1.
PLEASE MEET SOME NICE ESTONIAN ECCENTRICS
Journal of the
British Estonian Association "Lennuk" Vol. 1 No. 2,
London 2003.
Toomas Tiivel
The Uisge Beatha Club (Whisky Club)
has existed in Estonia for more than 13 years now. It was founded
on the 23 rd of September 1989, just when summer was changing
to autumn, at 5.20 in the morning at a tiny hamlet of Rutja which
lies on the most picturesque northern coast of Estonia, and it
was instigated by a bottle of ten-years-old Laphroaig.
It is difficult to give one reason why
six young men – two scientists, one journalist, two artist and
one designer - decided to name their coterie Whisky Club: as a
matter of fact whisky was not even on sale in those days in Estonia.
Nor did we very seriously believe that in a free and stable civil
society and Estonia was very much on her way to such a society
then - beside a bevy of political parties, unions, societies,
etc. we could seriously contribute something on our own to the
general situation.
Yet, this so-called Club came into being and now it comprises
26 individuals, intellectuals of a great variety of their fields
of activity. In addition to those mentioned above there are actors,
writers, politicians, businessmen, musicians. It is also not easy
to say what unites all these people, it is definitely not only
whisky/whiskey. The motto of the Uisge Beatha Club has been borrowed
from Rudyard Kipling - “Whisky is not only a drink, whisky is
an attitude”. Maybe this could serve as a clue.
It must also be pointed out that our Club is not a club in
a traditional sense. Though the Club gatherings happen quite often
it has no rooms of its own or even a definite venue. We just get
together somewhere when, for example, one of us may have given
a concert, presented or participated in an art exhibition, has
written a book, or somebody happens to have a particularly intriguing
idea to be discussed, or there happen to be some guests, or there
is a good bottle of whisky, preferably of some new kind that has
not been tasted before.
Over these 13 years we have tasted more than 450 different kinds
of whiskies, most of them from the traditionally whisky/whiskey
producing countries – Scotland, Ireland, the United States and
Canada, but also more exotic ones like those from Japan, China,
India, Spain, Finland, Germany, Argentina, Latvia, etc. The late
composer and Member of the UBC Alo Mattiisen (1961 – 1996) has
written The UBC Anthem – the words to The Anthem are names of
different brands of whiskies the Club has tasted and one can saviour
the memory of them while listening to the melody of The Anthem.
The Uisge Beatha Club is rather exclusive. It is not easy to
become a member of the UBC (Uisge Beatha Club), yet again it may
not be particularly difficult to join, provided one possesses
certain qualifications. The worst thing one can do is to write
an application: a person cannot join even if he wants to, he must
be invited. One is usually invited as a guest to some of the Club
activities, where the Members closely watch the prospective Member
and if the person appears to be acceptable, the balloting takes
place at a bigger Club gathering such as The Anniversary Celebration
on September 23 rd , during Whisky Christmas that usually is celebrated
in winter, or at The Annual Meeting – a day preceding the birthday
of the sitting Prime Minister of Estonia. Each Member has the
right to veto and it is a closed ballot.
During these years the Club has spread form Eston5ia to Finland,
where Secretary of The Tuglas Society Tapio Mäkelainen is a Member,
as well as to Latvia where painter Ivars Heinrihsons has joined
the UBC. The Members sometime work outside Estonia as was, for
example, the case with Tiit Pääsuke, who worked as an elected
art Professor at Rovaniemi Art School far north in Finland or
violinest Arvo Haasma, who was for some years concertmaster for
Lahti Symphonic Orchestra. Margus Rava worked for three years
at the Estonian Embassy in London and I myself work at the Estonian
Embassy in Stockholm. All these people found possibilities to
take part in at least some of the Club events during their holidays
or trips to Estonia.
As the Club unites people with an open mind, there are no limitations
to the activities when these are creative and approved of by
the Members. Although one of the aims of the Club is to propagate
whisky/whiskey and whisky-culture it is definitely more inside
oriented – with the aim of making life more enjoyable for the
Members and our friends. So among the now more than two hundred
Club events over more than ten years we can mention a visit to
the opening of the Frank Zappa monument in Vilnius, a visit to
the NATO ships in Tallinn harbour, a competition for the best
coloured radioplay (the winner was Lemming Nagel with his play
“Pleasurable Lightning” – performed by Sulev Teppart, Sulev Luik
and Epp-Maria Kokamägi and published in the “Yearbook of the Uisge
Beatha Club” in 1991), a Whisky parade on Tallinn Liberty Square,
a scientific conference in the old building of the Communist Party
of Estonia, the opening of the Tram Monument (author Kaarel Kurismaa)
in Tallinn, visits to Helsinki to meet The Tuglas Society and
The Academic Whisky Club, planting of UBC oak-alleys in various
places (Rõuge, Kastna, Rutja, Torgu) in Estonia, meetings in Saaremaa
– the Kingdom of Torgu – with the UBC honorary Member Prof Ants
Ilus who showed us his dendrarium for with more than 700 trees,
or annual visits to the Livonian Festival, held on the first weekend
of August in Ire (Mazirbe) in Latvia, among the others.
When a Member of the UBC has a concert, some performance or opens
an exhibition, it became a tradition to gather, if possible, in
once an elite restaurant “The Golden Lion” in Tallinn. This place
in one of the most liveliest central streets in Tallinn is still
in ruins, after it was bombed by the Soviet Army in 1944. There
we usually open the event, one of the UBC Members reads out a
piece of condemnation, we dwell on it, not having witnessed it
ourselves and after that the Club celebrates it with some good
whisky and radishes. There have been film shows, when Hardi Volmer
showed us his films “All my Lenins” in Riga and “Firewater” in
Tallinn, as well as basketball matches (the UBC team captain is
Rein Pokla).
When a year ago there was the first-night performance of Erkki-Sven
Tüür’s opera “Wallenberg” in Dortmund, there was a delegation
from the Uisge Beatha Club present, for the author, one of our
most outstanding Estonian composers of the present day, who, despite
his inability to attend more than about a quarter of the UBC’s
events, still highly values the friendship of the UBC. So, Mart
Laar, the then Prime Minister, and Riho Sibul, a well-known composer
and musician himself, were there to keep their fingers crossed
for Erkki-Sven, a fellow Member. “I could not feel non-support”,
says Erkki-Sven Tüür. As has been pointed out, whisky is not the
only reason to get together. With so many people endowed with
a good sense of humour, it is just not possible to get bored.
Erkki-Sven is also the author of a march “Happy Hour for UBC”
which has been performed and recorded by the Royal Norwegian Navy
Band.
Our relations with the press are rather passive – there have
been about 30 articles written by the Members of the Club (mostly
by Indrek Rohtmets and Toomas Tiivel) about whisky as well as
about our Club.
One of the UBC events that has had a wider audienc5e is a series
of exhibition-concerts under the title “Blended” – a term that
is widely used in whisky production, but one can, of cause, use
it also for art exhibitions, with various artists showing their
works. The first “Blended” took place in Riga, the Latvian Museum
of Foreign Art, where four Members of the UBC – Jaak Arro, Kaarel
Kurismaa, Lemming Nagel and Tiit Pääsuke together with Epp-Maria
Kokamägi and Mari Kurismaa showed their paintings. At the opening
the UBC Members performed a special opening-melody for bells and
percussion composed by Sven Grünberg. During the ensuing years
there have been 7 different “Blendings” – in Finland – Helsinki
and in Estonia – Haapsalu, Kärdla, Sillamäe, Valga and Võru. In
addition to the afforementioned artists, Ivars Heinrihsons , Helena
Heinrihsone and Aavo Ermel have taken part in exhibitions, in
the musical part Riho Sibul, Roald Jürlau, Arvo Haasma, Erkki-Sven
Tüür, Tõun and Jaak Tuksam with his group have performed their
music. At the closing of Blended VII at Võru Museum, a CD “Jaak
Tuksam and Friends” was recorded. The events have turned to be
rather popular among the local people as well as among the friends
of the UBC.
In 1999. The Uisge Beatha Club celebrated its 10 th anniversary
with a gathering at the Literary House in Tallinn. A videofilm
was shown of the history of the UBC, The President of the UBC
delivered his Anniversary Speech, The UBC Brass Band (under the
conduction of UBC Members Kaarel Kurismaa, Peter Roose and Emil
Urbel) played their new compositions, and it was unanimously decided
to continue with the activities of the Club. Also, a Club decoration
(designed by Kadri Mälk and an artists-group Õhuloss) was introduced.
The decoration is a glass tube framed in silver and containing
Laproaig Single Islay Malt whisky in it.
Where can you find us? On our homepage www.ubc.ee as well as
in nice and cosy places in Tallinn and elsewhere. If in Tallinn,
then either at the famous artists club “Ku-Ku Klubi” or at the
restaurant “Must Lammas” in Sauna Street (interior design by Taso
Mähar, the Member of the UBC, his was also the award for the
best interior design in Estonia in 2001). Both Paddy and Laphroaig
are available.
Be seeing You!
Toomas Tiivel
President, UBC |
|
2. Blended 4.
Lugupeetud
Reet Varblane võttis kord nende ridade autoril sõna suust, kui
juttu tuli teatud eesti kunstnike ühistest rändnäitustest. Peredviznikud
- see oli sõna, millega ta õnnistas Viskiklubi(UBC) kunstnikke:
Tiit Pääsukest, Kaarel Kurismaad, Jaak Arrot, Lemming Nagelit,
Ivars Heinrihsonsi ja Aavo Ermelit. Tõsi, nimetatud kunstnikke
seob sajanditaguse vene kunstnikerühmitusega regulaarsete rändnäituste
traditsioon ja tõsiasi, et ka nende hulka kuulus üks lätlane,
keegi K. Huns.(Ma ei ole kindel kas mõlema rühmituse koosnemine
ainult meestest on märkimisväärne seik.) Vene vennaskonda sidus
omavahel kriitiline realism, kõnealuseid kunstnikke - viski. Siin
paraku lõppevad igasugused seosed, sest maailm paistab neile sõpruskondadele
väga erinev.
Viskiklubi suvelõpunäitus Kärdla Maavalitsuse saalides oli järjekorras
neljas, eelmised leidsid viimastel aastatel aset Riias, Helsingis
ja Haapsalus. Klubiline aktiivsus on seega nõudmas tunnustust
kunstifenomenina. Kurismaa ja Pääsukese kohta on räägitud juba
nii mõndagi head, läti maaliprofessor Heinrihsons vajaks eraldi
ettevõtmist, nagu ka Ermeli arvutigraafika. Ainus, kes viskiklubi
hõlma all(?) jõudsalt on kasvanud ja muutunud, on Lemming Nagel.
Siin ja seal on tema tagasihoidlikumaid katsetusi makrofleksi
ja olmenipsasjakestega juba näidatud, nüüd võib tõdeda, et Nagel
on juba täiesti kreisi. Raami ümber vigurdavatest piltidest on
paari aastaga paisunud seinal rippuvad ümaravormilised skulptuurid,
mis on raami enda sisse imenud ja oma maalilise värvikuue nagu
kõhu vaataja poole punni ajanud. Ei julge pakkuda kui tõsiselt
peaks sellistesse arengutesse suhtuma, teatav süüdimatus oma maalijakogemuse
kuritarvitamisel annab Nageli uudisloomele igal juhul laia ja
humoorika joone. Ma ei saagi ilma muigeta neid näitusi meenutada,
sest nali ja naer garneerib neid nii avamisel kui kestusel. Avamisel
ka muusika. Need ülesastumised on ettekäänded seltskondlikuks
aktiivsuseks, nagu ehk viskigi, mis kosutab tublisti kooskäimise
kultuuri.
Tagasi tulles kunstiajaloo
juurde tuleb nentida, et viskiklubil on kõvasti aega ja potensiaali;
nende "prototüübid" tsaari-Venemaal püsisid koos üle
poolsajandi ja korraldasid 48 ühisnäitust Venemaa kolgastes. Sellest
piisas, et kunstiajalukku pääseda ja liikumisele nimi kirja saada.
Pärast neljandat näitust on viskimeestel ette näidata juba rohkelt
arvustusi Eesti, Läti ja Soome ajakirjanduses ning järgmise näitusepaigana
sihikul Sankt Peterburg. Kui nii edasi läheb siis 48. näitus saab
toimuma Jim Beam'i seltsis New Yorgis.
Johannes Saar |
|
3. VIIKINGID JA
VISKI
Üldiselt arvatakse, et Rootsi viikingite
esimesed kontaktid destilleeritud alkoholiga toimusid nende reisidel
Idamaadesse, araablaste juurde. Kunst, kuidas muuta vedelikku
kääritamise ja destillerimise teel joovastavaks joogiks, oli araabiamaades
tuntud juba ammustel aegadel, palju varem kui Euroopas. Tolleaegne
alkohoolne jook, mida viikingid valmistasid ja ka tarbisid oli
odrast valmistatud fermenteeritud vedelik, mida tehti vajadusel
meega magusamaks ja mida kutsuti “mead’iks”. Kui viimast destilleriti,
saadigi arhailine viski. Kui nüüd fantaseerida pisut, võiks arvata,
et läänepoole – Briti saartele (Shotimaale ja Iirimaale) rännates
võtsid viikingid ka selle teadmise tagataskus kaasa. Võimatu see
igatahes ei ole.
Edasine ajalugu kuulub
juba tänapäeva, nii taanlased kui rootslased on tootnud malt viskit.
