna tööle ja praegu.

Arvan, et kõige olulisem on see, mis on püsinud läbi aegade – põhimõte, et Horisont avaldab lugusid teadusest ja teadlastest/teadlastelt, eeskätt muidugi eesti teadlaste töödest ja tegemistest ning sellest, mida eesti teadlased arvavad maailma asjadest ja teadusest. Muutunud on Horisont eeskätt sedavõrd, kuivõrd on kasvanud ning arenenud teadus ja teadlased ise.

Muidugi on nende aastate jooksul muutunud nii mõnedki välised ja ebaolulisemad asjad. Toimetus on täna hoopis väiksem ja töö sellevõrra intensiivsem, oleme kaks korda kolinud ja mitu korda trükikoda vahetanud. Kunagi ilmus 12 numbrit aastas, nüüd kuus, aga see-eest on praegused mahukamad. Muutunud on töö tehniline külg, sest 1989. aastalgi kasutati Horisondi väljaandmisel veel tinaladu. Samas oleme nende uute tehniliste võimaluste tagajärjel midagi ka kaotanud – muu hulgas mõnusad õhtupoolikud Narva maanteel asunud toimetuses, kuhu ikka aeg-ajalt üks ja teine autor sisse astus. Tagantjärele võiks neid spontaanselt kujunenud hubaseid jutuajamisi isegi omamoodi õhtuülikooliks nimetada. Täna näeme autoreid hoopis harvem, isegi helistamist ei võta keegi enam nii lihtsalt ette, pigem ajame asju elektronposti vahendusel.

- Kas nõukaaeg oli aimekirjandusele soosivam?

Minu töö Horisondis ja sellega ka ajakirjanduses üldse algas 1989. aasta 1. novembril. Siis olid käes juba üleminekuolud. Näiteks tsensuurist tean üksnes lugusid, mida on jutustanud staa˛ikamad kolleegid.

Muidugi olen kuulnud meenutusi ka sellest, kuidas Horisondi trükiarv oli 40 000 ja enamgi ning tellimuse vormistamiseks seisid huvilised pikkades järjekordades. Suurtest numbritest hoolimata pole seda aega, mil puudusid valikud ja peaaegu igasuguse ajakirja-ajalehe tellimuse saamine ning raamatu ostmine oli seotud suurte raskustega, siiski ükski autor, toimetaja ega lugeja kunagi taga igatsenud. Vahemärkusena olgu öeldud, et kui midagi üldse igatsusega meenutatakse, siis seda omaaegset Horisondi väikest formaati. Ja teisalt – kuigi ajakirja trükiarv pole enam nii suur, siis ometigi on rahvaarvu ja ajakirja tellijate arvu arvestades Horisondil praegugi üsna samas suurusjärgus lugejaid kui näiteks sõsarväljaannetel Põhjamaades.

- Milleks on teie meelest vajalikud populaarteaduslikud ajakirjad?

Küllap ikka selleks, et maailm oleks mitmekesisem ja avaram. Et inimestel, kel teaduse vastu huvi, oleks rohkem infot. Et oleks võimalus valida, mida lugeda ning millele oma maailmavaadet ja maailmapilti üles ehitada.

 

82.Teejuht viskimaailma

Tõnis Arro - Päevaleht - 05. veebruar 2007

 

 ••Bioloog Toomas Tiivel tegi teadustööd ja juhtis teaduste akadeemia kirjastustegevust, kuni taastataval Eesti Vabariigil läks teda välisteenistuses vaja. Temast sai meie esimesi diplomaate: kõigepealt Läti, siis Rootsi suursaadik. Akadeemilise inglise klubi sünnipärase liikmena oli Tiiveli harjumuspäraseks keskkonnaks ainulaadne oaas, kus hoiti Nõukogude aja halluse foonil aus inglise keelt, kultuuri ja traditsioone. Ise asutas ta esimese Eesti viskiklubi, millest avalikkusse kumab elitaarsuse, härrasmehelikkuse ja traditsioonilisuse hõngu.

Diplomaadiametisse sobisid need kogemused koos hea hariduse, ladusa suhtlemisoskuse ja laialdase suhetevõrguga hästi. Seltskondlik tegevus on Tiiveli elu enesestmõistetav osa, nagu ka enesearendamine ning laiad kultuurihuvid. Rootsis mäletatakse tänulikult seda, et Tiiveli saadikutöö missiooniks oli Eesti kultuuri- ja vaimuelu tutvustamine, mis muidu kippus jääma laevaturismi ja ärisuhete varju. Tiiveli hilisemast ajast välisministeeriumi protokolli‰efina meenutatakse, kuidas ta olevat kuulutanud protokollikohaseks  “kõik selle, mis tundub kohtuvatele osapooltele loomulik ja kohane”. Jah, see, kes on harjunud kodus käituma kui kuningakojas, tunneb end kuningakojaski kohaselt ja koduselt.

Toomas Tiivelile sobib ta habe, piip, muhe naeratus ja nakatav naer. Talle sobib kätte paks ajakiri või raamat. Ta ise sobib istuma oma kunstist ja raamatutest täidetud kesklinnakorteri kamina ette. Aga sama hästi sobib ta Sri Lanka vihmametsa, Siberi tundrasse või ükskõik missuguste parkettide pääle. Ja mullastki on tal ikka veel lugu, nii et oma Lahemaa suvekodusse, kus just suvel tema sünnipäeva tähistatakse, sobib ta ka. Kus on Toomas Tiivel täna? Usun, et oma töölaua taga, käeulatuses sadakond viskipudelit, mille maitset ta peatselt ilmuva raamatu jaoks meile kirjeldab. Esimene eesti algupära viskiraamat kannab pealkirja “Teejuht viskimaailma”. Juubilar ongi teejuht, aga ka ütlemata mõnus teekaaslane. Terviseks!

83.Armastuslaule eiranud Ultima Thule näitab varjundeid
23.02.2007 Postimees

Ultima Thule liider Riho Sibul.
Foto: Peeter Langovits


Legendaarne rock-bänd Ultima Thule tähistab oma kahekümnendat sünnipäeva nelja kontserdiga üle Eesti.
Kontserdil näitab Ultima Thule enda kõiki värve ja varjundeid, mida publik selle ansambliga seostada oskab, kirjutab Äripäeva puhkepäevalisa.

«Ootame külaliseks keelpillikvartetti ning samuti näeb kontsertidel esinejaid, kes võiksid jääda praegu veel üllatuseks,» lubas ansambli liider Riho Sibul.

Ansambli algusaegadest pärit lood «Turbatuli», «Vägev vähk» ning «Kassitapp» on inimestel meeles vähemalt teksti või viisikatketena sama kindlalt kui põhiharidusega koolis selgeks õpitud ainekava.

Nagu juubelikontsertidele kohane, kõlab Thule sünnipäeval läbilõige ansambli loomingu parimatest pärlitest läbi aastate.

«Mingite armastuslaulude kirjutamisega pole see bänd kunagi tegelenud,» ütles Toomas Rull, kes on Ultima Thule trummar olnud aastast 1991. «Laulude sisuks on olnud eksistentsiaalsed probleemid ning see elu, mis meid kõiki puudutab.»

Ultima Thule peab juubelikontserte järgmisel nädalal Tallinnas Vene Teatris, Jõhvi kontserdimajas, Vanemuise väikeses majas ja Rock Café’s.

Toimetas Kaire Uusen, PM online

84.Erkki-Sven Tüüri täielik klaveri sisse minek
28.02.2007 Postimees
Mirje Mändla, Klassikaraadio toimetaja

Reedel, 23. veebruaril Eesti Vabariigi aastapäevale pühendatud kontserdil kõlas Estonia kontserdisaalis Erkki-Sven Tüüri klaverikontserdi Eesti esiettekanne. Soleeris analüütiliselt mõtlev pianist ja teose tellija Thomas Larcher.

Erkki-Sven Tüür oma klaverikontserdi Eesti ettekandel vabariigi sünnipäeva eelõhtul.
Foto: Peeter Langovits

Uue muusika huviline on ehk tähele pannud Larcheri enda teoseid, mis ilmunud ECM plaadimärgi all 2006.
Lisaks sellele on ta festivali Klangspuren kunstiline juht, kus Tüür on juba jõudnud olla festivali helilooja.
Lainetav muusika

Klaverikontserdi esiettekanne jääb aastanumbrisse 2006. Hesseni Ringhäälingu orkestrit dirigeeris tookord Paavo Järvi. Reedel juhatas Eesti Riiklikku Sümfooniaorkestrit Olari Elts, kes samuti Tüüri teostega tihedas kontaktis.

Elts on tunnistanud, et peab klaverikontserti Tüüri parimaks teoseks uues stilistilises arengulaines, mis kajastus juba teoses «Oxymoron».

Ka Tüür, kes tunneb teosest erakordset rõõmu, räägib eelkõige lainelisest arengust ning solisti ja orkestri omavahelisest interaktiivsest tegevusest.

Tüür, nagu paljud teised tänapäeva heliloojad, ei näe instrumentaalkontserdis puhtalt instrumentalisti eripära esiletoomist, vaid personaalse ruumi suhestamist orkestriga.

Tüür piiras ennast algusest peale solistipartii osas, jättes pianistile ainult klaviatuuri.

«Eks seal klaveri sees ole juba käidud ka,» räägib helilooja, «aga teine asi, mis mind sealsamas huvitas, oli vaheldumisi klaveri äärmusregistrite järjestikune väljatoomine ja nende omavaheline sidumine.