Tuntud rootslasest viskiautoriteedi Ulf Buxrudi andmetel hakkas
Taani alkoholifirma C.L.O.C. 1949. aastal Roskildes kolme aasta
vanust malt viskit tootma. Kõik vajalik – oder, turvas ja vesi
saadi ümbruskonnast ja 1952. aastal maitsti esimesi vilju. Tootmine
lõpetati 1974.
Rootslased oli laiema joonega.
Södertäljes, mitte kaugel Stockholmist, Rootsi Veini ja Piirituse
Monopoli peakorteris, sai alguse saaga teise vaatuse teine osa.
Ehitati uued tootmishooned, kopeerides Charles Doig’i tehast,
vasest destillerimisanumad toodi Shotimaalt Blandnoch’ist. Tootmine
algas 1955. aasta suvel ning esimesed tilgad värsket viskit saadi
selle kuueaastase küpsemise järel 1961. aastal. Ametlikult ei
müüdud seda jooki single malt viskina, vaid segatuna 55%-ga Ahus’is
(Skane regioon, Absolut vodka kodu) toodetud grain-viskiga müüdi
seda “Skeppet” (Laev) nime all blended viskina. Tooraine saadi
erinevatest Rootsi piirkondadest - oder Skane’st, turvas Smalandist,
vesi Södertäljest endast. Grain-viskit toodeti kohalikust nisust.
Viski küpsemine toimus erinevates sherryvaatides 5 kuni 6 aastat
ning seda toodeti (ja joodi) Rootsis 11 aasta jooksul kokku üks
miljon liitrit. Kogu sisustus on peale tehase sulgemist säilitamisel
Stockholmis Veini ja Alkoholi Muuseumis.
Hetkel on käimas viikingite
viskisaaga kolmas vaatus. Rühm entusiaste Mackmyra kandist Gävle
(200 km Stockholmist põhjapoole) lähedalt on otsustanud taastada
Põhjamaade single malt viskitootmise. Alustati 1999. aastal destillatsiooniaparaatide
paigaldamisega ning Shotimaalt kaks korda kasutatud sherry- ning
ka bourbonivaatide kohaletoomisega. Kogu tooraine on loomulikult
kohalik. Aastatoodanguks eeldatakse umbes 1000 liitrit viskit.
Praeguseks ei ole veel otsustatud, millal saab maitsta esimest
vaaditäit uut põhjamaade viskit.
See ei ole veel kõik. Ka
Dalarna provintsis leidus grupp asjahuvilisi, kes, taodeldes raha
Euroopa Liidult ning ka kasutades riskikapitali, tahavad püsti
panna Põhjamaade Suurtes Metsades single malt viskitootmise. Kogu
ettevõtmist nimetatakse “Lodhian Distillery AB”.
Hoidke silmad ja kõrvad
lahti!
Kas ka Eestil ei oleks siit midagi õppida?
Toomas Tiivel
Viskiklubi UBC projektijuht
Eesti Ekspress |
|
4. Eestlannast
giidiga läbi Rootsi vägijookide ajaloo
Mirja Laussoni selja tagant paistab 1930. aastate viinavabriku
sisustus.
Igal aastal külastab 20 000 - 30 000 inimest Stockholmi kesklinnas
Dalagatan 100 asuvat veini ja viina ajaloo muuseumi. Kuigi enamik
külastajaist on noored rootsi mehed, satub sekka eestlasigi.
Küllap satuks rohkem, kui teataks, et muuseumi juhib eestlanna
Mirja Lausson.
Alkoholi ajaloo muuseumi koostas Mirja Laussoni isa Helmut Hagar,
kes oli õppinud enne sõda Tartus etnograafiat ja
saanud ka muuseumitöö kogemusi. Vägijoogimuuseumi
loomise ülesande sai ta Rootsi viinamonopolilt VIN &
SPIRIT AB. Aasta oli siis 1961.
«See oli aeg, kui vanu viinavabrikuid hakati sulgema. Isa
jõudis vanadest vabrikutest muuseumi tarbeks üsna
palju vanu toorpiirituse ja viina valmistamise vahendeid ja nõusid
koguda,» jutustab Mirja Lausson soravas eesti keeles muuseumi
sünnilugu.
Kuus aastat kestnud kogumistöö tõi muudki materjali
Rootsi alkoholiajaloo kohta, näiteks pudelisilte, mida tänaseks
on kogus enam kui 20 000. Muuseum avati aastal 1967, Rootsi viinamonopoli
50. aastapäeval.
Isa alustas 200 ruutmeetril, tütre juhtimise all on ekspositsioonipinda
kümme korda enam. Muuseum tegutseb majas, mis on ehitatud
1920. aastatel veinilaoks.
«Tol ajal hoiti siin kogu Rootsis müüdavat veini
- seda oli mõni miljon liitrit,» muigab direktor.
Olgu võrdlusena öeldud, et praegu juuakse Rootsis
aastas üle 100 miljoni liitri veini…
Alates 1992. aastast on muuseum sihtasutus, sest Rootsi viinamonopol
likvideeriti. Alkoholi importijaid on praegu üle 300, monopolina
on alles müügifirma Systembolaget.
«Praegu oleme tavaline kultuuriajaloo muuseum, olles samas
üks väheseid Rootsis, mis ei saa riigilt toetust,»
märgib Lausson. «Kogu ülalpidamisraha tuleb sihtasutuselt,
mille algkapitali pani Rootsi viinamonopol.»
Muuseum kogub peale alkoholitootmisega seotud esemete ka pudelisilte
ja hinnakirju ning vabrikute arhiive, ostes neid eraisikutelt
ja ka oksjonitelt.
Praegu on arhiivid paljudes kohtades arvutites ja ka tootmisvahendid
on suuremalt jaolt automatiseeritud. Seetõttu saadab alkoholimuuseum
vabrikutesse inimesi, kes koostavad kirjelduse-raporti tootmisest
ja ajaloost, teevad intervjuusid ning korjavad pildimaterjali.
Muuseum üritab näidata Rootsi ja ka teiste maade alkoholikultuuri.
«Meil on näiteks kaks ilusat veinipressi, üks
250 aastat vana ja teine pärit 15. sajandi Itaaliast ja muu
hulgas ka… viskivillimise nõud Rootsist.»
Nimelt üritati viiekümnendatel aastatel Rootsiski viskit
toota, kuid sellest ei tulnud paraku midagi välja. Kõik
alusmaterjal viski tootmiseks oli pärit Rootsist, mitte nagu
Jaapanis, kus osa tuuakse siiani sisse otse Shotimaalt.
Miks siis asi ebaõnnestus? Ühest küljest seepärast,
et viski polnud tollal veel nii populaarne, märgib Mirja
Lausson. Teiseks oli Rootsis toodetud viski tolleaegse maitse
jaoks liiga suitsune.
Kui Mirja Lausson räägib alkoholist, lipsab tema jutust
pidevalt läbi sõna «kultuur». «Muuseum
on eelkõige kultuuriasutus,» rõhutab ta.
Eri maade joogikultuure tutvustades korraldab muuseum kõikvõimalikke
üritusi, enam kui sada loengut aastas ja teemapäevi,
kuidas kombineerida sööki ja jooki. Rootsis on saanud
väga populaarseks uute alkoholiretseptide võistlus,
samuti ka joogilaulude võistlus, millest võivad
osa võtta kõik soovijad.
«Meile saadetakse aastas umbes 300-400 linti lauludega,
neist tehakse valik, mida esitavad professionaalsed lauljad, toimub
võistlus,» kirjeldab Lausson. «See traditsioon
on Rootsis pärit vähemalt keskajast. Laulud on tavaliselt
lõbusa sisuga, teemaks võib olla ka poliitiline
sündmus või persoon. Iga viimane kui rootslane teab
mõnda sellist laulu, kõik teavad aga joogihümni
«Helan gar….».»
Kultuursed on ka muuseumi veini- ja viinaproovimised. Võib
näiteks teha muuseumis kultuuriloolise ekskursiooni ja lõpetada
see mingi alkoholi degusteerimisega.
«Degusteerimisi korraldades ei tööta me koos
mitte ühegi firmaga, vaid püüame olla neutraalsed,
tegeleme rohkem informatsiooni edastamise ja kultuuriajalooga,»
tõdeb Lausson.
Just põhjusel, et vägijookide muuseum rõhutab
oma rolli kultuuriasutusena, ei saadeta ukselt tagasi ka lasteekskursioone,
kuigi eriüritusi neile ei korraldata. «Me oleme püüdnud
teha koostööd koolidega, kuid neil on niigi palju valikut
ja alkohol ei ole ka lastele sobiv teema,» ütleb Mirja
Lausson. «Pealegi on see teema pisut ka ohtlik.»
Teine suur oht, mis alkoholikultuuri pärsib, on salaviin.
Jutuajamine sel teemal teeb kohe selgeks, et eestlanna on alkoholipoliitika
spetsialist.
«Rootsis oli möödunud sajandil väga tugev
karskusliikumine. Arutati, kas alkohol üldse ära keelata,»
teab ta. «Piiravaks on muidugi praegu meie müügimonopol
Systembolaget, millel on kaks ülesannet: müüa nii
palju kui võimalik ja samas rääkida, kui kahjulik
on viin. Systembolaget ei tohi öelda ei ühelegi ametlikule
pakkujale, samas piirab see illegaalselt toodetud võltsalkoholi,
mida praegustel hinnangutel on ka Rootsis ligi 7 protsenti.»
Hiljuti oli Rootsis suur riiklik salaviinavastane kampaania,
kõikjal olid suured plakatid, kus inimesel oli rott suus.
See pidi näitama, et salaviin on halb.
«Eestis on see muidugi suurem probleem,» teab Lausson.
«Kõik need värvainetega tooralkoholid, Poolas
toodetud viskid jne, mille pudelisildid on tehtud väga kohmakalt,
sageli vigadega, ja mille hind on odav.»
Seega - küsimus on pakutava kvaliteedis.
Kvaliteedi juurde jõuame ka siis, kui küsime muuseumi
perenaiselt, milline on tema lemmikalkohol. Mirja Lausson kinnitab,
et üht kindlat soosikut pole.
«Oleneb olukorrast ja pakutavast söögist - heeringalaua
juurde käib loomulikult naps või õlu,»
ütleb ta. «Kuid tavaliselt klaas punast veini ja pigem
väike klaas väga head kui suur klaas halba, mingist
bensiinijaamast ostetud veini.»
Niisiis - juua vähe, aga hästi. Asjalik retsept meile
kõigile, kas pole?
Toomas Tiivel, Stockholm
"Postimees" |
|
5. Viin, vein,
õlu ja Rootsimaa
Viin ei tulnud Rootsi esialgu joogina.
Esimesed kirjalikud andmed pärinevad aastast 1469, kui seda
kasutati püssirohu valmistamiseks. Umbes sada aastat hiljem
muutus see arstirohuks ja seejärel hakati viina jooma.
Viin oli alguses väga eksklusiivne jook. Seda toodeti algul
viljast, 18. sajandil ka kartulitest, nüüd aga peamiselt
jälle viljast.
Viinatootmine muutus
väga populaarseks, kogu maal oli tuhandeid väikesi viinavabrikuid.
Aastal 1756 oli Rootsis üks viinakatel iga 10 inimese kohta,
mis tegelikult tähendas seda, et igas majapidamises põletati
viina.
Kuningas Gustav III keelas selle tegevuse
ja asutas riiklikud viinatehased, lootes niimoodi oma suurtest
võlgadest lahti saada. Rootsis ja Soomes kokku oli sel
ajal umbes 60 suurt viinavabrikut.
Keelamisest ei tulnud aga midagi välja, sest inimesed ajasid
salaja viina edasi ning Rootsi majandus läks selle sammuga
veelgi halvemaks.
Alates 1860. aastast tohtis taludes
viina põletada ainult juhul, kui oli vastav litsents -
toorviina müüdi suurematele viinavabrikutele. Üks
suurematest oli Stockholmis asuv Reymersholm, kust on ka pärit
paljud alkoholimuuseumi eksponaadid.
Tollane «viinakuningas» L.
O. Smith ehitas terve Rootsi täis suuri vabrikuid, mis tootsid
väga kvaliteetset viina. Need kõik võttis aastal
1917 üle Rootsi viina ja veini monopol. Väiksemaid toorviinatootjaid
oli aga veel aastal 1970 alles umbes 30.
Lisaks valgele viinale levis linnades ka vürtsviin, mille
ajalugu läheb ka tagasi 15. sajandisse. Rootsi kuningal Johan
III oli apteeker Berchelt, kes valmistas ise arstirohtusid (alkoholiga).
Tema ühte katkuvastast jooki tarvitati üle 200 aasta.
Veiniajalugu ulatub Rootsis viikingiaega
- juba aastal 900 toodi veini Prantsusmaalt. Veinijoomine oli
populaarne, kuid ka üsna kallis.
Viimasel ajal on Rootsis veinijoomist
kõvasti propageeritud.
Põhiline jook Rootsis on aga ikkagi õlu, selle
joomine on viimase kümne aastaga kohutavalt suurenenud. Viimasel
ajal on populaarseks muutunud ka maltviskid. Seegi on ajalugu.
Mirja Lausson
alkoholimuuseumi direktor
(Toomas Tiivel)
"Postimees" |
|
6. MILLIST VISKIT ROOTSLASED JOOVAD?
Angela Forsgren D’Orazio andmetel,
kes korraldab alates 1992. aastast Stockholmis viskirestoranis
AKKURAT http://www.akkurat.se viskimaitsmisi, millel on seni ligikaudsetel hinnangutel
osalenud ca 50000 inimest, on viimase 10 aasta jooksul viskitarbimine
Rootsis plahvatuslikult kasvanud, kusjuures mitte lihtsalt tarbimine,
vaid üsna teadlik ja arenenud viskimeelega tegevus. On tekkinud
mitmeid viskiklubisid, millest liidriks on eelpoolmainitud “Akkurat”.