Ma räägin siis ekstreemsest madalast ning kõrgest ja kõigest sellest, mis sinna vahele jääb. Nii suure ulatusega klaver pakub lihtsalt kohutavalt hea võimaluse.»

Klaverikontserdi struktuur toimib läbi mitme lainetega sarnaneva arenduse.

«Kui alguses orkester tõesti ongi hiigelresonaator, siis hiljem muutub see järjest aktiivsemaks. Orkester emantsipeerub ja hakkab elama oma elu ning mõjutama seda, mida mängib klaver.»

Ideaalkolmnurk

Teose esiettekanne Frankfurdis ning ettekanne Eestis on sõltuvalt orkestrist ja dirigendist kindlasti erinevad.

Samas naudib helilooja Tüür interpretatsiooni võimalusi: «Väga huvitav on see, kuidas kõlab üks ja see sama teos erinevate orkestrite ja dirigentidega. Igaüks annab oma hingamise ja toob oma uue nägemuse.»

Lisaksin, et kui Frankfurdi esiettekande järel leidis sealne ajakirjandus, et kolmnurk Tüür-Järvi-Larcher on täiuslik, siis reedene kontsert tõestas ka Tüür-Elts-Larcheri ideaalset kooskõla.

Orkestri mängukvaliteet Olari Eltsi energiast pulbitseval dirigeerimisel näitab meie orkestri muidu tihti peidetud kvaliteedi säravat võimalikkust.

Sära jagus ka kontserdi teise poolde, kus kõlasid Eino Tambergi «Sümfoonilised tantsud» op 6, aastast 1957.

Kontsert

Erkki-Sven Tüüri

Klaverikontsert

ERSO Olari Eltsi juhatusel, klaverisolist Thomas Larcher

23. veebruaril Estonia kontserdisaalis

 

 

85. Lõunast valge, Põhjast must

Andres Langemets - Päevaleht, aprill 2007

Kunstnikust sõbramehe ateljeest Liivalaia tänaval paistab hästi kogu Toompea siluett. Pimedal ajal särab seal üle kogu linna Nevski katedraal nagu... (siia tuleks juurde mõelda poliitiliselt ebakorrektne väljend). Samal ajal on mere ja vanalinna poolt vaadates Pikk Hermann pime ja sünge kui vangitorn. Tõsi, ta on valgustatud Toompuiestee poolelt, aga Tallinna vanalinna ja Toompea siluetti ta Põhjast vaadates ei liitu. Äkki leiaks Tallinna linnavalitsuses vana sõber Savisaar paar lampi ka Pika Hermanni mere poole jäävat külge valgustama? Oleksin koos sõpradega tänulik.

 

86. ABSURDI IMPEERIUM – ON SEE MINEVIK?

Toomas Tiivel - Eesti Päevaleht, aprill 2007

Lauri Vahtre „Absurdi impeerium“ Tammeraamat, 2007.

Lauri Vahtre kirjutab raamatu tutvustuses: „See raamat on pühendatud inimtekkelise absurdi vahest ehk kõige võimsamale õiele kogu inimkonna senises ajaloos – Nõukogude Liidule“.

Mulle tegelikult meeldib absurd, absurdihuumor, absurdsed olukorrad. See on paljuski nagu huumor, kus kui satuvad kokku kaks tihti loogilist mõttearendust, mis aga mitte kuidagi omavahel ei sobi. Nende ristumisel tekibki nali. Olen elanud ka parajalt pikalt absurdi impeeriumis, mitte vast selle kõige kurjemas staadiumis, Stalini ajal, kui isegi kõige absurdsemate olukordade üle domineeris kurjus, hirm ja vägivald. Ei usu, et keegi seda siis naljana võttis, hiljem Hrustsovi ja eriti Breznevi aeg oli aga ikka tihti naljakas küll, kasvõi seepärast, et hirmu oli vähem.

Vahtre kirjutab ka, et tema raamat on mõeldud neile, kes, kas ei elanud siis Nõukogude Liidus või polnud veel sündinud, mõistmaks, mis toimus, või arusaamaks, millest nad tegelikult pääsesid.

Omavahelistes kõnelustes on tihti selgunud, kui raske on selles süsteemis mitteelanud inimesel tagantjärelegi mõista seda, mis siis selles kommunistlikus paradiisis tegelikult toimus ja kuidas nägi välja meie igapäevaelu. Need inimesed vaatavad nüüd kadunud nõukogude tegelikkusele nagu teiselt planeedilt ja esitavad naljakaid küsimusi. Selle mittemõistmise ehk kõige vapustavam, palju korratud, lausa klassikaline näide on küsimus, mille olevat esitanud üks Läänes kasvanud daam, kellele räägiti Nõukogude Liidus toime pandud jõhkratest massiküüditamistest:

„Aga miks siis inimesed lasid ennast loomavagunitesse toppida? Miks nad politseid ei kutsusnud?“

 Mis see on? Naiivsus? Rumalus? Ettekujutus, et kõikjal elatakse ja ollakse just täpselt nii, nagu mina ja minu sõbrannad on harjunud? Palju me üldse suudame mõista „teistsugust maailma“? Ohtlikuks muutub selline naiivsus aga siis, kui sellega kaasneb hoolimatus, mille tulemusel pääsevad maailmas võimule väheste, tihti kuritegelike, inimest eluvõõrad ideed, mis haaravad kaasa masse ja hakkavad iseennast omaenda sisemisest jõust taastootma.

Teistele, kes seda elu Nõukogude Liidus ühel või teisel viisil ikkagi kaasa tegid, annab see raamat äratundmise, ka võibolla nostalgia, aga kindlasti ka selle tõdemuse, kui kurioosne ja kuritegelik ikkagi see süsteem oli ja kuidas see kõik mõjus. Mõjus nii, et paljud ei saa ka aastate möödumisel aru, mis seal siis halba oli. See oli ajupesu, palju võimsam, küünilisem ja kavalam kui varasemad, aga mis kõige hullem, sellega haarati 1/6 planeedist Maa. Vägisi tekib küsimus, kust Orwell teadis?

Nõukogude absurdil oli kaks peamist alustala ja allikat. Need olid vene rahvuslik absurd ja kommunistliku ideoloogia absurd, mis kokkusegatuna moodustasidki absurdse nõukogude võimu. Esimese analüüsile pühendab Vahtre terve peatüki oma raamatus. Kokku võtta saaks selle Venemaa peaministri Viktor Tšernomõrdini 1990ndatel mingi järjekordse nurjamineku kommentaariks pillatud sententsiga „tahtsime parimat, aga välja kukkus nagu tavaliselt“. Nii teravmeelselt ei kommenteeri oma läbikukkumisi vist ükski teine rahvas. Aga just see rahvas asus ehitama kommunismi…

Väga huvitav on raamatus marksismi-leninismi kui süsteemi kujundava mõtteviisi analüüs. Vägisi tekkis mõte, et neid „klassikuid“ võiks ju ka absurdi klassikuteks pidada, kuigi hästi ei tihkaks. Liiga teistsugused on Franz Kafka, Daniil Harms, Monty Pythoni vennad jt.

Selle kommunistliku utoopia seisukohti on varem kommenteerinud kaks rahvusvaheliselt tuntud eesti teadlast: majandusteadlane Uno Mereste ja psühholoog Peeter Tulviste. Mereste kirjutab: „ Marxi põhiviga, miks tema õpetuse järgi majanduse edukast arendamisest pole kusagil midagi välja tulnud ega tule ka edaspidi, oli minu arvates tema puhtal fantaasial põhinev oletus, et kui eraomand kaotada, siis tõuseb tööviljakus rahvamajanduses mingile enneolematule tasemele. Tööviljakuse ennenägematu tõuspeaks andma siis võimaluse nii palju toota, et võib praktiliselt piiramatult kulutada….“ Absurdne? Aga massidele meeldib.

Peeter Tulviste märgib aga järelsõnas Richard Pipesi „Kommunismi“ eestikeelsele tõlkele tabavalt, et „kommunism on halb idee, mida ei saagi hästi teostada – muuseas sellepärast, et selle inimesepilt on vale.“ Olukord, kus kõik on võrdsed, enamikule inimestest tegelikult üldse ei meeldi, pigem tekitab see ahistatuse: sunniviisiline võrdsus tähendab eneseteostusevõimaluste hävitamist.

Ressursside piiratuse probleem tuleb samuti psühholoogiast – inimesele ei saa „mitte kunagi küllalt“. Seda tasuks meeles pidada ka paljudel inimõiguste teoreetikutel, kes siiani imetlusväärse meelekindlusega ignoreerivad fakti, et mistahes inimõiguste tegelik tagamine nõuab ressursse ja energiat.

Kunagi 80-ndatel aastatel, tundes huvi huumori kui sellise vastu, uurisin, mida on erinevad mõtlejad ja teoreetikud selle kohta arvanud. Freud on huumorist palju kirjutanud, samas ei tulnud ühtegi näidet meelde kogu ülikooli marksismi-leninismi kursusest, mida need „klassikud“ peavad huumoriks, kuidas see tekib ja kuidas levib? Äkki see kõik nende poolt kirjutatu oligi huumor?  Kujutan ette John Clees‘i või Eric Idle’it Monty Pythonist istumas kusagil punanurgas, kus kommunistlikud noored tõsimeeli arutavad viimaseid partei pleenumi kõnesid või seismas mõne nõukogudeaegse teenindusettevõtte sabas. Kuidas ta elaks lapsena perekonnas, kus vanemad kuuludes kommunistlikku parteisse, kasutavad vastavaid hüvesid, mille eest nad tööl peavad pidama innustavaid kõnesid Nõukogude Liidu ja selle juhtide suuterest edusammudest ja karistama teisitimõtlejaid, tulevad jõuluõhtul koju, tõmbavad kardinad ette ja kuulavad „Püha ööd“. Tema esimene reaktsioon oleks ilmselt „absurdne“, sarnaselt, kui kunagi räägiti lugu, kuidas Alfred Hitchcockile näidati üht Tallinnfilmi filmi, mille peale too ütles: „õudne“. See oli ikka kõrgeim pilotaaz, kuidas tolleaegses Nõukogude Liidus suudeti teha ka absurdihuumorit, ühiskond ise pakkus ju niivõrd mitmekesiseid ja uskumatuid palu.

Vahtre räägib palju propagandast, kuidas püüti inimesi mõjutada, millist vägivalda kasutati seejuures laste puhul, sundides neid pioneeriks, hiljem kommunitlikeks noorteks astuma nii, et nad tõemeeli uskusid, et tegid seda vabatahtlikult. Küllalt palju on juttu ka sellest, kuidas inimesed kohanesid absurdiga. Ka absurdil, eriti nõukogude absurdil olid omad reeglid. Kui neid ära aimata, võis suhteliselt valutult elada. Propaganda puhul aitas ridade vahelt lugemine, kahtlemine ja skeptiline meel, mis on vast sama iseloomulik eesti inimesele kui usk kirjasõnasse. Siin aga on sees ka vastuolu, mida olen kohanud nii „nõukogude ajal“ ja „nõukogude inimeste“ juures kui ka „vabade“ hulgas. Tihti oma väite tõestuseks öeldakse, aga ajalehes ju kirjutati või raadios räägiti. Just nagu see oleks lõplik tõde. Eks igal ajal ja igas ühiskonnas kulub ära mõningane „ridade vahelt lugemine“.

Absurd on minu meelest nii vajalik kui ka igavene. See on kutsutud ja seatud meile meenutama, et meie eelarvamused, mida me tavaliselt teadmisteks nimetame, ja viimastel põhinevad ootused – enamasti täiesti arukad ning põhjendatud – ei ole siiski 100% lollikindlad. Absurd on kutsutud ja seatud meile meenutama, et maailmal on peale mõistusepärase külje veel palju seletamatuid nüansse, milleni me ei küüni. Absurdi lätted on meis enestes: miski pole absurdne iseenesest, vaid on absurdne meie jaoks, kes me oleme kõigest inimesed oma inimesemõistuse ja loogikaga.

Tsivilisatsiooni ajaloos on nähtud ajajärke, kus absurd õitseb ja ajajärke, kus seda ei märgata ega teadvustata. Ohtlikuks muutub see ilmselt aga siis, kui pääsevad võimule totalitaarsed re˛iimid. Ei praegune Põhja-Korea, ega ka kunagine Nõukogude Liit ei asu mitte kusagil teisel planeedil. Totalitaarsed re˛iimid kipuvad kehtestuma vaesemates ja madala haridustasemega maades, kus puudub demokraatlik traditsioon ja kultuurikiht, samuti ka inimlikkuse kiht tervikuna, on õhuke. Kuid ka kultuurikihilt „paksem“ Lääs, on sünnitanud kahjuks mitmeid omal alal ülimalt andekaid inimesi, kes samas on õigustanud massimõrvu, massilist tagakiusamist, kõigi vabaduste hävitamist. Mitte keegi neist ei loobunud oma isiklikust heaolust, et minna elama Nõukogude Liitu, mida nad ülistasid, vaid nad eelistasid seda riiki kiita oma villadest, oma vabaduse ja kuulsuse keskelt.

Raamat on nauditavalt kirjutatud, usun, et Lauri Vahtre ka ise on selle kirjutamisel nii mõnigi kord mõnusalt tõdenud: „kujutage ette, See Oli Võimalik!“. Reaalsus oli ja on mitmekesisem ja huvitavam kui mistahes väljamõeldis. Ka see, et vaatamata toimunud ajupesule, on võimalik kõigest sellest tagantjärgi ka taoliselt mõnigase distantsiga mõelda ja kirjutada, on märk sellest, et kõigeks see süsteem ikkagi võimeline ei olnud. Nagu Vahtre ise ütleb „Nõukogude aeg ei koosnenud ainult nõukogude võimust ja nõukogude võim ainult absurdist. Muud oli ka.“ Eks ilmselt see muu oligi see oluline.

Loodetavasti ilmub peatselt, nagu lubatud, ka Lauri Vahtre raamatu inglisekeelne tõlge, aga miks mitte ka vene keelne? Usun et ka seda paljud need, kes eesti keelt ei loe, samamoodi naudivad.

 

 

87. MEELDEJÄÄV LUULE- JA MUUSIKAÕHTU TALLINNAS LÄTI SAATKONNAS

Toomas Tiivel - Eesti Päevaleht, mai 2007

11. aprillil toimus Tallinnas Läti saatkonnas mitmeti eriline luule- ja muusikaõhtu. Esitleti Loomingu Raamatukogus ilmunud Rootsis sündinud ja kasvanud läti luuletaja Juris Kronbergsi luulekogu „Maa-alune luule“. Esines valikkogu autor ise, tõlkijad Guntars Godinš ja Livia Viitol, rockgrupp „Hunt Ükssilm“ eesotsas helilooja ja muusiku Kristaps Grasisega ning ka Loomingu Raamatukogu toimetaja Anu Saluäär.

Luuletajat tutvustas pikemalt Guntars Godinš, ise luuletaja ja vijakas tõlkija, kes töötab praegu Tallinnas Läti saatkonnas kultuuriatašeena.

Juris Kronbergs, kakskeelne, kaht kultuuri esindav lätlane on nii luuletajana kui ka läti kirjanduse tõlkijana tunnustatud ja hinnatud nii Rootsis kui ka Lätis ning mujalgi maailmas.

1945. aastal põgenes tema isa Rudolfs Kronbergs (maalija ja näitleja) ühel vihmasel ja udusel hommikul koos oma naise ja tuttavatega kaluripaadis Liepajast Rootsi. Juris sündis Stockholmis 9. augustil 1946. aastal. Saatus oli väga sarnane tuhandete Eestimaalt tulnutega, algul usuti, et kommunistide poolt vallutatud riikide saatus võib varsti muutuda ja võõrsil olemine on ainult ajutine. Paraku läks aga kõik teisiti.

2005. aastal antud intervjuus Läti ajakirjale „Karogs“ („Lipp“) arvas Juris Kronbergs, et lapsena tundus talle, et „kõikjal, kauplustes ja tänavatel, räägivad inimesed ebaõiget keelt“. Hiljem sai see „ebaõige keel“ Jurise koolikeeleks, tema ja rootsi keskkonna suhtlemise vahendiks. Juris on tunnistanud, et läti keel on tal rohkem emotsioonide väljendamise vahend, rootsi keel aga rohkem teadusliku, filosoofilise ja intellektuaalse mõtlemise väljendamiseks. Oma esimesed luuletused kirjutas ta rootsi keeles, soov kirjutada luuletusi läti keeles tekkis alles hiljem.

Pärast Stockholmi ülikoolis maailmakirjanduse ajalugu ja Põhjamaade keelte õppimist töötas ta Stockholmi metroo piletikassas ja kirjutas luuletusi. Ühes usutluses on ta öelnud: „Mäletan, istusin üksi kusagil kaljude sees Stockholmi metroo peatuses ja kirjutasin luuletusi keeles, millest Läänes saab aru väga vähe inimesi. Mulle andis see mingi erilise energia ja vabaduse tunde: et need luuletused olen kirjutanud ainult iseendale, et ma nendega kunagi ei teeni mingit raha, et nende kirjutamine pole seotud mitte mingisuguse karjääriga.“

1970. aastal sai ta stipendiumi, et sõita Ameerikassse Lääne Michigani ülikooli läti keelt õppima, kus ta kohtus ka paljude läti pagulasluuletajatega. Konservatiivsem pagulus hindas tema tihti küllaltki iroonilist ja šokeerivat luulet väga kriitiliselt nimetades seda antipoeesiaks. Juris on kinnitanud sedagi, et tundis ennast kahekordse pagulasena, pagulasena paguluses – valge varesena. Kronbergsi suurus ja huvitavus peitub kindlasti ka tema omapärases elutunnetuses – ooteruumis „haiglas, mille nimi on Vabadus“, kilekott toiduga kummaski käes: ühes lääne luule, teises – läti rahvaluule“. See on omalaadne rokilik-d˛ässilik segu mässust, keeldumisest, kohanemisest ja mõistmisest. Seal on maailmakirjanduse tuuli ja keelemänge, väljumist kitsast kirjandusalast laiemasse kultuuriruumi

Erinevalt teistest pagulaslätlastest ei võtnud Juris vastu Rootsi kodakondsust, vaid elas kuni Läti riigi taasiseseisvuseni kodakondsuseta välismaalase passiga. Juris jutustab, kuidas teda Stockholmis USA suursaatkonnas enne esimest Ameerikasse sõitu küsitleti: „You were born in Sweden, but you are not a Swedish citizen, why?“ Ta vastas. „I don’t feel like a Swede.“  Ka tema koer ei õppinud väidetavalt aru ühtegi rootsikeelset käsklust. „Keel on nägemine,“ tõdeb autori alter ego Hunt Ükssilm. „Keel on kolmas silm“.