Tavalistest viskidest on
kõige enam müüdav Kanada viski “Lord Calvert”, shotlastest “Famous
Grouse” ja “Grants”, malt viskidest “Black Ribbon”, mis on pudelisse
pandud Rootsis endas. Arvatavasti tänu vähesele reklaamile müüakse
ja juuakse vähe iiri viskisid. Indias, Kasahstanis ja Poolas laialt
levinud viskit “Johnnie Walker” Rootsi eriti ei jooda.
Restoran-baaris Akkurat, mis on kujunenud
Stockholmi viskisõprade (klubi) kokkusaamiskohaks tavalisi blended
viskisid ei müüda, alati on aga baaris saadaval “Blend of the
month” ja “House blend”. Kokku on Akkurat’is letis 435 erinevat
viskit, millest enamus on single malt’id, aga on esindatud ka
Jaapani, Autraalia, Uus-Meremaa ja Soome viskid. Lemmikuteks on
kujunenud Bowmore, Laphroaig, Ardbeg, Lagavulin, Glenmorangie,
Springbank, Macallan ja Highland Park, millest eriti kaunitele
daamidele istuvat kõige enam suitsused viskid ning neist konkurentsitult
Ardbeg.
Toomas Tiivel
Foto 1.
Põhja-Euroopa kõige külluslikum
viskilett viskirestoranis “Akkurat” Stockholmis
Foto 2
UBC projektijuht Stockholmi viskiklubi
uksel
"Eesti Ekspress" |
|
7. OMAKEELNE VISKIRAAMAT.
LÕPUKS OMETI?
Viskiklubi (UBC) bibliofiilide andmetel on maailmas ilmunud enam
kui 123 erinevat viskiraamatut - niipalju on neid hetkel viskiklubi
raamatukogus. Üle poolte nendest on ilmavalgust näinud
viimase kümne aasta jooksul. Arusaadavatel põhjustel
on enamik raamatuid ingliskeelsed, seda muidugi mitte ainult sellepärast,
et põhilised viskitootjad on inglise keelt kõnelevates
riikides. Originaalseid viskiraamatuid on veel saksa, prantsuse,
jaapani, hiina, rootsi, itaalia, poola ja taani keelseid, tõlkeid
lisaks nendele veel vähemalt hispaania, vene, korea ja eesti
keeles. Viskimaailmaga lähedalt seotud raamatutest võib
eesti keeles nimetada veel kahte Viskiklubi väljaannet -
"Viskiklubi aastaraamat, 1990" ning "Viskiklubi
aastateraamat, 1998", lisaks on veel hulganisti eestikeelseid
artikleid viskist Postimehes, Horisondis, Eesti Ekspressis ja
mujalgi.
Võib ainult tervitada, et eesti keeles on nüüd
ilmunud ka Charles MacLean'i "Scotch Whisky" tõlge.
Raamatut on korduvalt väljaantud, viimane trükk on aastast
1998. mille järgi on tehtud ka eestikeelne tõlge.
Kõigepealt raamatu valikust. Kui inglise keeles on küllaltki
keeruline leida selline kas üldse viskit, viskitootmise ajalugu
või siis erinevaid viskisorte tutvustav raamat, mida poes
saada ei ole, siis seda vastutusrikkam on valida raamatut, mida
tasuks tõlkida eesti keelde. Ei ole ju eriti tõenäone,
et lähiaastatel veel mõni tõlgitakse. Valik,
mida tõlkida on tõepoolest lai alates mahukatest
entsüklopeedilistest rohkete illustratsioonidega raamatutest
nagu Michael Jackson'i "The World of Whisky", Gilbert
Delos "Les Whiskies du Monde" ja Jim Murray "Complete
Guide of Whisky", spetsialiseeritumatest nagu Gavin Smith'i
"Whisky. A Book of Words", Phillip Hills'i "Scots
on Scotch" ja Olive Checklandi "Japanese Whisky, Scotch
Blend." kuni väikesemahuliste aga ka värvikate
ja informatiivsete raamatute nagu Helen Arthur'i "Single
Malt Whisky", Richard Grindal'i "The Spirit of Whisky"
ja Susan Fleming'u "The Little Whisky Book" vahel. Sellises
kontekstis on tõlgitud Charles MacLean'i "Shoti viski"
suhteliselt nukker valik, raamat on eelkõige neile, kes
teavad viskist ühte-teist, palju on kõikvõimalikke
andmeid erinevate viskimarkide ja viskitehaste kohta, mistõttu
esitus on küllaltki kuiv ja lakooniline, puuduvad täiesti
illustratsioonid nii maalilistest viskivabrikutest mägisel
Shotimaal kui ka sellest kuidas ikkagi viskitootmine käib.
Sellest on muidugi kahju. Keda see ikka nii väga huvitab,
mis aastal mingi tehas läks üle ühelt omanikult
teisele või kui palju muutus viski läbimüük
10 aastaga. Näiteks saame viski Blaimhor kohta teada, et
"See Inver House'i tõrrelinnaseviski paneb punkti
firma kaubamärkide aktsiaportfellile" (lk 125). Ja siis?
Raamat jaguneb kolmeks. Ligi kahesajast leheküljest kolmekümnel
kirjeldatakse lühidalt shoti viski ajalugu, valmistamist
ja selle piirkondlikke iseärasusi. Edasi on 80 leheküljel
142 single malt viski (eesti keelde tõlgituna valik-linnaseviski)
kirjeldused ning edasi üle 300 blended viski (seguviski)
vatted malt viski (tõrrelinnaseviski) ja liköörviski
kirjeldused, millest üle poolte on niivõrd haruldased
või kindla turuga, et nende peale eestlasest viskisõbra
sattumine on ülimalt ebatõenäoline. Kui malt
viskide kohta lisab autor ka väikese omapoolse hinnangu,
siis blended viskide kohta ei saa ka teada, kuidas need maitsta
võiksid.
Kõigepealt tundub täiesti tarbetuna eestikeelsete
vastete "leiutamine" niivõrd laialt erinevates
keeltes levinud spetsiifilistele terminitele nagu single malt,
vatted malt, pure malt ning eriti blended (raamatus on premium
blend - kesktaseme seguviski, de luxe blend - luksus seguviski
ning lihtsalt blended on tõlgitud standard seguviskiks)
Samas märgib autor, et pole olemas üldiselt tunnustatud
seguviskide kategooriaid. Mingis mõttes reklaamitrikina
mõeldud nimetus super de luxe blend on tõlgitud
super-luksus seguviskiks. Tõlkimine on eksitav ka veel
seetõttu, et nende terminite kasutamisel ei olda eriti
järjekindlad. Ei ole vist mõtet ka tõlkida
erinevaid Shotimaa piirkondi - Highland, Lowland, Island (vahel
on tõlgitud saarteks - Arran, Jura, vahel ei ole - Orkney).
Selge osa viskimargi nimest - Founders Reserve on miskipärast
tõlgitud "asutaja laos". Tekib küsimus,
miks ei tõlgitud viskimarke? Näiteks võiks
Doctor's Special Blended olla "Arsti eriline standard seguviski",
Bowmore Single Islay Malt olla "Saarte valik- linnaseviski
"kummardu enam"", Bell's "Kellaviski",
Teacher's "Õpetaja kesktaseme seguviski", Passport
"Passiviski" jne. Pisut kentsakalt kõlavad ka
"Pajadestillaatori Trofee" - Pot Still Trophy ja väeosa
King's Own Scottish Borderers - "Kuninga Enda Shoti Piirikaitsjad","Keskvõimu
ministeerium" - "Central Control Board". Osislinnaseviskide
puhul on autor ilmselt mõelnud segu komponente (single
malt'e).
Tundub, et raamatut on kas tõlkinud mitu inimest, kelle
teadmised viskist ja keelevaist erinevad väga tuntavalt,
või pole mõnda osa lihtsalt teist korda viitsitud
läbi lugeda. Sissejuhatav osa kubiseb tõlkevigadest
ja ka trükivigadest, paljudes kohtades jääb mulje,
et on tõlgitud sõna-sõnalt, süvenemata
ei inglise keelde ega ka sisusse. Detailsemad erinevate viskide
kirjeldused on tõlgitud ladusamalt, kuid selle osa algusest
lõpuni läbilugejaid on ilmselt vähe. Mõned
näited: " 1890-ndatel sobis seguviskide valmistajatele,
kes taotlesid mahedust, paremini lahjemat, magusamat ja keerukamat
tüüpi "Glenliveti" viskid." (lk.14).
"See viski avaldas hertsogile nii vägevat muljet, et
ta viis Allardes'i Londoni seltskonda, mille tagajärjel jättis
noormees viskivabriku juhtimise sedavõrd unarusse, et see
põles 1837. aastal maha ja müüdi kellelegi Walter
Scottile, kes polnud tema sugulane." (lk.65), "Seguvalmistaja
eesmärgiks on mitme viski omaduste tasakaalustamine nõnda,
et viskisortide individuaalsed lõhnad oleksid eristamiseks
liiga hästi läbi põimunud." (lk 24).
Paras segadus on ka erinevates maades kasutatavate alkoholi kanguse
ühikutega - mõnes kohas on juttu 111 kraadisest viskist
(vajalik oleks vist selgitus, et see on USA-s kasutatavates ühikutes).
Ka lauseid "Kui keskmise 40% shoti viski pudelis leiduvaid
maitseelemente tuleb otsida vaid 0,2 protsendis pudeli sisust,
kuna ülejäänud 59,8% moodustab vesi." (lk.28)
ja "Tol ajal villiti pudelitesse 60% alkoholisisaldusega
viskit, kuid ministeerium soovis, et kangust kahandataks 28,6%-ni,
mis on 50 kraadi piiritusest lahjem." (lk 15), peab mitu
korda lugema, et mõtet tabada.
Raamatu keskel on värvilistel piltidel mõned Eestis
müüdavad viskid. See on kena, kuid viimane värvipilt
teeb jällegi nõutuks: allkirjas saab lugeda "Viskivõistluse
võitjad" - kus, kes, millal? Tegemist on vähemalt
mõnedele viskisõpradele tuttavate inimestega, kes
on igati auväärsed, mõned isegi väga auväärsed
Eesti Vabariigi kodanikud.
Raamatu väljaandmist on ilmselt mõeldud hästi
ja ka vaeva on nähtud, kuid kas see küllaltki soolase
hinnaga (182.-EEK) raamatuke toob juurde viskisõpru ja
kas need, kel on võimalus lugeda viskist mõnes muus
keeles, valivad just selle tõlke?
Terane mõte on raamatus leheküljel 28. "Kui te
ei saa kätte esmamuljet, võtke ette järgmine
näidis või lihtsalt puhake!"
Võib-olla tõesti.
Viskiklubi (UBC) kriitikasektsioon
Veebruar 2001
Omakeelne viskiraamat. Lõpuks ometi?
Viskiklubi kriitikasektsiooni vabakuulaja Toomas Tiivel uurib
esimest eestikeelset viskiraamatut.
Charles MacLean.
"SHoti viski".
Tõlkinud Ebe Kastein, Kerttu Kuskus. Tallinn, 2001. 219
lk.
Ilmunud artikkel:
Viskiklubi (UBC) bibliofiilide
andmetel on maailmas ilmunud enam kui 123 viskiraamatut - niipalju
on neid hetkel viskiklubi raamatukogus. Üle poolte nendest on
ilmavalgust näinud viimase kümne aasta jooksul. Arusaadavatel
põhjustel on enamik raamatuid ingliskeelsed, aga originaalseid
viskiraamatuid on veel saksa, prantsuse, jaapani, hiina, rootsi,
itaalia, poola ja taani keeles.
Viskimaailmaga lähedalt
seotud raamatutest võib eesti keeles nimetada veel kahte Viskiklubi
väljaannet - "Viskiklubi aastaraamat, 1990" ning "Viskiklubi
aastateraamat, 1998" -, lisaks on hulganisti eestikeelseid
artikleid viskist Postimehes, Horisondis, Eesti Ekspressis ja
mujalgi.
Raamatu valik
Võib ainult tervitada,
et eesti keeles on nüüd ilmunud ka Charles MacLeani "Scotch
Whisky" tõlge. Raamatut on korduvalt välja antud, viimane
trükk on aastast 1998, mille järgi on tehtud ka eestikeelne tõlge.
Tuleb tunnistada, et Charles
MacLeani "SHoti viski" on maailma viskiraamatute seast
suhteliselt nukker valik. Raamat on eelkõige neile, kes teavad
viskist ühte-teist, palju on kõikvõimalikke andmeid viskimarkide
ja viskitehaste kohta, mistõttu esitus on küllaltki kuiv ja lakooniline.
Puuduvad täiesti illustratsioonid nii maalilistest viskivabrikutest
mägisel SHotimaal kui ka viskitootmisest enesest. Sellest on muidugi
kahju. Keda see ikka nii väga huvitab, mis aastal mingi tehas
läks üle ühelt omanikult teisele või kui palju muutus viski läbimüük
kümne aastaga. Näiteks saame viski Blaimhor kohta teada,
et "see Inver House'i tõrrelinnaseviski paneb punkti
firma kaubamärkide aktsiaportfellile" (lk 125). Ja siis?