Sellest välismaalase tundest kirjutas ta täpsemalt luuletuses „Travel Document“, mis ilmus 1990. aastal luulekogus „Olevikud“ (Tagadnes). Selleks ajaks oli tema sulest ilmunud juba mitu nii rootsi (De närvarande, 1984) kui lätikeelset luulekogu. Aga 1989 ilmus juba ka tema esimene luulekogu Lätis ja vähehaaval tutvusid lätlased pagulasluuletaja Juris Kronbergsiga, kes oli paljuski erinev teistest pagulasluuletajatest. Tema oma sõnul on teda inspireerinud prantsuse sürrealistid, Samuel Beckett, Thomas Eliot, Bob Dylan, rootsi luuletajad, lätlastest aga Aleksandrs Caks.

Rootsis oli tema hea tuttav Ilmar Laaban, kes elas mõned aastad tema lähedal Stockholmi äärelinnas ja oli mõistev vestluskaaslane, sürreaalse maailma tundja ja tark õpetaja.

Samal ajal tegeles Kronbergs ka muusikaga ja mängis trumme mitmetes rockbändides ning luges oma luulet. Luule lugemine rock- või jazzmuusika saatel meeldib Jurisele ka nüüd. 2003. ja 2004. aastal ilmusid tal koos helilooja Kristaps Grasisega kaks sugestiivset ja populaarset CD-d „Hunt Ükssilm“, kõigepealt läti, siis rootsi keeles.

1990. aastate algul töötas Juris Rootsi raadios lätikeelsete saadete toimetuses, organiseeris palju saateid läti kirjanikega ning hakkas aktiivselt läti kirjandust rootsi keelde tõlkima (Imants Ziedonise „Epifaaniad“, Aleksandrs Caksi, Vizma Belševica, Knuts Skujenieksi, Veronika Strelerte luuleraamatud, Vizma Belševica ja Sandra Kalniete proosa, Rainise näidend „Joosep ja tema vennad“, läti rahvaluule kogumik, läti kirjanduse antoloogia jt). Kümme aastat oli ta ka diplomaat, Läti saatkonna kultuuriatašee Rootsis, organiseeris mitmeid kultuuriüritusi ja esines ka koos läti luuletajatega paljudel Rootsi luulefestivalidel.

1997. sai Juris Kronbergs Lätis oma vast kõige terviklikuma, tihedama ja küpsema luuleraamatu „Hunt Ükssilm“(ilmus Riias läti ja rootsi keeles) eest Luulepäevade autasu. Hiljuti ilmus see raamat Suurbritannias inglise keeles, Jaan Kaplinksi eessõnaga.

Oluline koht Juris Kronbergsi luules on ka Eestil, õigemini eestlastel. Tuntud luuletuses „Stockholmi turuhall“ saab lugeja mõttes maitsta kaupu „eesti lettidelt“:

…..Sealt

eesti lettidelt,

võis osta kohupiima, hapukapsast, silmu

ja heledat ning tumedat eesti leiba…

…. Ja eesti musta leiva meeskoor

võtab üles kareda ürgse ugri laulu

ja valge leib laulab nukrat singlit

isamaast, mida erinevalt leivast

ei saa lõigata viiludeks….

Ka luulekogus „Petits-Choux“ leiame mõne peene iroonilise nalja eestlastest. Kui aga tõsisemalt rääkida, siis on Juris süstemaatiliselt jälginud eesti kirjandust, ta on tuttav paljude eesti literaatidega nii Stockholmis kui ka Eestis.

Praegustel Eestis vägagi hoogsalt ja täissaalile möödunud luule- ja muusikaõhtutel (teine toimus Tartu Kunstimuuseumis, kus samas oli avatud ka tuntud Läti kunstniku Kurts Fridrihsonsi ja „Prantsuse grupi“ kunstinäitus pealkirjaga „Vaikuse tsoonis“), kus vaheldumisi lugesid Juris Kronbergsi vaimukat ja mitmekihilist  vaba käega aga intensiivselt kirjutatud ja ettekantud luulet Kronbergs ise läti keeles ja Livia Viitol ning Guntars Godinš eesti keeles, kus esines Lätis populaarne rock-grupp Kristaps Grasise juhtimisel leidsid mitmedki Kronbergsi vanad ja uued sõbrad äratundmise ja mõistmise selle Euroopa poeediga tolle sõna kõige paremas tähenduses.

… õues kõlas euroopa hääl

ükskord siis jälle ja jälle

hiljem selgus et see oli

naabri kukk….

 

88. Erkki-Sven Tüür: Kuidas ületada viha?
Postimees 30.04.2007
Erkki-Sven Tüür, helilooja


Foto: Peeter Langovits

Näha vägivalda ja pimedat raevu Tallinna tänavatel on õõvastav, uskumatu ja kohutavalt valus. Mul on tunne, nagu oleks mind pekstud, mulle näkku sülitatud ja mind sõimatud fašistiks. See, et olen sündmusi jälginud teleriekraani ja muude infokanalite vahendusel Hiiumaalt, ei loe põrmugi.


Vihast marodööritsejate vastu saab aga õige pea sügav kurbus ja hingemattev äng, mis ei lase isegi magada.
Meeldiv illusioon edukast, intelligentsest, positiivselt transformeerivast ja rahvuskonfliktideülesest Eestist on rõveda kõmaka saatel õhku lennanud.

Poliitiline retoorika kurjategijate karistamisest ei aita meid karvavõrdki, kui me tegelikke probleeme õigete nimedega ei julge nimetada. Jah, muidugi, vandalism ja laamendamine, see ta on ja reageerima sellele peab.

Aga tuleb suuta vaadata selle pimeda viha taha. Need märatsevad vene keelt kõnelevad noortekambad käituvad nagu nurkaaetud metsloomad.

Fakt on see, et tegemist ei ole üheainsa mälestussamba teisaldamise tagajärjel sündinud reaktsiooniga. See oli kõigest päästik, mis vallandas sündmuste ahela.

Kui me ei suuda mõista, et see tume viha on pika aja jooksul kogunenud väga paljude komponentide kogusumma, kui me ei tea ega tahagi teada, mis need komponendid täpselt on ja kui meie ainus reaktsioon on korrarikkujate karistamine, ei ole meil lootustki millegi ühtse Eesti taolisele.

Kuidas on võimalik, et klasside kaupa tulevad noored vene koolidest riigikogu hoone ette karjuma «fašistid»? Miks on Eesti venekeelne meedia Vene propagandasõja üks kahuritorudest? Mida õpetatakse vene lastele vene koolides Eesti ajaloost? Niisuguseid retoorilisi küsimusi võiks esitama jäädagi.

Minu konstruktiivne küsimus on:

Kas oleks kuidagi võimalik moodustada mingi Üksteise Mõistmise Foorum, kus oleksid esindatud nii eesti kui ka vene kogukonna arvamusliidrid – ma küll ei tea, kes nad võiksid olla –, aga parem, kui seal ei oleks poliitikuid ja loomulikult mitte ekstremiste.

Küll aga võiks seal olla haritud ja südametunnistusega inimesi, kes valutavad südant kujunenud olukorra pärast ja kes vastastikuste süüdistuste asemel suudavad valusatele, rahvuslikul pinnal kerkinud probleemidele silma vaadata, neid lahti rääkida ja lahendusi otsida. Loomulikult peaks need mõttevahetused leidma adekvaatse kajastuse nii eesti- kui ka venekeelses meedias.

Mul ei ole illusiooni, et see ümarlaud või mis nime ta ka ei saaks, oleks kiireks lahenduseks kujunenud olukorrale, ometigi on vaja dialoogi pidada. Ilma selleta jääme püssirohutünni otsa istuma.

 

89. Sven Grünberg: Trooja hobuse sündroom
Postimees 07.05.2007


Sven Grünberg, helilooja

Aastaid tagasi Moskvas ütles hea sõber, nüüd maailmakuulus vene helilooja: «Teie, eestlased, peate meid väga vihkama, sest oleme teile nii palju halba teinud.» Olin mõnevõrra üllatunud, sest tegemist oli inimesega, kes muretses eeskätt vene rahva hävimise pärast ja selle asendumisega vene keelt kõneleva kultuurita sovetiga. Oli sügav nõukaaeg.


Vahepeal on Venemaa üritanud demokraatia suunas liikuda, kuid pikka aega elunormiks olnud valetamine on sealsesse mentaliteeti niivõrd juurdunud, et SSSRi avalikult taga nutnud Putin on oma iidoli restaureerimisega nüüd juba ka muud maailma kollitamas.
Saksamaa on Teise maailmasõja pärast ette ja taha vabandanud, kuid Venemaa pole küüditamiste, genotsiidi ja okupatsiooni pärast vabandust palunud. Vastupidi, okupatsiooni on vaid ülistatud. Teisitimõtleja Sergei Kovaljov ütles: «Neile ei tule pähegi, et Stalin ei vabastanud Eestit, vaid vallutas selle julmalt.» Liiga tihti on usutud Venemaa süüdistusi väikeriikide aadressil.

Meie päevaprobleemide taga on aga eelkõige Venemaa suutmatus andestada, et Eestil on ilma nendeta nii hästi läinud. Liiga paljud on hakanud Eesti riiki hästi suhtuma.

Integratsiooni võime Eestis lugeda päris edukaks, sest meil on ligikaudu kolmsada viiskümmend tuhat pea täiesti desinformeeritud venekeelset elanikku, kellest vaid murdosa on terroriga seotud. Kindlasti oleks vale süüdistada valitsust, kes justkui ei ole või on liiga «tädilikult» püüdnud muulasi meie sekka kutsuda. Räuskava soveti arusaama, et Eesti ei olegi Venemaa osa, saab kummutada, kahju küll, põhiliselt majanduslikke teid pidi.