Raamat jaguneb kolmeks.
Ligi kahesajast leheküljest kolmekümnel kirjeldatakse lühidalt
shoti viski ajalugu, valmistamist ja selle piirkondlikke iseärasusi.
Edasi on 80 leheküljel 142 single malt viski (eesti
keelde tõlgituna valik-linnaseviski) kirjeldused ning edasi üle
300 blended viski (seguviski), vatted malt viski (tõrrelinnaseviski) ja liköörviski kirjeldused. Üle poolte
neist viskidest on niivõrd haruldased või kindla turuga, et eestlasest
viskisõbra nende peale sattumine on ülimalt ebatõenäoline. Kui malt viskide kohta lisab autor ka väikese omapoolse
hinnangu, siis blended viskide kohta ei saa ka teada,
kuidas need maitsta võiksid.
Tõlkest
Tundub täiesti tarbetuna
eestikeelsete vastete "leiutamine" niivõrd laialt eri
keeltes levinud spetsiifilistele terminitele nagu single malt,
vatted malt, pure malt ning eriti blended (raamatus
on premium blend - kesktaseme seguviski, de luxe
blend - luksus seguviski ning lihtsalt blended on tõlgitud standard seguviskiks). Samas märgib autor, et pole
olemas üldiselt tunnustatud seguviskide kategooriaid. Mingis mõttes
reklaamitrikina mõeldud nimetus super de luxe blend on
tõlgitud super-luksus seguviskiks.
Tõlkimine on eksitav ka
seetõttu, et loodud terminite kasutamisel ei olda eriti järjekindlad.
Ei ole vist mõtet ka tõlkida erinevaid Shotimaa piirkondi - Highland,
Lowland, Island.
Selge osa viskimargi nimest
- Founders Reserve - on miskipärast tõlgitud "asutaja
laos". Tekib küsimus, miks ei tõlgitud viskimarke. Näiteks
võiks Doctor's Special Blended olla "Arsti eriline
standard seguviski", Bowmore Single Islay Malt võiks olla "Saarte valik-linnaseviski "kummardu enam"", Bell's "Kellaviski", Teacher's "Õpetaja
kesktaseme seguviski", jne. Pisut kentsakalt kõlavad ka "Pajadestillaatori
Trofee" - Pot Still Trophy ja väeosa King's
Own Scottish Borderers - "Kuninga Enda Shoti Piirikaitsjad " . Osislinnaseviskide puhul on autor ilmselt mõelnud
segu komponente ( single malt 'e).
Tundub, et raamatut on
kas tõlkinud mitu inimest, kelle teadmised viskist ja keelevaist
erinevad väga tuntavalt, või pole mõnda osa lihtsalt teist korda
viitsitud läbi lugeda. Sissejuhatav osa kubiseb tõlkevigadest
ja ka trükivigadest, paljudes kohtades jääb mulje, et on tõlgitud
sõna-sõnalt, sisusse süvenemata.
Detailsed eri viskide kirjeldused
on tõlgitud ladusamalt, kuid selle osa algusest lõpuni läbilugejaid
on ilmselt vähe. Näiteks: "1890-ndatel sobis seguviskide
valmistajatele, kes taotlesid mahedust, paremini lahjemat, magusamat
ja keerukamat tüüpi " Glenliveti " viskid"
(lk 14).
Paras segadus on ka eri
maades kasutatavate alkoholi kanguse ühikutega - mõnes kohas on
juttu 111kraadisest viskist (vajalik oleks vist selgitus, et see
on USAs kasutatavates ühikutes).
Raamatu keskel on värvilistel
piltidel mõned Eestis müüdavad viskid. See on kena, kuid viimane
värvipilt teeb jällegi nõutuks: allkirjas saab lugeda "Viskivõistluse
võitjad" - kus, kes, millal? Ometi on tegu igati auväärsete
ja isegi väga auväärsete viskisõpradega.
Raamatu väljaandmist on
ilmselt mõeldud hästi ja ka vaeva on nähtud, kuid kas see küllaltki
soolase hinnaga (182 krooni) raamatuke toob juurde viskisõpru
ja kas need, kel on võimalus lugeda viskist mõnes muus keeles,
valivad just selle tõlke?
Terane mõte on raamatus
leheküljel 28: "Kui te ei saa kätte esmamuljet, võtke ette
järgmine näidis või lihtsalt puhake!"
Võib-olla tõesti.
Valik häid viskiraamatuid:
1. Mahukad entsüklopeedilised, rohkete
illustratsioonidega:
Michael Jackson "The
World of Whisky";
Gilbert Delos "Les
Whiskies du Monde";
Jim Murray "Complete Guide of Whisky".
2. Erialasema kallakuga:
Gavin Smith "Whisky.
A Book of Words";
Phillip Hills "Scots
on Scotch";
Olive Checkland "Japanese Whisky,
Scotch Blend".
3. Väikesemahulised inforaamatud:
Helen Arthur "Single
Malt Whisky";
Richard Grindal "The
Spirit of Whisky";
Susan Fleming "The
Little Whisky Book".
Eesti Ekspress |
|
8. Enne kui eesriie avaneb...
TÜÜR EKSPRESSIS
Laupäeval, 5. mail esietendub Dortmundis Erkki-Sven Tüüri
ooper "Wallenberg". Aga mida Tüür üldse
ooperist kui sellisest mõtleb? Harry Liivranna intervjuu.
Ma ei olnud Erkki-Sveni (42) aastaid näinud. Koos pidutsesime
viimati vanas Kukus 90ndate keskel. Arvasin, et tema romantiline
akadeemilise hipi hoiak on asendunud soliidse, kodanliku väljapeetusega.
Väliselt kindlasti - sarnaselt väga paljudele eesti
kultuuriheerostele riietub nüüd ka Erkki-Sven üleni
musta. Mustas mantlis, mustade viigipükste, mustade kingade
ja musta kohvriga naeratav vibalik kogu ootab mind kokkulepitud
ajal Amsterdami keskvaksalis kella all. Nagu rikkad inimesed,
võtame me takso ja sõidame Erkki-Sveni öökorterisse.
Viis minutit taksosõitu ... Aga sellega kodanluse mõõdetud
väärikus piirdub, järgnev on paaripäevane
tormiline Lokalveränderung läbi Amsterdami punaste laternate
rajooni, street-baaride ja mingi vene restorani, kus Eri Klasi
sõnul on Amsterdami parimad pelmeenid. Hommikusöögiks
mandariin ja tänavakioskist ostetud heeringavõileib.
"Ma olen kümne aasta järel jälle Amsterdamis,"
hõiskab Erkki-Sven teisel hilisõhtul eesti keeles
ühele noorele kelnerile De Jareni kohvikus, "ma olen
nii kuradi õnnelik siin." "Yes, sir," vastab
kelner. "More one beer?"
"Ja et sa hommikul proovis oled," tuletab Klas meelde.
31. MÄRTSIL MÄNGITI Concertgebouw's Erkki-Sven Tüüri
Viiulikontserti esmakordselt Amsterdamis, esitas Hollandi Raadio
Sümfooniaorkester, juhatas peadirigent Eri Klas. Nagu poolteise
aasta eest maailma-esiettekandel Frankfurdis, soleeris Isabelle
van Keulen. Concertgebouw kutsus ka autori Hollandi esiettekandele.
Arvustused (De Volkskrant 3.04, Haagsche Courant 3.04) ülistavad
kontserti, Aad van der Ven Haagsche Courantis peab Tüüri
Viiulikontserti 1990. aastate üheks kõige huvitavamaks
oma zhanris.
Aga juba 5. mail esietendub Dortmundis Tüüri esimene
ooper "Wallenberg". Eesti muusika-ajaloos on see tavatu
lugu - mitte ainult, et eesti helilooja ooperi maailmaesietendus
toimub välismaal, vaid ka ooperi tellis väliskompanii.
Arvan, et tänapäeva kõrgkultuuris on kaks tähtsündmust,
mis märgiliselt tähenduselt kõrguvad üle
teiste: uue kunstimuuseumi hoone avamine ja uue ooperi esiettekanne.
Uus kunstimuuseum ja uus ooper on mõlemad oma komplekssuselt
erakordsed kultuurifenomenid, kaasaegse intellektuaalse energia
kontrapunktid. Rahvusvaheline massimeedia ja erialased ringkonnad
pühendavad ühele ja teisele alati tohutut tähelepanu.
Need on unikaalsed sündmused, neid ei tule ette iga päev.
Mida selline positiivne tähelepanu ühele väikeriigile
tähendab, pole raske ette kujutada.
TÜÜRIGA VESTELDES JÄÄB mulle mulje, et ooper
on teema, millest võiks temaga vist lõputult rääkida.
"Wallenbergi" juurde naaseb ta ikka ja jälle. Ta
närvitseb natuke Dortmundi proovide pärast, kardab,
et tal ei jätku piisavalt aega proovisaalis istumiseks. Sama
kurtis Tüür Viiulikontserdi proovidest kõneldes.
"Nojah, aga mina ei ole ka lavastaja," nendib Tüür
viimaks.
Teatavasti tellis ooperi Tüürilt Dortmundi ooperiteater
ning kirjutamist alustas ta 1999. aasta novembri alguses. "Selleks
ajaks oli mul käes libreto kolmandat korda läbitöötatud
versioon. Libretist Lutz Hübner oli Dortmundi teatri dramaturgi
soovitusi arvestades teksti kenasti ooperipäraseks llihvinud.
Aga idee ise pärineb Dortmundi teatri pealavastajalt John
Dew'lt. Kolm aastat tagasi helistas ta ja küsis, kas mul
oleks huvi kirjutada täismahulist ooperit ja nimelt Raoul
Wallenbergist.
Ma olin sellest telefonikõnest muidugi küllaltki üllatatud
ja kuna ma tegelikult ooperikirjutamise mõttega olin juba
pikka aega mänginud ja võib-olla lootsin ka, et ehk
tuleb kunagi juhus, et tellitakse ooper kusagilt Kesk-Euroopa
ooperimajast... Pärast hetkelist mõtlemist tabasin
ma selles idees peituvad dramaatilised aspektid, mis on heliloojale
igati tänuväärsed. Nii et ma ei pidanud pikalt
mõtlema ja võisin kohe tellimuse vastu võtta.
Libretistiga kohtusin ma kahe aasta eest Viinis, arutades temaga
ooperi materjali üksipulgi läbi.
Dortmundi tellimuse taga oli õnnelik juhus, nimelt oli
Dew'le Dortmundi ooperi teine lavastaja Philipp Kochheim, kes
lavastabki "Wallenbergi", mänginud mu CD-sid, ja
nähtavasti jättis mu muusika Dew'le mulje.
Räägi ka oma koostööst libretist Lutz Hübneriga.
Kirjutamisel me väga tihedast koostööst ei saa
rääkida. Väga algses staadiumis rääkis
Hübner oma kontseptuaalsetest ideedest ja siis me arutlesime
mõningate rollide üle.
"Wallenberg" on mitmes mõttes meeste lugu ning
puht partituuri rikastamiseks tahtsin ma sisse tuua ka naishääli.
Nii ongi seal kolm naisdiplomaati "Macbethi" nõidade
moodi, vihased kolm tädi. Siis on ooperis üks väga
kõrge sopran, kel on väga oluline roll: ta on juudi
naine, kes annab Wallenbergile passi tagasi, kuna kogu ta perekond
on juba hukatud ja ta ei taha enam elada. Ja siis on veel üks
madalam alt, kes püüab Wallenbergile väga emotsionaalsel
ja erootiliselgi pinnal läheneda, aga Wallenbergil pole lihtsalt
tema jaoks aega.
Üks peastseene on kohtumine Wallenbergi ja Eichmanni vahel,
kuigi me ei tea, kas see kohtumine ka kunagi aset leidis. Ooperis
söövad nad koos õhtust, pidades väga teravat
dialoogi. Teises vaatuses on meil juba kaks Wallenbergi, sest
üks Wallenberg on juba kõigest väsinud ja Venemaal
kusagil vangilaagris, igatsedes unustuse ja surma järele,
aga siis ilmub ühest suurest kujust pin-up-kangelane - meediakuulsus
Wallenberg, kes ütleb sellele muserdatud vangile, et tal
pole enam oma edasise saatuse üle mingit õigust.
Nii toimub mõlema Wallenbergi vahel tõsine võitlus,
superkangelane Wallenberg võidab selle lahingu ja ooperi
finaal kulmineerub juubeldavate lõpukooride ning president
Ronald Reaganiga, kes nimetab Wallenbergi USA aukodanikuks. Vene
ohvitserid teatavad aga, et nemad ei tea mitte millestki mitte
midagi ja isegi kui teavad, ikkagi ei tea - ühesõnaga,
meile lähiminevikust hästi tuttav tüüpiline
läbipaistmatu jahumine. Vene ohvitserid laulavad vene keeles,
ameeriklased inglise keeles.
Ja põhiline tegevus käib saksa keeles?
Jah. Rootsi keeles pole ühtegi rida. Peale selle kõlab
laval ka heebreakeelne koor ühel Hesekieli raamatust valitud
tekstil.
Kes sind ajaloos konsulteeris?
Eks ma lugesin ise üht-teist ja me suhtlesime libretistiga
telefonis ning meili teel päris palju. Lähtusin enamasti
libretost tulenevatest intuitiivsel pinnal tekkinud assotsiatsioonidest.
Draama libretos eneses inspireeris muusikat kirjutama. Ooper põhineb
ju ikka tekstikorpusel ja sa pead selle loo muusikat kirjutades
enda jaoks uuesti läbi lavastama, mistõttu ooperi
kirjutamine on mõnes mõttes lavastusprotsess, ja
sellisena väga huvitav. Ja siin ma tundsin, et on väga
hea, et mul on eelnevaid kogemusi lavamuusika loomisel, küll
lihtsalt sõnalavastustele, aga ikkagi see tähendab,
et ma pole olnud teatrist liiga kaugel.
Hübner töötas läbi tohutul hulgal materjali.
Kohtusime ka Viini Riigiarhiivis töötava Wallenbergi
Budapesti-aegse sekretäriga, rõõmsate siniste
silmadega kõhetu juudi härrasmehega, kes tänu
Wallenbergi antud Rootsi passile kindlast surmast oli pääsenud.
Tema meenutused olid kahtlemata olulise tähendusega.
Viimase veerandsajandi ooperit on sageli käsitletud läbi
postmodernismi ja minimalismi mõistete. Mõne kriitiku
jaoks on nad aga ühe medali kaks külge. Mida sina stiililistest
määratlustest tänapäeva muusikas arvad?
See on attitude'i küsimus. Minu jaoks seostub postmodernne
muusika mittestruktureeritud eklektikaga - tükike siit, tükike
sealt, ja et seal on nii palju vihjeid ning tsitaate, mis peaksid
tekitama assotsiatsioonide jadasid, vihjama erinevatele tähendustele,
ajaloolistele kihistustele ja olema sealjuures veel võrdse
tähtsusega. See mind nii väga ei huvita. Mind huvitab,
et võin võrdsete elementidena kasutada oma keeles
nii võtteid minimalistlikust ja rohkem või vähem
tonaalsest muusikast, ja võrdselt sellega võtteid,
mis pärinevad komplekssemast serialistlikust või sonoristlikust
muusikast.
Mulle meeldib erinevaid tekstuuritüüpe omavahel siduda
nii, et tulemusena tekib selgelt jälgitav arhitektuurne tervik.
Ma ei ütle paadunud uustonalistide või uusmelodistide,
või kuidas neid iganes nimetatakse, kombel, et tuleb täielikult
selg pöörata kogu Darmstadti koolkonna kogemusele või
Schönbergist alanud liinile. Ka erinevalt viimatimainituist
ei karda ma kolmkõla ega meloodiat nagu vanakurat välku!
Aga see ei tähenda minu arust veel, et ma mängiksin
erinevate stiilimärkide peal, mida mina seostan postmodernismi
ühe teatud ideaaliga. Ma ei tunne, et kuuluksin kõikesöövasse
trendi, ehkki hea tahtmise korral võib mu partituuridest
kahtlemata leida erinevatest stiiliallikatest pärit märke.
Ma olen püüdnud ikka sinnapoole, et mu muusikat kuulates
tunduksid need erinevad stiilimärgid ühe keele osadena,
ühtse muusikalise kaarena. Mu vastus jäi nüüd
küll laialivalguvaks, aga mis teha...
Aga kui kuulad kuulsaid ameerika minimaliste, kas sa enda puhul
ooperikomponistina näed mingeid paralleele sageli nüüdisaegseid
teemasid käsitlevate Philip Glassi või John Adamsiga?
Või hoopis inglase Michael Nymaniga?
Ei saa öelda, et ma oleksin neilt nüüd mingit
shnitti võtnud, aga teisest küljest kohtame "Wallenbergis"
samuti repetitiivseid rütme, mis on iseloomulikud ka ameerika
minimalistidele. Eile kohvikus ütlesid isegi, et korduvad
ja pidevalt muutuvad rütmid on mu muusikale olnud tunnuslikud
algusest peale. Juba 80ndate alguses, kui ma enda jaoks avastasin
Steve Reichi, olen ma sellist tekstuurikäsitlust omamoodi
püüdnud arendada ning siduda Kesk-Euroopa modernismitraditsioonist
tulnud tekstuuritüüpidega. Sellisena, keele spetsiifilise
osana, on ta ka ooperis olemas.
Kolmas moment on muidugi see, et vokaalse osa meloodikas on motiive
ja meloodiaid, mis minu ettekujutuses võivad kergesti meelde
jääda. Samas - väga agressiivse tegevuse edasiandmiseks
olen kasutanud rap-tehnikat.
Nymaniga on mul muide unustamatu isiklik kogemus. Sa tegid eelmisel
aastal Nymaniga väga hea intervjuu, millest lugesin üllatusega
tema kriitilisest suhtumisest Greenawaysse. Mina kohtasin Nymani
1985 "Varssavi Sügisel", kus mängiti ka ühte
tema keelpillikvartetti, mis oli selline tüüpiline Nyman,
korduste peal. Varssavi selleaegne publik oli aga vist minimalistliku
mõtlemise vastu häälestatud ja ma pole elus varem
ega hiljem näinud, et seltskond plaksutaks loo kinni. Kujuta
ette, et Arditti kvartett ei suutnud lugu ära lõpetada
sellepärast, et see plaksutati lihtsalt maha! Härra
Nyman isegi tuli ja kummardas, aga nägi pehmelt öeldes
ärritatud ja masendunud välja.
Kuna minule jälle, kes ma sel ajal olin minimalismist vaimustatud,
oli see esimene kokkupuude elavas esituses tema muusikaga, läksin
kontserdi järel Nymani juurde ja tänasin teda kontserdi
eest. Siis uuris ta minu käest, kust tulen, ja ütles
seejärel kohe, et tema naine on eestlanna. Kohtumine lõppes
mõne plaadi vahetusega, minult sai Nyman "In Spe"
kauamängiva ja mina sain Nymanilt tema Greenaway filmimuusikate
plaate. Siis rääkis ta mulle Greenawayst ülivõrretes
ja oli näha, et see koostöö oli inimesele väga
tähtis.
Kas tantsustseen on ka olemas nagu klassikalises ooperi ülesehituses?
Kõik sõltub lavastajast. "Wallenbergis"
olen tantsuks igatahes võimalusi jätnud. Päriselt
ma tantsu partituuri sisse kirjutanud pole, kuid olen näinud
ette, et teatud üleminekustseenides võib liikumise
tantsuna lahti rütmiseerida. Ma ei pea siin silmas klassikalist
balletikeelt, aga see pole lõpuks enam minu asi.
Kus su meloodiad sünnivad? Arvuti või klaveri taga,
paberil, peas?
Kõigepealt ma süüvin kodus rahulikult teksti.
Meloodia sünnib sellest tekstist siis mul peas. Hiljem tshekin
seda juba arvutis koos muude foonidega või klaveril. Arvutit
kasutan ma 1991. aastast, arvutil on mitmekihilisi tekstuure võrratult
kergem ja tõhusam kontrollida kui klaveril.
Oled esimene eesti helilooja, kelle ooper esietendub välismaal.
Kas selline teadmine kuidagi tõstab su eneseteadvust?
Ma ei mõtle sellele faktile kui tohutult tähtsale
asjale. Teisest küljest on see jälle mingisugune kergendus,
et mul pole selle ooperimaja ja selle sisemiste "intriigidega"
mitte mingit pistmist, mingis mõttes on mul kergem sinna
minna.
Keda sa tänapäeva ooperiheliloojatest hindad või
esile tõstaksid?
Raske küsimus. Tead, väga viimase aja teostega ma ei
pruugi olla kursis. Tean muidugi Adamsi "Nixonit Hiinas"
ja "Klinghofferi surma", modernismiklassikasse kuuluvatest
oopereist on väga huvitav kindlasti Ligeti "Grand Macabre".
Wolfgang Rihmi "Jakob Lenz" oli muljetavaldav, ka Henze
"Inglise kass". Mäletan, et plaadilt kuulatuna
avaldasid mulle väga suurt mõju Penderecki "Loudoni
kuradid" ja Britteni "Surm Veneetsias".
Ei ole väga palju olnud võimalust tänapäeva
ooperit laval näha. Videos küll. Oma põlvkonna
heliloojate oopereid pole vist üldsegi näinud. Seetõttu
oleks väga huvitav kord näha Kaija Saariaho uut ooperit,
mis möödunud suvel Salzburgis esietendus; olen ainult
mõningaid lõike kuulnud. Need olid väga ilusad.
Olen kuulnud, et Magnus Lindberg ja Esa-Pekka Salonen plaanivad
ooperit kirjutada, seda tulemust oleks küll äärmiselt
huvitav näha.
Eeloleval hooajal tuleb Amsterdami Madalmaade Ooperis maailma
esiettekandele venelase Aleksandr Knaifeli "Alice imedemaal".
Kas sa tema töid tunned?
Mõningal määral, olen Knaifeliga kunagi kohtunud
Münsteris postsovettide muusikafestivalil, olime seal koos
Gia Kantsheli, Peteris Vasksi ja Tigran Mansurjaniga. Knaifel
tundus täitsa huvitav.
Kui sulle tehtaks pärast "Wallenbergi" esietendust
otsekohe uue ooperi kirjutamise ettepanek, kas lööksid
samas tellijaga käed või võtaksid mõtlemisaega?
Igal juhul küsiksin mõtlemisaega. Teatud aeg peaks
ikka esimese ooperi loomisest mööda minema, enne kui
uue tööga alustaksin. Ja õnneks on mul praegu
ka paar mahukat ja hoopis teises zhanris tööd käsil,
nimelt kaks löökpillikontserti. Üks on marimbakontsert
kammerorkestriga BBC Walesi orkestri tellimusel, solistiks suurepärane
noor portugali marimbamängija Pedro Carneiro. Teiseks kontsert
täismahulisele orkestrile, kus solistiks paljudel löökpillidel
tõeline superstaar Evelyn Glennie.
Kas "Wallenbergi" on kavas plaadistada?
Seda ma ei tea veel. Järgmine plaat on aga kavas ECM-le
salvestada ja seekord Birminghami sümfooniaorkestriga Paavo
Järvi dirigeerimisel. Sinna tulevad siin Amsterdamiski esitatud
viiulikontsert van Keuleniga ning orkestritööd "Exodus"
ja "Aditus". Sellest plaadistusest on mul tohutult hea
meel, sest Birminghami orkester oma fantastilise kõlaga
kuulub kahtlemata maailma parimate orkestrite hulka.
Paavo Järviga on mul väga hea koostöö, ta
juhatab mu mitmeid teoseid. Kui keegi oleks öelnud mulle
kümme aastat tagasi, et see ja too orkester võtab
sinu asju kavasse, oleksin ma pidanud seda küllaltki fantaasiarikkaks
jutuks. Müncheni filharmoonikud, Los Angelese filharmoonikud,
BBC filharmoonikud - ja see töö sujub hästi! Eriti
rõõmustab mind, kui orkestrandid tulevad väljendama
oma heameelt, et neil on olnud innustav minu teost mängida.
See on selline ekstraboonus, mis komposiitorile sel moel tagasi
tuleb. Nii palju siis oma saba kergitamisest.
Sinu positsiooniga helilooja staatuse juurde kuulub ka õigus
ise valida, milliseid tellimusi vastu võtta, milliseid
tagasi lükata.
Selge see, et niimoodi on. Ja peabki olema enese vastu aus ehk
siis hoidma oma nägemusest kinni. Oht ennast mehhaaniliselt
kordama hakata kummitab ju igaühte, ja seda ei tahaks. Teiseks,
iga asja jaoks pole alati õige aeg ja nii ongi juhtunud,
et olen vahel pidanud väga kõvale solistilegi ära
ütlema.
Muide, pärast Sumera surma pöördus minu poole Kostabi.
Kostabi tegi ettepaneku, kas ma ei tahaks hakata tema palu orkestreerima,
nii-öelda jätkata Sumera tööd. Ütlesin
väga viisakalt ära.
Hollandis on Hans van Manen lavastanud sinu muusikale lühiballette.
Sellega on seotud huvitav juhtum. Kolm aastat tagasi Gidon Kremeri
festivalil Lockenhausis Austrias oli mul nii-öelda kohtumine
publikuga. Järsku tuleb üks hollandi proua ja küsib,
et kas teate, et meie respektaableim koreograaf Hans van Manen
on teie muusikale lavastanud. Mina ei teadnud sellest midagi ja
pole van Maneniga ka kunagi kohtunud.
Mu muusikale on balletiseadeid loodud ka teistes maades, kuid
samuti ainult osadena suuremast kavast. Näiteks Prantsusmaal,
Rootsis, Norras. Eestis Dmitri Hartshenko Estonias "Passiooni"
peale. Kahjuks jõuab info mu muusikale seatud tantsuetendustest
minuni väga juhuslikult, see sõltub rohkem kirjastusest.
Näiteks Petersi kirjastus saadab iga ettekande kohta teate,
aga Fazer näiteks ei saada.
Kas sa kardad, et "Wallenbergi" näiteks ei mõisteta
või et see saab negatiivse kriitika osaliseks?
Ma ei julge ennustada. Mul on olnud juhuseid, kus sama kontsert
on tehtud ühe kohaliku kriitiku poolt põrmuks ja teise
kohaliku poolt nii-öelda taevasse tõstetud. Näiteks
möödunud kevadel New Yorgis Milleri teatri nüüdisaegse
muusika kontserdisarjas minu autorikontserdi järel, mida
juhatas Kristjan Järvi. Sain New York Timesis oma elu halvima
arvustuse. Kirjutas Paul Griffith, kelle puhul teadsin juba ette,
et ta taob mind maa sisse, sest ei kannata suunda, mida ka minu
muusikaline mõtlemine esindab, silma otsaski. Samast kontserdist
kirjutas teine kriitik Associated Pressile ülistava loo.