Mõistuspärased argumendid neid ei huvita. Kui varem tundus, et stalinistlik mõttelaad kaob koos vanema põlvkonnaga, siis nüüd on käsil uus, Putinjugend-taktika. Lastele teadlikult valetades talletub vihkamine veel pikaks ajaks. Õnneks on näha, et Euroopa Liidu teistes liikmesriikides ja USAs mõistetakse olukorra tõsidust, sest Venemaa ilmne siht on meie ärakasutamine Trooja hobusena, et ELi tagaukse kaudu sisse sõita.

«Oo püha lihtsameelsust,» tuleks hüüda neile, kes arvasid, et asi on pronksmehes. Kui poleks sõdurit, leitaks midagi muud. Hämmastav pole niivõrd meie idanaabri käitumine, kuivõrd omade, küll kaheteistkümne professori, Tallinna linnapea ja teiste lühinägelikkus, argus, oma rahva vastu minek.

Läbirääkimised pole ju võimalikud, kui piltlikult öeldes üks mängib malet ja teine poksib. Eesti poleks riik, kui me lubaksime oma pealinnas riigi vaenlastel laamendada ning koristaksime orjameelselt taas ära Eesti lipu. On asju, mille üle ei peeta läbirääkimisi, eriti nendega, kes meie tänavatel «Rossija» või «vsjo naša» karjuvad, aknaid jalaga sisse peksavad ja nõuavad Eesti sisse väikest Vene riiki.

Muidugi oleks vaja dialoogi, kuid selleks on puudunud mõistuspärane partner. Ei aita ei ümar, kandiline ega muud tüüpi laud, kui vastas on internatsid. Paistab, et asi on viimastel päevadel siiski hakanud paranema. Suured muutused peaks aset leidma vene koolides, mida õnneks juba tehakse. Ka on saanud selgeks, kes on kes meie endi hulgas. Loodan väga, et siin on rohkem lollust kui reetmist. Päts, Vares-Barbarus & Co on juba kord rehale astunud, kas peaksime sama kordama?

Vene loomusele omane ütlemine «peksab, järelikult armastab» kehtib mitte ainult armuasjade tasandil, vaid ka riiklikul. Seda kinnitab oma rahvast kõvasti kloppinud Putini uskumatu populaarsus.

Meie valitsus peaks jääma kindlaks võetud kursile, sest seda on toetamas tsiviliseeritud maailm. Et meil on OMA RIIK, tuleb selgeks teha kõigile, maksku mis maksab. Taganeda pole kuhugi.

90.Tüüri uus sümfoonia hoidis kuulajate meeli pinevil
Igor Garšnek - Päevaleht 14. mai 2007

Eelmisel nädalal kanti esimest korda ette helilooja Erkki-Sven Tüüri “Kuues sümfoonia”.
Põhjamaade sümfooniaorkester lõpetas eelmisel kolmapäeval Anu Tali dirigeerimisel hooaja pompoosse kontserdiga “Apocalypsis”, kus kõlas kolm suurvormi, neist kaks eesti heliloojatelt. Meeli hoidis puändina juba ette pinevil Erkki-Sven Tüüri “Kuuenda sümfoonia” maailmaesiettekanne.

Hästi pika kontserdikava üks iseärasusi oli see, et vahetult enne Tüüri verivärsket sümfooniat kõlas Richard Straussi ligi kolmveerand tundi kestev sümfooniline poeem “Don Quixote”, mis võinuks vähem karastatud kuulajat enne tolle muusikaõhtu puänti pisut väsitada. Kuid heal ettekandel on see omadus, et ta ei kurna, vaid avab hoopis kuulajate meeli.

Tõnu Kõrvitsa kolmeosaline “Thule eleegiad” (2007) sobis kontserdi sissejuhatuseks hästi. Ilus muusika – pigem varjunditerohkelt akvarelne kui (liig)kirevalt maaliline. Nii kujunes Anu Tali dirigendikäe all tsükli esimeses osas “Öö pimeneb” juba avataktidest poeetiliselt eleegiline karakter. Järgnev setu viisidele tuginev “Kellä” tõi endaga kaasa suure romantilise tundehoovuse.

Richard Straussi sümfoonilise poeemi “Don Quixote” (1897) ettekanne seab dirigendile kõrgendatud nõudmise kahtlemata juba selles tähenduses, et teose kolme põhikarakteri (don Quixote, Sancho Panza ja Dulcinea) kümnest variatsioonist tuleb Cervantese rüütliromaani kuulsate stseenide vaimus kujundada kümme illustratiivset-muusikalist pilti. Orkestris on siin teadupärast rohkesti soolosid ja neist igaüks lisas sellesse karakterite kaleidoskoopi juurde midagi kordumatult ainuomast. Solistidest oli esiplaanil ootuspäraselt tsello (Aleksander Knjazev Venemaalt), kelle mängus võis aduda don Quijote tegelaskuju lennukat bravuuri – tõsi, tembitult romantilise hingestatusega.

Sisendusjõuline Tüür

Nüüd lõpuloo, Erkki-Sven Tüüri “Kuuenda sümfoonia” (2007) maailmaesiettekande juurde. Tüüri kujundimaailm on jätkuvalt hästi energeetiline, muusikas on tal pidevalt vaimset kõrgepinget ning see tundub olevat tema muusikalise dramaturgia käivitusimpulsiks. Tüüri pooletunnine “Kuues sümfoonia” on suures plaanis küll ühe-osaline, kuid teose faktuurilised-tempolised kontuurid võimaldavad selles eristada vähemalt kolme suuremat alaosa. Neist esimeses on vastakuti suured ja massiivsed löökpillidega kõlapannood ning hõredama tekstuuriga muusikalised arabeskid. Keskmine episood eksponeerib koos rikkaliku löökpillide arsenaliga juba kiireid ja rütmiliselt punkteeritud, teravate piirjoontega kujundeid. Ning lõpuosa oleks tempolt võrreldav pika hangumisega, filosoofilise eemaldumisega kuhugi kaugusse silmapiiri taha.

Selline võiks olla Tüüri uudisteose “väline portree”. Sisemistest kvaliteetidest rääkides tuleb märkida väga mitmekihilist, kohati lausa pulbitsevat orkestratsiooni, samuti erilist tämbridramaturgiat ning helilooja oskust mobiliseerida üksikud, eraldi kõlavad teemafragmendid ühtsesse, pidevalt (ja kohati traagiliseltki) kulgevasse protsessi. Nii et sisendusjõuline suurteos igas mõttes.

Hooaja viimane

“Apocalypsis”

Anu Tali juhatusel

•• Põhjamaade sümfoonia-

orkester

•• Kavas olid Tõnu Kõrvitsa

“Thule eleegiad” (2007), Richard Straussi “Don Quixote”(1897), Erkki-Sven Tüüri “Kuues sümfoonia” (2007).

•• 9. mail Estonias, 10. mail

Vanemuises

 

 

91.Erkki-Sven Tüür: Muusika on võimalus armastada
Tõnis Kahu - Eesti Ekspress 28.05.2007


ÜHA UUED VALGUS LAHENDUSED: Erkki-Sven Tüür räägib sama lugu alati erineval moel. TOOMAS KOKOVKIN
Oma ooperi Eesti-ettekande eel vaatab Eesti tipphelilooja ajalukku ja igavikku, oma muusikasse ja pisut ka iseendasse selle varjus. Tõnis Kahu küsib.

Mõnikord võib tunduda, et on nagu kadunud poeg, kes rahvusvahelise muusikameedia vahendusel kaugelt võõrsilt kodustele postkaarte saadab. Need hoogsad sõnumid saabuvad New Yorgist või Torontost või Londonist ning kõnelevad edukatest esiettekannetest, üha uutest plaatidest, publiku huvist ja kriitikute tähelepanust. Kui Tüür Eestis ongi, siis enamjaolt kohalikest kultuurikeskustest eemal, kodus Hiiumaal.
Kuid viimastel kuudel on tema muusikat just Eestis palju kõlanud. Veebruari lõpus mängiti siinmail esimest korda tema Klaverikontserti, mai algul oli Estonias julge ja avatud kõlaga Kuuenda Sümfoonia maailmaesiettekanne ning nüüd jõuab hetkel nõnda valuliku ajalootunnetusega Eestisse tema kuue aasta vanune ooper “Wallenberg”.

Raoul Wallenberg ei ole ajalooline suurkuju näiteks Napoleoni mõõtmetes. Teda ei toeta meie argiteadvusse fikseeritud tohutu müütide ja legendide massiiv, tema eest räägivad pigem tema teod. Inimlikus mõttes teame Wallenbergist vähem. Sinu ooperi üks ülesandeid oli seega anda talle hääl, kõnevõime ja karakter. Oli see raske ülesanne? Või just sellevõrra kergem, et mingit ajaloo poolt ära leierdatud “õiget” Wallenbergi ehk veel ei olegi?
Sellega on nii ja teisiti. Wallenbergist on kirjutatud tohutu hulk raamatuid, tema elusaatuse üle on vaieldud ja tema surma osas on palju erisuguseid arvamusi. Olen kunagi näinud isegi mitmeosalist filmi, kus Wallenbergi mängis Richard Chamberlain. Nii et mingis mõttes on legendide ja müütide mass ka tema puhul väga suur. Iseasi, et laiem üldsus teab neist vähe. Aga just seepärast oli Wallenberg tegelaskujuna mulle ka tunduvalt huvipakkuvam, võrreldes näiteks Napoleoni, Julius Caesari või mõne teise krestomaatilise ajaloolise legendiga.