Kuidas sulle tundub, kas helilooja, kirjutades poliitilise taustaga
ajalooalast ooperit, võib olla poliitiliselt angazheeritud?
Parem mitte. Minul sellist tunnet küll polnud. Mina püüdsin
nii palju kui võimalik tajuda Wallenbergi situatsiooni.
See on lahti kirjutatud just sellise inimese meeleheitliku aktsioonina,
kelle ainus mure on, et tal on liiga vähe aega, liiga vähe
on tema võimuses, mistõttu ta ei saa teha nii palju,
kui tahaks. Ja siis tuleb Eichmann ja ütleb, et kuule, see
sada tuhat on kokimöki, et vaata, kui vedurijuht kühveldab
koldesse süsi, siis mõned söed ikka kukuvad maha,
aga suurem osa läheb sisse.
SEL LAUPÄEVAL ON Dortmundis oodata sündmust. Nii kunstilist
kui poliitilist. Ma loodan, et kunst seljatab poliitilise. Tulemuseks
on kultuuripoliitika.
Eesti Ekspress |
|
9. WALLENBERG
Ajalugu päevapoliitikat illustreerimas
Kriitilise pilguga Harry Liivrand käis 5. mail Dortmundis
Erkki-Sven Tüüri ooperi esietendusel.
Kirjutan siinset lühikest arvustust hommikul pärast
esietendust mingis kohvikus Dortmundis, Saksamaa suuruselt kümnendas
linnas, kuhu turisti jalg harva satub ning mille kombinaat-teatri
ooperit peetakse Saksamaa üheks juhtivamaks. Wallenberg pole
esimene uusima aja poliitikategelane, kellest selle laval lauldakse
- mõned aastad tagasi mängiti Dortmundis ooperit Willy
Brandtist, mis kuuldavasti tekitas parajat furoori. Teatrirepertuaari
kontekstis ei sattunud Tüüri ooper niisiis tühjale
kohale.
KAKS TUNDI KESTNUD "Wallenbergi" psühholoogilist
liini veab muusika, muusika abil tekitatakse lavastuslik dünaamilisus.
Sündmustest ja tegelastest kirju libreto võimaldaks
ka lavaliste misanstseenide puhul suuremat vaheldusrikkust ning
liikuvust, kuid lavastaja on teinud panuse nii-öelda realistlikele
liikumatutele piltidele (kujunduses mobiilsed triibulised kahekorrulised
konstruktsioonid, mis töötavad kord arhiiviseinana,
kord vangla valvekoridorina jne). Lavastus on adresseeritud eelkõige
tunnetele. Oivaliselt aitab lavastaja kontseptsiooni realiseerida
valgusrezhii. Ooperi intensiivne visuaalne meeleolu (permanentselt
rusuv) on eelkõige tänu võlgu valguskunstnikule.
Kuigi "pildid" on üksikuna võttes ju ajastutruud
(kostüümikunstniku tööle pole midagi ette
heita), mõjudes väga pitoreskselt, justkui hetkeks
elustunud vanad ebateravad koonduslaagrite ning küüditatute
rongide reprod ajalooraamatust, on selle tulemuseks siiski esimese
vaatuse (Wallenberg Budapestis juute päästmas ja kohtumine
Eichmanniga, kui üldistada) jäikpidulik staatilisus.
TEINE VAATUS ON ELAVAM, mida lõpu poole, seda enam kisub
see isegi ohjeldmatu ja maskeraadiliku finaalilahenduse suunas.
Ja miks ka mitte, kui libretosse on teises vaatuses, mis jutustab
Wallenbergist venelaste vangina Siberis ja tema surmajärgsest
apoteoosist ning Eichmanni ülespoomisest kuni Reagani õõnsa
ideoloogilise zhestini kuulutada Wallenberg postuumselt USA aukodanikuks,
ootamatuid ja vaimukaid süzheepöördeid rohkem sisse
kirjutatud. Ekspressiivset Schwung'i on äkki kogu lava täis.
Lõpetasin eelmises Areenis intervjuu Erkki-Sven Tüüriga
teadlikult retooriliste sõnadega: "Sel laupäeval
(so 5. mail - toim.) on Dortmundis oodata sündmust. Nii kunstilist
kui poliitilist. Ma loodan, et kunst seljatab poliitilise. Tulemuseks
on kultuuripoliitika." Eesti ooperi esimene esiettekanne
välismaal, märtri oreooli kandev salapärase saatusega
Raoul Wallenberg, Kolmas Reich, juudid, Gulag - retoorilisus kasvab
nende komponentide kobarast iseenesest välja.
Pateetika on "Wallenbergi" libretosse juba esimestest
ridadest alates sisse programmeeritud. Ma ei loe seda puuduseks,
üleskruvitud pateetilisus, eksalteeritud tundelisus, muinasjutt
ja müüt kuuluvad ooperi olemusse a priori. Sellepärast
ooperit vaadeldaksegi väga tihti camp'i võtmes. Aga
kui camp transformeeritakse proletkultlikus laadis tänavapoliitiliste
eesmärkide teenistusse, on tulemuseks ajakajaline propagandatükk,
poliitiline kabaree, sülge pritsiv lendleht, mitte niivõrd
kõrgstiilis ooper.
Etenduse viimane kümme minutit ongi selles mõttes
kunstlik ja maotu, sest kujutab endast illustratsiooni neonatside
aktiveerumisele tänapäeva Saksamaal; libretost see loogiliselt
ei tulene. Lava kohale langeb hiiglaslik haakristilipp, püünele
marsivad tänapäeva tegelaste seas grotesksetes kostüümides
Hitlerjugend & CO (kuigi eraldivõetuna, mingis teises
kontekstis, näiteks sünges esimeses vaatuses, mõjuks
see neonatside operetlik tantsunumber publikut toniseeriva lõbusa
koreograafiaga vahepalana). Hakkab piinlik, vaatad nagu odavat
koopiat 1920. aastate päevapoliitikat kommenteerivast kõrtsishow'st.
Või on see hoopis vasakpoolse töölisteatri esteetika,
mõtlen. Tüüri "Wallenbergi" partituurist
teeb Philipp Kochheim saatemuusika Saksamaa sisepoliitilistele
tõmblemistele, tuletades stereotüüpseid kujundeid
kasutades sakslastele meelde nende alateadvuses niigi kinnistunud
süükompleksi. Aga mis võib olla halvem kui näpuga
näitav poliitiline teater? Kochheim alahindab publiku intelligentsust,
ja see on lavastuskontseptsiooni tõsine viga. Ooper on
ju elitaarne kunstiliik, mitte mingi massikultuuri nähtus.
Ma ei tea, kas tänu libretole või lavastusele, kuid
kohati tekkis mulje, et "Wallenberg" läheneb zhanrilt
pigem Singspiel'ile, kui on puhas ooper. Retsitatiivi ja otsest
kõnet esineb üleminekustseenides päris tihti.
Aga kuhu jäi lubatud räppimine?
MU KRIITILISED MäRKUSED ei puuduta siiski niivõrd
ooperilavastust tervikuna kuivõrd mõnda episoodi.
"Wallenberg" on suurepärane ooper, moodne muusikateater
sõna parimas tähenduses, kutsudes kauge temaatilise
paralleelina tahtmatult esile võrdluspildi Adamsi kangelasooperiga
"Nixon Hiinas". See on samasugune paralleel, mis tekib
Aalto Villa Mairea ja Siinmaa Villa vahel - arengud ühe liikumise
sees.
"Wallenbergi" esietenduse vastuvõtt natuke hõreda
saali poolt oli tormiline. Nimiosa laulnud soomlane Hannu Niemilä
oli igati tasemel, kuid mõne solisti vokaalset kandvust
varjutas orkester. Huvitava muusikalise karakteri andis Tüür
teise vaatuse kahele vene ohvitserile, kelle kõrged tenoripartiid
kõlavad peaaegu kastraatlikult (Martin Müller-Görgner,
Darius Scheliga). Et Tüüri ooper on maailmaklassist,
ei peaks vist lisama. Muusikaliselt üliintensiivne, instrumentaalselt
põnev, kõlaliselt ammendamatu ja ületulvavalt
energiline, väga nõudlik orkestri taseme suhtes (Dortmundi
ooperil on korralik orkester).
Alates 5. maist kuulub Tüür parimate eesti ooperiheliloojate
ritta: Mederist üle Aava ("Vikerlased"), Ernesaksa
("Tormide rand"), Tubina ja Sumera Tüürini
oleks see rida minu kõrvus. Ja on arvatavasti esimene rahvusvaheliselt
läbi lööv nimi ses subjektiivses nimekirjas.
Eesti Ekspress |
|
| 10. EESTI KUNSTISUVI
JÕUDIS GOTLANDILE
Eestis on Kunstisuved toimumas juba
kaheksandat aastat. Kõik need kaheksa aastat on nende ürituste
ideoloogideks-vedajateks olnud nii Eestis kui ka mujal tuntud
kunstitegijate paar - graafik Sirje Eelma ja tema abikaasa klaasikunstnik
Rait Prääts. Kogu idee oli tuua professinaalset kunsti Eestis
suveks Tallinnast ja Tartust (kus asub suurem hulk galeriisid
ja näitusesaale) välja väiksematesse Eesti linnadesse, kus samas
on suvisel ajal palju puhkajatest kunstihuvilisi ja ka turiste.
Nii on tavapäraseks saanud
Kunstisuvede üritused Pärnus, Haapsalus ja Kuressaares aga ka
Narvas.
Mõiste Kunstisuvi on saanud Eestis ja ka
naabermaades niivõrd harjumusepäraseks, et paljud ei kujutagi
ette suvist aega ilma Kunstisuve üritusteta. Näitused on eriti
viimastel aastatel olnud rahvusvahelised. Saaremaal Kuressaares
on esindatud olnud nii flaami kunst kui ka eelmisel aastal pärast
edukaid kontakte Gotlandil ka kümmekond Gotlandil tegutsevat professionaalset
Rootsi kunstnikku. Kui kogu ettevõtmiste finantseerimine on alati
olnud probleemiks, siis eriti sellel aastal on tänu võimsale ja
lämmatavale kommertskultuuri pealetungile Tallinnas, seoses
eurovisiooni lauluvõistlusega, olukord muutunud erakordselt keeruliseks.
Siit ka küsimus, kas ettearvatult meelelahutusliku sisuga ja läbinisti
kommertsliku tingel-tangeli peale, peab raiskama sellisel hulgal
niigi nappe rahalisi vahendeid ning mis saab üldse tõsisemat laadi
ja jäävama väärtusega kultuurisündmustest. Väike samm edasi
oleks hakata riiklikult toetama kasiinosid.
Kõigele vaatamata saabus kõrgetasemeline
eesti kunstidessant juuni alguses Gotlandile, kus 7. juunil Roma
kunstigaleriis keset Gotlandi saart avati suurejooneline ühisnäitus
kahekümnekahe Eesti ja Gotlandi kunstniku loomingust.
Kunstisuve Festivali raames
oli see arvult juba 33. näitus, väljaspool Eestit on varem toimunud
näitus ka väikeses Belgia linnas Kuurnes. Eestist on Romas, Gotlandil,
esindatud Sirje Eelma graafika, Rait Präätsa klaasskulptuurid,
Lemming Nageli maalid, Jaan Luige, Elo Liivi, Jüri Ojaveri ja
Terje Ojaveri skulptuurid, Inga Heamägi ja Mall Nukke graafika
ning Üllar Kallau suur ja õhuline installatsioon Roma Kunstikeskuses,
mis eriti võimsalt mõjus valgustatuna pimeduse saabumisel.
Gotlandilt olid oma töödega
Sanny Laurin, Mosa-Hanna Caspers, Asa Ardin Kedja, Staffan Laurin,
Eva Lund, Ulf Petterson, Helena Andreef, Rose Dietz, Dan Lindström,
Karin Lind ja Lars Hellström. Neist enamik olid oma töödega ka
eelmisel aastal Saaremaal. Eestlaste vastukülaskäik on kindlasti
heaks märgiks taastekkivatele kultuurikontaktidele kahe nii lähestikku
ja ka looduslikult ja ka mentaliteedilt sarnase Läänemere saare
Gotlandi ja Saaremaa vahel.
Näituse avamisele tulnud
üle sajale kunstihuvilisele tutvustasid väljapanekut ja avasid
näitust graafikust kohalike kunstnike esindaja Asa Ardin-Kedja,
endine Visby Kunstimuuseumi direktor Jan Brunius, Eesti Vabariigi
aukonsul Gotlandil Veljo Pärli Eesti suursaadik Rootsis Toomas
Tiivel, kunstikriitik Rainer Vilumaa Tallinnast ja organisatsiooni
Gotland-Baltikum esinaine Riina Noodapera.