Kas “Wallenberg” on sinu jaoks poliitiline seisukohavõtt?
Jah, nii võib öelda küll. Kommunistliku ja fašistliku re˛iimi sarnane inimvaenulik loomus, nende absoluutne kurjus oli mul juba lapsepõlves koduse kasvatuse kaudu selgeks saanud. Ja rääkides nüüd lugu Raoul Wallenbergist, sain võimaluse vastandada neile re˛iimidele üksikisik, väga eriline ajalooline figuur, kes oma sisemise jõu sunnil päästis paljusid kindlast surmast ja ohverdas seejuures oma elu.

Harjumuspärane mõtteviis ütleb, et ooper on sobiv väljendus˛anr suurte tegude kirjeldamiseks, suurte ideede sõnastamiseks, sündmuste ning inimeste heroiseerimiseks. Et ooper – just nagu ausammaski linnaplatsil – on pigem avalik sündmus kui et privaatne kogemus. Kas oled sellega nõus ning kas sellest tulenev väljakutse oli sulle sellevõrra pingelisem ja nõudlikum?
Ooperisse minek on ikkagi inimese vaba tahte akt. Linna peaväljakul vaskratsa nikku mitte näha on märksa keerulisem. Ei, mulle seisnes väljakutse ikka pigem selles, et tuli kirjutada minu loomingulises praktikas enneolematu hulk muusikat ühel õhtul ette kandmiseks, tegelda hoopis uute vormiküsimuste ja dramaturgiliste nüanssidega. Ooperikirjutajana olen ma ju ise n-ö esimene lavastaja. Tänapäeval on loodud tegelikult palju oopereid, mis on võtnud fookusesse ülimalt subtiilsed ja poeetilised nüansid ja ei tegele mingite suurte ideede sõnastamise ja heroiseerimisega. “Wallenberg” nüüd, jah, nende just hulka ei kuulu, aga ega siingi ei ole õigupoolest mingit tavapärast kangelasemü&u uml;di loomist, ennemini selle dekonstruktsioon.

Mida sa selle dekonstruktsiooni all silmas pead?
Arvan, et selline nähtus nagu kangelane on juba iseenesest mütologiseerimise tulemus. Ja aja möödudes tihti ei suudetagi selle müüdi varjust enam inimlikke aspekte märgata ja ära tunda. Me ei taju, et sellel inimesel jäi oma eneseohverduse tõttu palju elamata, palju nägemata ja tundmata, armastus päriselt armastamata. Selle mu ooperi lõpus kohtamegi me tegelikult kaht Wallenbergi – üks on avalikkusele suunatud ikoon ja sümbol ning siis on ka teine, kes on vaid inimene ja tahab lihtsalt surra.

Kas sinu muusika just kontsertettekandes on sulle võrreldes salvestusega kuidagi eriline ja tähendusrikas?
Ühe hea kontsertettekande energeetika võib olla midagi täiesti pöörast ja ­isegi müstilist. Kui seal ongi mõned väikesed tehnilised ebatäpsused, siis annad nad andeks või ei panegi neid tähele. Sest selle asemel tekib õhku mingi vaimne ollus, mingi nähtamatu kaarleek, mis liidab erinevad mikrokosmosed saalis tervikuks. See on põnev ja seletamatu tunne ja ma olen seda tajunud väga mitmesugustes saalides, kus publik on juba temperamendilt väga erinev – nii Eestis kui näiteks Itaalias. Mul on muide sõpru, keda häirib see, et nad peavad kuulama muusikat teiste inimestega koos. Aga see tõestab sedasama – et selline müstiline mõjuväli on olemas!

See sunnib meenutama ka aegu, mil sa ise laval olid ja näiteks Riho Sibulaga improviseerisid...
Ma improviseerin stuudios aeg-ajalt ka praegu väga meelsasti. Ja teatav spontaanne valmisolek lavale minna on minus kogu aeg olemas. Aga hetkel liigub minu põhiline eneseväljendus siiski teistes suundades.

Ja siis on veel ka Erkki-Sven Tüür kui laulja. Kas sa laulad enda misi, kui sa näiteks autoga sõidad?
Jah. Ja mitte ainult konkreetseid laule, vaid ka improviseerin häälega. Võib naljatamisi öelda, et see jääb stiililt kuhugi modernse d˛ässi kanti.

Samas oled sa vokaalmuusikat suhteliselt vähe kirjutanud...
Nojah, midagi on muidugi tehtud – seesama ooper või siis “Reekviem”. Aga ütleme siis, et selles vallas on kõige kaalukamad asjad ehk veel tegemata. Igatahes see, et ma olen ise oma häält muusikas kasutanud, võiks olla mulle eeliseks.

Palju on räägitud sellest, et olukorras, kus kõlaliselt on võimalused tänapäeva muusikas põhimõtteliselt piiramatud, on sellised vanad muusikalised institutsioonid nagu sümfooniaorkester või ka klassikaline rock-bänd mitmeti aegunud. Sinu muusikas – näiteks sellessamas Kuuendas Sümfoonias – on kuulda väga ambitsioonikat tämbrivalikut, kohati ka sellist, mida üsna edukalt annaks avangardse rock’i või moodsa elektroonika keskkonnas ette kujutada. Ketserlik küsimus, aga – miks sa üldse vajad sümfooniaorkestrit?
Ma olen ju ka rock’is ja elektroonikas käinud, aga midagi ei ole parata – ma saan sümfooniaorkestriga palju vingemaid tämbriprotsesse luua, neid täielikult kontrollida ja tunda seda vabadust, et seesinane kõlailm võib minust sõltumatult oma elu elada nii näiteks Tallinnas, Pariisis kui Londonis.
Viimati, kui mul oli Klaverikontserdi esiettekanne Frankfurdis, tulid mingid noored elektroonikafriigid ja imestasid, kuidas mu orkester kõlab nagu üks täiesti müstiline süntesaator... Võib ju ka niimoodi võrrelda, eks ole. Aga igatahes see vägi , mis hakkab tööle, kui üks tõeliselt hea orkester tõeliselt hea dirigendiga tõeliselt head tänapäevast partituuri mängima hakkab, on minu jaoks täiesti vastupandamatu. Ma ei saaks teostada oma kõlakujutlusi, näiteks kombineerides rock-instrumentaariumi elektroonikaga. Küll aga saan ma tuua orkestrimuusikasse midagi, mis on seotud just selle tämbrispektri ja rütmienergiaga. Löökpillidel pole ka minu orkestrilugudes vähem tähtis roll kui esimestel viiulitel.

Just selle kohta tahtsingi küsida. Sellessamas Kuuendas Sümfooniaski pole rütmiosa mitte lihtsalt aktiivsem kui klassikalises muusikas tavaks. See on kirglikum ja jõulisem ka sellest, mida sa kunagi In Spe aegu rock-muusikas tegid.
Kui me võtame näiteks minu sümfooniad neljandast kuuendani, siis – mitte et see oleks ainuvaldav, aga neis kõigis on ühe energiaväljana eksponeeritud midagi, mida võib nimetada rockmuusikale omaseks kirglikkuseks. In Spe parimad instrumentaalpalad aga kandsid endas tunduvalt vaoshoitumat, minimalismile omast emotsiooni. Niisugune paradoks siis – rock-bändiga püüdsin vaikuse helisid tekitada, sümfooniaorkestriga justkui siis rokin. Nali naljaks, tõde on ikkagi vist kusagil mujal. Sest vaikus on mulle endiselt äärmiselt oluline. Mis sest, et tee sinna võib olla väga erinev.

Muusika puhul öeldakse mõnikord, et ta on igavikulise väärtusega, võimeline ajale vastu pidama. Helisalvestuse tulek on muusika kestmisele andnud veel uusi lisatähendusi. Samas – inimene on surelik. Miks peaks tema muusika olema “surematu”?
See on täiesti järeltulevate põlvkondade asi, nende rikkus – või ka vaesus. Ma usun, et iga aeg peab oluliseks seda, mis kõnetab selles ajas kõndijat. See juhtub siis, kui tabatud on midagi sellele ajale väga iseloomulikku ja ainuomast. Aga tegelikult on arvatavasti seeläbi tabatud ka midagi olulist inimeseksolemise kohta üleüldse. Ja siin on selle ajatuse võti.
Keegi, kellele on antud vastav võime, oskab ehk tõesti teadlikult neid igatsusevibratsioone tekitada. Kuid pigem on see ikkagi midagi, mis muusikaga lihtsalt kaasneb. See võib juhtuda ja võib ka mitte. Ma ise ei mõtle küll kunagi selle peale, kas minu loodut keegi pärast minu siitilmast lahkumist veel kuulab. Küll on mind aga siiralt rõõmustanud kogemus, et minu kirjutatu võib puudutada täiesti erinevaid põlvkondi.

On teooriaid mis räägivad sellest, et kunst on liiga raiskav, kulutav ja nõudlik osa inimese vajadustest. Ning et tulevikus peavad inimesed selleks, et ellu jääda (näiteks ökokatastroofi võimalusega silmitsi seistes), piirduma oma kogemustes ellujäämiseks vahetult vajalike asjadega ja kunst nende hulka ei kuulu. Juba praegu on muusika tihti taust, foon, passiivne sensoorne ärritaja ega sunni pühenduma või süvenema. On see inimtsivilisatsiooni allakäik või paratamatus?
Tsivilisatsioone on sündinud ja kadunud enne meie oma ning lõpuks kaob nagunii kõik. Miskipärast tundub mulle, et need, kes näiteks tuhandete aastate eest Lascaux’ koobaste seinu kaunistasid, pidid ellujäämiseks palju rohkem vaeva nägema kui meie praegu siin ja lähitulevikus. Mulle enesele tundub mis tahes pealiskaudsus laastav oma mõõtmetelt, aga masendumise asemel on ehk parem osutada aktiivset vastupanu. Ja eks minu tegevus mõnes mõttes just seda ka on.

Kas sa tunned endal kui edukal heliloojal olevat ka mingi visiooni sellest, kuhu muusika, kunst, inimtunnetus üldse liigub? On sul kui kunstnikul mingi missioon täita?
Ütlesin vist kunagi umbes 25 aasta eest ühes oma esimeses intervjuus Sirbile – mis oli tollal ka Vasar –, et minu jaoks on muusika kirjutamine üks võimalus armastada.

Vaatasid sa kaua endasse, enne kui sellele järeldusele jõudsid?
Jah, ega ma päris n-ö puusalt ikka ei tulistanud. See oli ikka teatava selgusele jõudmise tulemus.

Kas oled selles teadmises kunagi ka kahelnud või siis eriti kindel olnud? Kas see on miski, mis on sinuga kogu aeg jäänud, või siis hoopis tuleb seda kogu aeg üha uuesti avastada ja enesele kinnitada?
Pigem on see miski, mida üldjuhul ei teadvusta. Aga kui sa jääd vaikseks ja mõtled tähtsate asjade peale, siis vähemalt mina jõuan ikka sama järelduse juurde välja. Iseasi, et armastus on teatavasti midagi, mida peab hoidma ja mille püsimise nimel tuleb tööd teha. Ega ma muud ei oskagi lisada.

Sa oled eduka muusikuna toiminud juba küllalt kaua, et kujuneks välja karakter nimega “helilooja Erkki-Sven Tüür” – kogum võtteid, teemasid, kõlalisi otsuseid, mida saab sinu stilistiliseks “minaks” pidada. Tunned sa seda karakterit? Kas ta segab sind või toetab?
See on lõputu ja keeruline küsimus – kuidas jääda iseendaks ja olla samas pidevas muutumises? Muidugi pole mõtet üritada muuta oma põhiloomust. Aga iseasi on seda loomust vaadelda nagu kristallkera päikese käes. Kui seda pöörata, siis sünnivad ikka ja jälle üha uued valguslahendused, täiesti isemoodi peegeldused. Mul on igav luua kogu aeg üht ja sedasama lugu. Muidugi – ma tegelikult ikkagi ju räägin kogu aeg sama lugu, ainult et ma üritan seda teha iga kord eri moel.

Kas sa oled oma muusikaga seoses kogenud tunnet, et näed, just siin, sel hetkel olen ma tõepoolest öelnud midagi sellist, mille jaoks mul muidu poleks kunagi sõnu jätkunud?
See on selle elukutse eripära. Kui ma suudaksin seda öelda sõnades, siis ­oleksin vist kirjanik. Kunst on ühe energiamaailma, ühe energiavälja loomine. See kõik, mis sinus on, lihtsalt filtreerub, settib, nõrgub ja võtab lõpuks mingi kuju. Ja im pulss võib tõesti alguse saada väga eri nevatest asjadest – näiteks lindude saa bumisest kevadel või sellest, kuidas sü gisel leht langeb puult. Aga võib-olla olen hoopis midagi lugenud või vaadanud head filmi. Sellest moodustub see, mida ma julgen pidada oma muusikaliseks maailmaks, muusikaliseks “minaks”.
Kas sa leiad, et see sinu muusikaline maailm on täpselt see, mis oled sina. Või tundub sulle mõnikord hoopis, et muusika on isegi “targem” kui sa ise.
On hetki, väga erilisi hetki, kus see teine näib isegi õige olevat – et mu muusika teab minu ja maailma kohta rohkem kui ma ise.

Erkki-Sven Tüüri ooper
“Wallenberg”
Dirigent Arvo Volmer.
Kunstnik Ene-Liis Semper.
Osades Jesper Taube (Rootsi), Priit Volmer, Mati Turi, Jassi Zahharov, Väino Puura, Teele Jõks, Andres Köster, Mart Laur, Mart Madiste, Rene Soom, Aare Saal, Helen Lokuta, Annaliisa Pillak, Juuli Lill, Riina Airenne, Aile Asszonyi.
Esietendus 1. juunil Rahvus ooperis Estonia.
TÜÜRI VALIK TÜÜRI
Kõige olulisemad, puhtalt Erkki-Sven Tüüri kirjutatud muusikaga heliplaadid, autori enda valikul.
“Crystallisatio” (ECM New Series, 1996)
“Flux” (ECM New Series 1999)
“Architectonics” (CC’nC Records, 2001)
“Exodus” (ECM New Series, 2003)
“Oxymoron” (ECM New Series, 2007)
“Magma” (Virgin Classics, tulekul 2007 sügisel)

 

92. Kafkalikult läbi kollektiivse süü ja hirmu
Päevaleht - 04.06.2007
Alvar Loog, esteet

Erkki-Sven Tüüri ooperi «Wallenberg» esietendust Estonia teatris võib kujundlikult võrrelda Kalevi kojutulekuga. Kas see just tervet põlve uueks hakkab looma on küsitav, ent kaugel piiri taga juba aastate eest kestva tunnustuse pälvinud teose esmalavastus koduses rahvusooperis oli kahtlemata kauaoodatud sündmus.

«Wallenberg»: inimlik traagika Estonia teatri laval, peaosas Jesper Taube (alumisel pildil).
Foto: Peeter Langovits

Tüüri seni ainus ooper esindab inimmõõtmelist modernismi; sarnaselt tema teiste suurvormidega on tal õnnestunud ka siin leida habras tasakaal emotsionaalsuse ja intellektuaalsuse vahel.


Teater suure algustähega


Sakslase Lutz Hübneri lakooniline libreto ei kanna oma tsitaadilise ja plakatliku keelega niivõrd (ajaloolist) narratiivi või (moraalseid) hoiakuid, kuivõrd eetilisi, eksistentsialistlikke ja imagoloogilisi küsimusi, mis iga stseeniga kuulaja moraaliteadvuse ja tegelikkusetaju välisseintele üha suuremaid pragusid uuristavad.

«Wallenbergi» väljatulek oli idanaabrite vahepealse kultuuriembargo tõttu veel mõned nädalad tagasi tõsises ohus, kuna kohalikud rahastajad ei lubanud Helikoni kunstilist juhti Dmitri Bertmani Eestisse lavastama. Elu tungis otsekui praktilise paradoksina teatrisaali; proove tehti interneti vahendusel ja salamisi Soomes kohtudes.

Siinpool «raudset eesriiet» vedasid projekti kaaslavastaja Neeme Kuningas ja kunstnik-lavastaja Ene-Liis Semper.

Ei teagi, keda neist kolmest esietenduse totaalses õnnestumises eelkõige «süüdistada», aga lavastus oli detailideni paigas – jõuliste kujundite, julge re˛ii ja mängulise visuaalesteetika toel sulasid kõik 19 stseeni kahe pisut eriilmelise vaatuse vältel üheks unustamatuks tervikuks.

Meeldiva üllatusena ei kujutanud natsismi ja stalinismi inimsusvastastest kuritegudest rääkiv(a) ooper(i lavastus) endast pelgalt sümboolset võitlust ajaloolise ülekohtuga.

Nii libretist, helilooja kui lavastaja mängivad «Wallenbergis» mitut mängu korraga. Ja ühtlasi järgemööda, vahetades mängureegleid, vaatepositsioone ja kronotoope. Ning sellest mitmeski mõttes oratooriumilaadsest ooperist sünnib Estonia laval märkamatult omaenese piire kompav teater. Suur Teater.

Juba libreto ja muusika suhe on «Wallenbergis» äärmiselt dünaamiline, ühe kuulamiskorra kohta ehk isegi liiga. Bertmani ja Co lavastus astus omakorda loovalt mõlemaga dialoogi. Tulemuseks on mitmeplaaniline tervik, kus muusika, lugu ja lavastus liiguvad vaatajal-kuulajal pidevalt eest ära, on kogu aeg publiku ootustest ja eeldustest sammukese ees.

Lavastuse nimitegelane,

II maailmasõja ajal Ungaris üle 100 000 juudi päästnud Wallenbergi on inimpühaku asemel kujutatud kafkaliku kangelasena kafkalikus keskkonnas, kel pole isegi aega mõtelda, sest «iga küsimus on kaotatud minut».

Tema vaba tahe ja subjektiivsus taanduvad publiku silme all pooleldi impersonaalseks funktsiooniks – kõigepealt ajaloo masinavärgis ja hiljem ka tuleviku (lavastajate sõnul 42. sajandi) inimeste kollektiivses ajalooteadvuses.

Peaosas laulis rootsi bariton Jesper Taube, keda siinkirjutaja nägi aastate eest võimsa Escamillona Bizet’ «Carmenis» (Rootsi Kuninglik ooper). Wallenbergi partii sobis talle veelgi paremini, lubades läbi pidevalt teiseneva rollijoonise avada mitmekülgselt nii häält kui näitlejavõimeid.