Kuivõrd Roma Kunstikeskuses toimub suve
jooksul palju muidki kultuuriüritusi, Roma kloostri varemetes
püstitatud laval etendatakse jaanipäeva paiku ooperit, lähikonnas
on mitmeid muidki vaatamisväärsusi, siis võib arvata, et Kunstisuvi
Gotlandil saab mitte ainult lokaalseks vaid ka laiema tähendusega
kultuurisündmuseks. Näitus on Romas lahti 5. juulini. Utställning@romakungsgard.nu
Eesti kunstnikel oli peale Roma ja selle ümbruse võimalus tutvuda
ka paljude teiste Gotlandi ”magnetitega”, käidi Farö saarel ja
ka muidugi Visbys, kus kohalikus kaptenite klubis korraldas kaptenite
klubi liige Veljo Pärli, kes on ka ühtlasi Eesti aukonsul Gotlandil,
saabunud külaliste auks vastuvõtu. Et peale selle olid veel külaskäigud
mitmete kohalike kunstnike kodudesse-ateljeedesse, mis enamasti
asuvad vanemates, oskuslikult, fantaasiarikkalt ja armastusega
restaureeritud talumajapidamistes, tõdesid mitmed Eestist nädalaks
Gotlandile tulnud kunstiinimesed, et oli erakordselt turgutav
olla nii meeldivas ja eriti Tallinna linna viimase paari kuu jooksul
tabanud eurohullusest täiesti puutumatus ümbruses ja näha sellise
keskkonnaga “sina peal olevaid” normaalseid, loomingulisi inimesi.
Kunstisuvi jätkub Eestis:
Tsiteeri(tav) maalikunst
minim(a)al
eesti väikeformaadiline
maal
29.juuni –3.august 2002.
Pärnu Linnagalerii, Rüütli 30, Pärnu
AUTOPORTREE
noorte kunsti näitus
29. juuni – 30. juuli 2002.
Pärnu Endla teatri galerii
PÄRNU POSITIIVNE MÄRK
2. rahvusvahelised skulptuuripäevad
1.juuli-12. juuli 2002. Pärnu Vallikäär
"Eesti Päevaleht" |
|
11. Ilu toppimine patta
Andres Langemets
ESSEE
Eesti vanasõna ütleb küll, et ilu ei
panda padaje, aga... pannakse, pannakse! Rahvas on arvanud, et
ilust ei saa söönuks, ja arvab tõenäoliselt tänaseni. Aga rahvas
on jätnud kahe silma vahele, et mitte tema ise ei pea ilust rammusamaks
minema, vaid meeletu armee kunstnikke, kirjanikke, heliloojaid,
interpreete, näitlejaid - sõnaga, kultuurimeistreid.
Kui olme- ja edevustarbimises
hakkab rahvas pisitasa üle saama shokist, mille tekitas pöördeline
üleminek suure nõudluse ja vähese pakkumisega sovetiühiskonnast
pideva ülepakkumisega turuühiskonda, siis kultuuris on muutused
olnud viimaste aastate jooksul pigem kvantitatiivsed kui revolutsioonilised.
Kultuuritooteid (väärtused jäägu kõrvale) pakuti ka okupatsiooniaastail
üle rahva nõudluse. Rahva pada on kunsti koha pealt vaid pisike
gurmaanipotike - ei mahu sinna kuidagi ära kõik meie raamatud,
etendused ega installatsioonid. Tühijutt, et Vene ajal kunsti
muudkui poputati. Trügimine ja ülepakkumine oli ka toona nii suur,
et kultuuriväljal käis pidev madin. Muidugi, kompartei vastu suudeti
aeg-ajalt ka ühisrinnet hoida, aga näilise üksmeele all toimis
pidev konkurents ja dzhungliseadus. Kes asju lähemalt näinud,
peaks mõndagi mäletama.
Mis siis nüüd? Kultuuritoodete
pakkumine on hüppeliselt kasvanud. Keegi ei jõua enam jälgida
kogu eesti ilukirjandust, külastada filmikaadritena mööda vilksatavaid
näitusi, istuda truult ära kõik soovitud kontserdid, teatrietendused,
festivalid jne. Kultuuri ületootmine on tükk maad vanem nähtus
kui sotsialistlik kord. 15. detsembri Sirbis kurdab Peeter Linnap,
et "oma tulihingelises ... arveteklaarimises ei märka peaaegu
keegi, kuivõrd drastiliselt väheneb kunsti kui terviku tähtsus
ja tähenduslik kaal praeguses, näiteks Eesti ühiskonnas".
Et komparteid enam pole, siis kirub Linnap Eesti riiki kui naeruväärset
moodustist ja üldrahvalikku sadismi suhtumises suurepäraste inimeste
läbipõlemisse. Linnap pakub rahvale raevukalt oma teoseid ja nende
tähendusi, aga rahvas on loll, rahvuslik ja tuim ega taha aru
saada kunstniku kas või sellisest tähendusest: ""Pühamu"
oli näiteks parim inkarnatsioon neotantristliku daatumieufooria
aadressil." (Olen aastaid keeleteadust õppinud ja käin ka
kunstinäitusi vaatamas, aga selle lause tähenduse ees ütleb mõistus
üles. Olen loll nagu Eesti riik ja rahvaski.) Kunstnik tahab,
et see suur tükk ilu täidaks tema supipoti, kuid rahvas viskab
teose toast välja ega taha maksta. Ning öeldavasti ei mahu ta
kunstinautlejategi katelokki.
Ega asi ole Peeter Linnapis
ja tema teoses või kelles-milles tahes. Asi on kunstisotsioloogiline.
Inimesel on üks rahakott ja riigilgi üksainumas. Üleprodutseeritud
kunst ei mahu ei eraisiku ostukorvi ega jõua ka riik kõike tootjate
endi poolt kultuuriks peetavat doteerida. Kultuur pressib end
loojate, mänedzheride, kuraatorite ja muude eestkostjate suu läbi
kõigest jõust peale, nõudmist on aga vaid tsipakene. Mine või
kalla kultuurgi Toompeale maha!
Kui tarbe- ja toidukaupade
tootjad ei suuda piisavalt kaupu turustada, siis võetakse appi
reklaam ja muud marketingikavalused. Kui seegi ei aita, tuleb
pankrot. Seevastu kultuuritootja pankrotti ei lähe ega lõpeta
kunstivorpimist surmasuus või surivoodilgi. Ning võtab valjuhäälselt
appi moraali, didaktika ja ideoloogilise pressingu. Riik on vastik
ja võõras, koolmeistritel kunstikasvatus tegemata ja inimesed
on üldse nõmedad sead - ei pane ilu patta.
Mida teha? Kuulun kah kultuuritootjate
kilda, aga mõtlen üha rohkem ületootmise mõttekuse üle. Ei suuda
365 päeva aastas lakkamatult ilu manustada. Ma vajan üha rohkem
tänapäeva mühisevas kultuurivoos tavalise inimese ilutuid argipäevi,
et võtta rahus kartuleid või lõhkuda puid ja mitte mõelda "neotantristliku
daatumieufooria aadressile". Ma vajan oodatud õndsaid hetki
ja pühasid päevi, kui hing ja meeled on avali ning olen suuteline
kunstiteost kogema. Ning mille ma seks puhuks välja valin, on
juba sügavalt mu siseasi. Kultuuriteoreetikute hoiatustest hoolimata
võin siis isegi julgeda vaadata kitshilikku jõulumaastikku või
suveõhtu loojanguvärve, kartmata, et kohe jään esteetiliselt pimedaks.
Kui vajan, loen läbi ka mulle täiesti vastuvõetamatu raamatu,
et selle vastuvõetamatust täiel rinnal kogeda. Aga - seda pühapäevasel
tunnil, avatud hinge janu ja suutlikkusega. Ma ei osta loojalt
teenust ega tarbi kunsti, vaid tunnetan ja naudin. Ju olen kantiaan,
aga mis sellest! Mis sellest, et iga hetk ei dekonstrueeri!
Saan aru, et kultuurimeistritel
on kõhud tühjad ja muud tööd nad ei oska ega taha teha. Aga ma
ei kujuta ka ette kogu rahvast aiva kummardumas raamatute kohale,
vaatamas pilte, istumas kinos, lugemas lehti. Tahtsin juba kirjutada
ka, et kuulamas muusikat, ent siis sain sõrme pidama - tapeetmuusika
eest ei pääse küll ükski inimene enam kuskile pakku. Enne jääb
omal hingamine seisma, kui tümps pausi peab.
Eesti Ekspress
12. DIRIGEERIVA PROFESSORI
JÄLIL
TOOMAS TIIVEL - Teater
Muusika Kino 2001
“PARTITUUR NEURONI GENOTÜÜBILE”. Käsikiri:
Indrek Rohtmets ja Peep Puks, teostus: Peep Puks, pilt: Aarne
Kraam, heli: Toomas Vimb, muusikaline kujundus: Merike Vainlo,
montaazh: Kaido Strööm, assistent Agne Sander, tootmisjuht
Maie Kerma, produtsent Aare Tilk. Video Betacam SP, 51 min 21
sek, värviline. © “Eesti Telefilm”, 1998.
Kes siis ikkagi saab esimese eestlasena Nobeli preemia? Eestimaal
on ajakirjanduses juttu olnud kahest Suurest Jaanist — Krossist
ja Kaplinskist. Äkki on see aga hoopis teadlane? Miks ka
mitte. Teadjamehi teatakse ja tuntakse omal maal tihtilugu palju
vähem kui kirjanikke-kunstnikke, kuid maailmanimesid on nende
hulgas kindlasti vähemalt sama palju.
Nobeli preemia jagamise köögipoolest teame üsna
vähe. Salapära on eelkõige selle ümber,
keda on preemia väärilistena välja pakutud, kes
pääseb “trikoovooru” ning kuidas käib
lõplik valik ja otsustamine. Peep Puksi filmis “Partituur
neuroni genotüübile” toimub üks jutuajamisi
ümmarguse lauaga ruumis — lausa sealsamas, kus ilmselt
neid otsuseid tehaksegi, seda küll vaid füsioloogia-
ja meditsiinipreemiate alal. Komisjoni esimees professor Ralf
Petterson vaid naeratab ja otseseid vastuseid, kas eestlasi on
ka arutatud, ei anna — ametieetika.
“Partituur neuroni genotüübile” on portreefilm,
kuid mitte selle sõna otseses mõttes. Portreteeritavaid
on vähemalt kaks — molekulaarbioloog Eesti TA akadeemik
professor Mart Saarma ja närvirakk (teadus närvirakust).
Tegevus toimub õige mitmel maal ja õige mitmes kohas:
Soomes Helsingi Ülikooli Biotehnoloogia Instituudis, mida
professor Mart Saarma juba mitmeid aastaid juhatab; Tartus, ülikooli
keemiahoones, kus “kõik see kord algas”; Rootsis
teaduskonverentsil, Põhja-Eestis Rutjal, kus on perekond
Saarma suvekodu. Peale selle vestlused oma ala tippudega, mis
nagu ei puudutakski konkreetselt esimest portreteeritavat Mart
Saarmat, — ühe maailmas enim tsiteeritud teadlasega,
professor Charles Kurlandiga Uppsalas, professor Jaanus Remmega
Taevaskojas, professorite Lauri Saxeni ja Leevi Kääriaineniga
Helsingis. Nendega räägib üks filmi loojatest,
bioloogist teadusajakirjanik Indrek Rohtmets mitte Saarmast, vaid
hoopis teadusest üldse, maailmateadusest, teaduse tegemisest,
teaduse ja teadlaste rollist ja vastutusest. Kenasti räägib.
Tarku inimesi on ikka hea kuulata, eriti kui veel ka näidatakse,
kuidas räägivad. Kas vehivad kätega või
mitte.
Film on tehtud leebelt, ei ole erilisi tõuse ega tühje
kohti. Kaamera näitab loodust — puid, vett, samblikke,
rakke —, taustaks hästi valitud muusika. Igatahes loodusvaated
läägelt küll ei mõju. Muidugi saavad need
inimesed, kes on kodus molekulaarbioloogilise laboritehnikaga
ning on lehitsenud mõnda rakubioloogiaalast raamatut, oma
äratundmisrõõmu — näe, see on rakk
vaadatuna läbi mikroskoobi, see on pipett, see mikrotoom,
see homogenisaator. Viimane on ilmselt saanud filmitegijate lemmikaparaadiks,
aga eks ta liigu omapäraselt küll. Seda liikumist näidatakse
filmis mitmes kohas. Liiga palju selletaolist spetsiifilist pudi-padi
siiski filmis ei näidata, nii et ka tavaline inimene ei pea
tundma ennast pisikese ussikesena “biotehnoloogilisi kosmoselaevu”
vaadates. Võiks isegi väita, et filmis on kujutava
kunsti valdkonda suunatud taotlusi — visuaalselt on ju rakud
vägagi huvitavad. See vaid lisab vürtsi, et tegemist
on mõnekümne mikroni suuruste elusaine tükikestega,
mille sees toimubki “elu ise”.
Eluteadused on Eestimaal juba sajandeid aus olnud, seda muidugi
eelkõige meie ülikoolilinnas Tartus. 1960. aastate
keskel alustas nüüdseks juba legendiks saanud mees Artur
Lind ülikooli keemiahoone suure labori nurgas täiesti
uue asjaga, millest siis eriti keegi midagi ei mõistnud.
Alustas ja tulemuseks on hulk maailmanimega teadlasi, kes kõik
peavad ennast tema õpilasteks. Filmis saavad peale akadeemik
Mart Saarma enda sõna ka veel akadeemik Richard Villems
ja professor Merike Kelve ning omakorda Mart Saarma õpilased
Urmas Arumäe ja Jaanus Remme, kes on ise nimekad teadlased,
mis sellest, et õpetaja sai eelmisel aastal vaid viiskümmend.
Selgub, et Artur Lind oli legendaarne mees mitmes mõttes
— kõva teadlane, aga ka hea õpetaja (need
ei pruugi üldsegi koos käia), kes jättis oma õpilastele
ja kolleegidele vabad käed. Tulemuseks on Tartu molekulaarbioloogia
“võimas rühm”, et mitte kasutada sõna
koolkond, mida Richard Villems, tsiteerides Wienerit, võrdleb
kuivanud puu oksaga, millel ronivad ringi üraskid. Mitmest
on saanud samuti kõvad tegijad, kuid kuna mitu head meest
ja naist ei mahu tavaliselt ühele kivile, on igaüks
leidnud oma niši.