Meeldejääva osatäitmise pakkusid teiste hulgas lasermõõga ja arvelauaga natsiohvitser Jassi Zahharov ning soolobassi kohta suhteliselt noor Priit Volmer (Darth Vaderit meenutava Eichmannina). Viimase hääl jäi vähemalt esimeses vaatuses kolleegide ning kaldlava alla peidetud orkestriga (dirigent Arvo Volmer) võrreldes natuke nõrgaks.

Suurepärase rolli – ühtlasi, kui ma ei eksi, ka kauaoodatud täisdebüüdi rahvusooperi laval – tegi Mati Turi. Tema kehastatud Wallenbergi ikooniline teisik (inimene kui müüt, kollektiivse teadvuse objektistaval tähelepanul parasiteeriv pseudosubjekt) ilmus publiku ette Elvisena.

See on täieliku maitsetuse ning ülima geniaalsuse hapral piiril balansseeriv lavastuslik leid, mis seljatab napilt, ent kindlalt Dortmundi 2001. aasta lavastuse Batmani.

Algusest peale pisut unenäoline lugu suubus viimastes stseenides täielikku absurdi. Teispool ajaloolist head ja kurja – seega ka reaalsuse mõttelist piirjoont peetavas ringmängus – segunesid teiste tegelastega gigantsed Miki-Hiired ja matrjoškad.

Proloogist finaalini nii atmosfäärilises kui tundelises mõttes 180-kraadise pöörde teinud lavastus taandus kuulaja-vaataja teadvuses narkosõpradele tuttavaks «pahaks reisiks» läbi lähiajaloo ning kollektiivse süü ja hirmu.

Ooper pärast Auschwitzi

Theodore Adorno leidis 1949. aastal, et pärast Auschwitzi ei tohiks kergemat tüüpi kunstiloome enam võimalik olla. Emotsionaalselt on selle väitega võimatu mitte nõustuda.Ent seekord varjutas mänguline ja lõplikest tõlgendustest hoiduv kunst kollektiivse süüteadvuse, tõestades enese kõikevõitvat jõudu ühe ajaloo tundlikuma teemaga rinda pistes.

Erkki-Sven Tüüri «Wallenberg» on täielik ja mitmekülgne kunstiline õnnestumine, kompromissitult kaasaegne teater oma kõigis aspektides: mänguline, provokatiivne, mitmekihiline, tõlgendustele avatud, enesestmõistetavat ütlemata jättev jne.

Lavastus vääriks DVD-plaadina kohta ka (rahvusvahelises) kaubandusvõrgus.

 

93.“Wallenberg” – lugu absoluutsest humanismist
Päevaleht 04. juuni 2007 - Brigitta Davidjants

Ooper “Wallenberg” on tõenäoliselt üks viimase aja nüüdisaegsemaid Eesti lavastusi.
Möödunud reedel oli Estonia teatrisaali laval Erkki-Sven Tüüri ooperi “Wallenberg” Eesti-esi-

etendus. Maailma-esietendus leidis aset kuue aasta eest Dortmundis. Estonias laulis Wallenbergi rolli Rootsi Kuningliku Ooperi solist Jesper Taube, Eichmanni rollis oli Priit Volmer, Vale-Wallenberg oli Mati Turi. Lutz Hübneri libretol põhinev ooper jutustab loo rootslasest Raoul Wallenbergist, kes päästis Teise maailmasõja ajal Budapestis juute ning ise viimaks Gulagi vangilaagris hukkus.

Tõenäoliselt on “Wallenberg” üks nüüdisaegsemaid ooperietendusi, mis on viimasel ajal Eestis lavale toodud. Võib julgelt väita, et teoses puudub igasugune romantika. Küll rääkis ooper kõikehõlmavast ligimesearmastusest, olgugi et ilma suurema poeesiata – kuid selle võrra veelgi mõjuvamalt. Enne etendust kostis siit-sealt arvamusavaldusi, et “Wallenberg” on täielikult apoliitiline lavastus. Ometi jäi tunne, et lavastus kannab väga jõulist manifesti, mõistes hukka igasuguse totalitaarse reziimi.

Tallinna versiooni lavakujundus oli üpris lakooniline. Lavastajad Dmitri Bertman Moskva Helikon Operast ja Neeme Kuningas olid vältinud liigset naturalismi ning ka Ene-Liis Semperi kostüümid taotlesid pigem ajatust. Tüüri muusika on tohutult ekspressiivne ja sõnaga tundlikult seotud. Muusika toetas süzeeliine ideaalilähedalt. Silma torkas ka ühtlane ja tugev solistide valik. Sealjuures ei piirdunud nad vaid oma osa laulmisega, vaid tõepoolest suhestusid laval üksteisega. Eriti jõuliselt mõjusid bariton Taube kehastatud Wallenbergi dialoogid bass Volmeriga, kelle kanda oli SS-lase Adolf Eichmanni roll.

Esimese vaatuse lõpu poole, markeerides juutide surmamarssi, võttis Tüür kasutusele marsirütmid. Kasvav dünaamika, balansseerimine põhjendamatu reipuse piiril saavutas väga jõulise efekti.

Medal ei muuda midagi

Teises vaatuses vastandatakse Wallenbergi kangelaslikku järel-elu masendava reaalsusega. Eks ole see iseenesest väga intrigeeriv teema: müüt suurest inimesest neelab trööstitu tegelikkuse. Nimetagem sellega kaasnevat satiiriks või groteskiks, aga tõepoolest: mis kasu on mälestusele medalite määramisest, tagantjärele aukodanikuks kuulutamisest või tuhande onu- ja tädipoja liigutavatest meenutustest, kui see ei suuda tõsielu traagikat vähendada?

“Wallenberg”

Erkki-Sven Tüüri ooper

Libreto: Lutz Hübner

•• Muusikaline juht: Arvo Volmer

•• Dirigendid: Arvo Volmer, Risto Joost

•• Lavastuse idee: Dmitri Bertman (Helikon Opera, Moskva)

•• Kunstnik-lavastaja: Ene-Liis Semper

•• Lavastajad: Dmitri Bertman, Neeme Kuningas

•• Osades: Jesper Taube (Rootsi), Priit Volmer, Mati Turi, Jassi Zahharov, Väino Puura, Teele Jõks, Andres Köster jt

•• Esietendus Tallinnas 1. juunil 2007

 

94.Värv ja sõna – Lemming Nageli kunstide sümbioos
Päevaleht 15. juuni 2007 - Ants Juske


Lemming Nageli raamatu alapealkirjaks on “Värsid, tekstid ja värvuskuuldemäng”.
Nii toimubki siin kunstide sümbioos, mida Langemets nimetab mulle tundmatu ja salapärase mõistega “oksüümoroniks”. Rohkem tean ma sünesteesiast ehk nähtusest, kus sõnad, värvid ja helid aistingutes segunevad.

Nageli raamatukese pealkiri on selgelt inspireeritud Hitleri lemmikrezissööri Leni Riefenstahli filmist “Tahte triumf”, ainult et vastupidises võtmes. Midagi sellist võis Lemmingult oodata. Ta on seltskonnas alati hea jutuvestja, anekdoote ja eriti tõsielust võetud absurdinalju tuleb tal kui varrukast. Tegelikult on tema maalid nagu väikesed jutustused –igal detailil on oma tähendus. Ilmselt omandas ta sellise mõistukõne Vene ajal, mil ei saanud kõike otse öelda. Üldse oli Nõukogude aeg kunstiloomele viljakas – kasutati sümbolikeelt ja allegooriaid.

“Vana” Freud on näiteks võrrelnud unenägu kirjanikuga, kes peab töötama tsensuuri tingimustes. Nimelt toimib tsensuur ka unenägudes ja kui mingid alateadlikud tungid tahavad unenäos end maandada, peab unenägu kasutama sümboleid. Jutt kisub sürrealismi poole, millele viitab Nageli raamatu saatesõnas ka Andres Langemets. Eks olnud ka sürrealistlikud maalikunstnikud väga sõnakesksed – tekstid ja alltekstid olid nende mängumaa, kas või meenutades René Magritte´i teost “See ei ole piip”. Eesti kunstist meenub seoses Lemming Nageliga Ervin Õunapuu, kellest on saanud kunstnikust kirjanik. Ise on ta öelnud, et ka tema akvarellid ja maalid on omamoodi novellid.

Mis puutub Nageli luulesse, siis oleks see kohati nagu pilaluule, mis tegelikult peegeldab mingeid seisundeid või sürrealistide vabade assotsiatsioonide meetodit, kus üks mõte, üks kujund ajab teist taga, ilma et neil oleks mingit loogilist seost.

Keel pikalt ees

Kõike seda toetavad ka autori illustratsioonid, mis tuletavad meelde Saint-Exupèry “Väikese printsi” joonistusi.

Lõpetuseks ja selle tunde kinnituseks mõni näide Lemming Nageli kogust: Langevarjur tabasmaad/veealuse jõe uppunud põhjas/Nuga välja ja nöörid puruks/keeris viib reipalt ehale. Või siis: Üks kask meil kasvab õues/plank helekollane/üks buldog reisib õues/keel pikalt ees jalg üleval/Moraal? Moraali pole./ Vaid üks plank meil kasvab õues/keel pikalt ees jalg üleval/ise helekollane/ja reisib kaugele.

 

95.

 


 

 

 

 

 

 

 

 


 

 

© Käesoleval koduleheküljel sisalduva informatsiooni reprodutseerimine, kopeerimine, tsiteerimine ja levitamine ilma Viskiklubi loata on keelatud.