Selles, et Mart Saarma hakkas molekulaarbioloogina uurima närvirakke,
neuroneid, on oma osa kindlasti ka tema vanematel, meditsiiniprofessoritel
Valve Saarmal ja Jüri Saarmal. Kui teised filmis näidatud
kolleegid räägivad rohkem teadusest anonüümselt,
siis just nagu balansiks teevad sümpaatselt mõjuvad
vanemad ja tütar Kaari Saarma teadlasest inimese. Seda ei
saa öelda keskkooliõpetaja kohta, kelle jutust jäeti
filmi vaid paatosega lausutud: “Juba nooruses oli ta…”
Äkki oligi? Kuigi ei tahaks uskuda, et portreteeritav ei
olnudki laps ja teismeline kõige selle juurde kuuluvaga.
Filmis on peale teaduslaborite veel stseenid Savonlinna ooperifestivalilt
— viide muusikahuvile, mis kõlab filmis mitu korda,
kuni isegi selleni, et muusikuks saamine oli olnud unistus, praeguseks
vaid tõsine huvi teadusest vabal ajal, kui sellist asja
üldse on olemas. Suvekodu Selja jõe ääres
Rutjal, kus toimub ka jutuajamine Valve ja Jüri Saarmaga,
on ilmselt kujunenud samasuguseks eneselaadimise kohaks nagu muusikaetendusedki.
Asi, mis filmis silma torkab ja mida ilmselt on ka filmitegijad
tabanud ja osavalt ära kasutanud, on see, et professor Mart
Saarma on erakordselt võluv ja hea suhtleja, kes valdab
ka hästi eesti keelt. Oli see kodu ja koolide mõju
või oli Saarma juba piisavalt väljakujunenud isiksus,
kellele enam ei mõjunud ei Venemaal ega Ameerikas käimised
ega sealsed virvatuled, mis paljudele meie kaasmaalastele on jätnud
oma paratamatult naeruväärse pitseri. Kas aktsendiga
keeles kaasneb ka aktsent meeles ja mõtlemises, ei ole
ju täpselt teada.
Filmist jääb mulje, et tegijatel on head materjali palju
käes olnud. Sellest on tehtud valik, õnnestunud valik.
Teadust on õnnestunud näidata inimlikult; see on keeruline,
aga ülimalt põnev inimtegevus ning selle tegijatest
paljud on fanaatikud selle sõna positiivses tähenduses,
kes kokku saades võivad küll rääkida ka
naistest ja hobustest.
Teadust on vaja ja eriti vaja väikeriikidel nagu Eesti. Loota
võib, et pole kaugel aeg, kui teadlase maine Eesti ühiskonnas
taas tõusma hakkab. Teadus on huvitav ja vajalik. Film
“Partituur neuroni genotüübile” just sellest
ongi. Natuke liiga näpuga näitamisena mõjusid
selles kontekstis stseenid haige poisiga. Eluteaduse — bioloogia
— üks väljunditest on alati olnud ja on meditsiin,
kuid kas on vaja seda kasu nii puust ette teha ja punaseks värvida.
Et edukalt teadust teha, vajab ka teadus juhte ning Mart Saarma
on teadusjuht päris kindlasti, ise tõenäoliselt
teadmata midagi tänapäeval moehaigusena levivatest kõikvõimalikest
juhtimisteooriatest ja -õpetustest. Aga võib-olla
ta just seetõttu juht ongi. Teadust ei tehta üksinda.
Kas kõrvalruumidesse või tänapäeva sidetehnikaga
maailmas, kus iganes paika, on vaja kolleege ja ka konkurente.
Edasi osutuvad määravaks juba ideed. Partituuri kohta
ütleb EE: “orkestrile, koorile, ansamblile vm koosseisule
kirjutatud heliteose partiide koondnoodistik. Partiid paiknevad
partituuris kindlas järjekorras ja eri joonestikel”.
Kõlab nagu muusika kohta, kuid ilmselt kehtib ka teaduses.
“Partituur neuroni genotüübile” on film
teadusest.
|
|
13.Vanad ja
noored
Andres Langemets
ESSEE
Eks selles pealkirjas on väike vihje
Tammsaare samanimelisele jutustusele (1903). Samasse aega 20.
sajandi esimestel aastatel jääb aga ka Suitsu toimetatud album
"Kiired", millest kujunes Noor-Eesti kui nähtus. Nii
et vana ja noore põlvkonna aateline ja paradigmaline vastandamine
on Eestis seotud 1905. aasta Vene revolutsiooni eelse ajaga.
Noorte ja vanade vastandused,
kas nad kummalegi osapoolele meeldivad või mitte, on olnud kultuuriloo
kõige revolutsioonilisemad nähtused. Samas ei ole kunsti- ja kirjandusloos
mitmed modernistlikud voolud ja suunad olnud kunagi puhtalt põlvkondlikud.
Nooreestlased tegid Tuglase
isikus esmalt pihuks ja põrmuks kogu senise eesti kirjandusloo
Kreutzwaldist Särgavani, nõudsid eurooplust ja modernismi ning
vastandusid Postimehe vanameelsele autorkonnale, Reimanile, Tõnissonile,
Jürgensteinile. Võib-olla et teist nii vägevat vastuseisu polegi
enam hiljem olnud.
Nooreestlus ei olnud puhtkirjanduslik
nähtus, ka algupärase eesti kunsti tulevik tuli sellest seltskonnast.
Seni oli domineerinud ikka stiil, et hallpead austa ja kulupead
kummarda, millest omakorda tulenes vanade pidev hädaldamine nooruse
hukkamineku, tänamatuse ja kombelõtvuse üle. Aga eks tuli nooreestlastelgi
kord aeg vananeda ja kaklustes orbiitlastega imestab tollal juba
akadeemiline Suits, et mis ideed küll idanevad "Tartu õhetavates
teklialustes".
Okupeeritud Eestis ei olnud
rühmitustegevus enam võimalik ja esimene suurem vastandumine sündis
alles 60ndate alguses. Küll kassettides debüteerinud luuletajad,
küll mitmed samal ajal kirjandusse tulnud prosaistid, kunstnikud
ANK-64 seltskonnast ja mitu avangardistlikult meelestatud heliloojat
(Pärt, Rääts, Sink, Tormis jt) ajasid selgelt modernismi diskursuse
joont ja eristusid nähtavalt sotsialistliku realismi sangaritest.
See avangardistlik uuendusvaim ulatus isegi noorteadlaste ja komsomolitegelasteni.
Aga vanade ja noorte vahekorrad
olid tollal ka üsna omapärased. 1966. aasta kirjanike kongressil
läks küll noorte autorite sarjamiseks ja Smuul kirjutas üsna kurjavõitu
komöödia "Enne kui saabuvad rebased (Pingviinide elu)"
(1968), kuid noortel oli ometigi nimekaid ja mõjukaid toetajaid
just vanade hulgas. Enamasti olid need mehed-naised, kes olid
kas olnud represseeritud või kannatanud stalinistlikel aastatel
muul viisil.
Mäletan isiklikult mitmeidki
heatahtlikke eestkostjaid või saatusest räsitud härrasmeeste eraülikoolilisi
õppetunde Feischneri (Tallinna) ja Kultase (Moskva) kohvikus.
Suitsu õpilane Paul Maantee kirjutas mulle oma kalligraafilise
käekirjaga ümber olulisemad peatükid Kangro sonetiuurimusest,
et saaksin asjaga kurssi.
Nii et vanade ja noorte
rindejoon käis läbi pigem punavanakeste ja noorte ning nende soosijate
vahelt. Kunstnikel ja teatriuuendajatel olid muidugi omad lahingud,
aga peaaegu samatüübilised. Seevastu moodsaid heliloojaid õpetasid
konservatooriumis teenekad ja heatahtlikud õppejõud, igatahes
muusikamaailmast suuremat lahingukära ei kostnud.
Aga kuuekümnendikudki said
pisitasa oma vitsad kätte. 70- 80ndail ei tahetud nooremate kriitikute
poolt enam kõiki tunnustatud ja hellitatud autorite teoseid kiita.
Ja mõnigi "kuldne kuuekümnendik" oli solvunud ja hämmingus.
See oli see aeg, kui Juske ja Priimägi reastasid "Tartu sügises"
põlvkondadesse pea kõik olulisemad nimed.
Tõsisemad kultuurinihked
sündisid tegelikult alles mõned aastad pärast taasiseseisvumist.
Nii Rahvarindes kui ka Eesti Komitees oli päris noori olnud üsna
vähe - see oli rohkem eakate ja keskealiste võitlus ja oma pikaaegse
unistuse teostamine.
Nii et tänased nooremad
tegijad tunduvad end vastandavat mõlemale laulva revolutsiooni
aegsele suunale ning nende esindajatele. Samas on postmodernistliku
diskursuse põlvkond üle hulga aja väga kriitiline vanade peerude
suhtes ega hoia teravaid väljendeid kokku. Nad aduvad vist vanakeste
puhul igasugu ajaloolisi komplekse ja nostalgiat ega taha sellest
midagi teada. Poliitikasse on pärast 90-ndate algust tulnud noori
liigagi napilt juurde ja riigikogu näeb välja vägagi pensionäärlik.
Seevastu vallutasid noored ärimaailma ja IT-ala, ka meedia. Kaunite
kunstide vallas on pisut kära kosta ehk ainult kunsti ja kirjanduse
poolelt, mujal on tunduvalt vaiksem.
Nii et ega vanade ja noorte
suuremat vastuseisu ka ei ole, kui mitte arvestada, et vanad on
enamasti nii vaesed, et on lihtsalt kuss-vait, nagu ütleb mu sõbramees
Lemming Nagel.
Olen endale ja teistelegi
vahel korranud, et inimene peab elu jooksul üle saama kolmest
raskest hetkest: esiteks, kui ta noorena taipab, et mõned vanakesed
on temast tunduvalt targemad; teiseks, kui ta ülikooliajal või
nii märkab, et mõned ta eakaaslased on palju andekamad ja edukamad
kui ta ise; ja kolmandaks, kui ta vanast peast saab aru, et paljud
noored pole lollimad ega kehvemad, vaid pigem vastupidi. Kes neist
kolmest momendist üle saab, võib rõõmsalt kasvada, elada ja vananeda.
Eesti Ekspress |
|
14."
Eesti suursaadik Rootsis Toomas Tiivel: Eestlus ei kao Rootsist
kuhugi" Annika Poldre Maaleht
Alustasite diplomaatilist karjääri 1992. aastal. Kas
tolleaegsetest kolleegidest on veel keegi välisministeeriumis
alles?
On neidki, kes on seal minust kauem olnud, kas või kantsler
Priit Kolbre, suursaadikud Priit Pallum, Väino Reinart jt.
Võib vist öelda, et Eestis annab kümme aastat
juba veterani mõõdu. Mina läksin ministeeriumi
siis, kui see alustas tööd praeguses kohas Islandi väljakul
ja välisministriks oli siis Lennart Meri. Enne seda oldi
Toompeal. Asusin tööle vahetult enne valimisi, kui tuli
võimule Isamaa valitsus. Siis lahkusid väga paljud
toonased kolleegid valitsusse, nagu Jüri Luik, Indrek Kannik,
Tiit Pruuli.
Mis köidab selles töös?
Küllap on teatud meelelaad, mis sobib. Ma ei tea arvata mis
on või võiks olla ideaalne või unelmate töökoht
ja seda veel pikki aastaid, aga huvitav on see töö küll.
Õnneks on mul olnud võimalus teha tööd,
mis mind huvitab. See on olnud mu esimene kriteerium olles teadlane
ja hiljem tegev kirjastamisega. Mõnes mõttes oli
sealt loogiline diplomaatiasse minek.
Oli väga palju inimesi nii tollasest Teaduste Akadeemiast
kui Ülikoolist, kellest said välisministeeriumi töötajad.
See seltskond oli tol ajal hariduselt väga kirju alates muusikutest
kuni arstideni, sinna vahele bioloogid, keemikud, füüsikud,
matemaatikud, juristid, majandusteadlased, ajaloolased ja filoloogid.
Kas teie Lätis suursaadikuks olemise ajal käis seal
saatkonna loomine?
Peaaegu, ehkki enne mind oli seal saadikuks Leili Utno. Aga minu
ajal hakkasime rajama saatkonda sinna, kus see praegu on. Alguses
oli meil üks tuba, siis neli, siis kaheksa. Pikka aega elasin
ma saatkonna majas ühes toas. Seda nimetati suursaadiku residentsiks.
Kord ilmus sinna üks vanaproua, kelle isa oli töötanud
kunagi enne sõda saatkonnas. Näitasin talle saatkonnaruume.
Ta tuli vaatama ka minu elamist, mis koosnes siis kolmest väikesest
toast. Seda nähes küsis ta kahtlevalt, kas te ikka olete
suursaadik.
Arvan, et oma staaþi ja kogemuste juures oskate öelda,
milliseid omadusi on vaja diplomaaditöös.
Ma saaksin öelda võibolla teistpidi, et kes on mulle
jätnud väga professionaalse mulje ja kellest ma lugu
pean või keda need, kellest ma lugu pean, on hinnanud.
Need omadused on ühelt poolt suur lugemus, kindlasti teise
inimese ärakuulamisoskus, ka keelteoskus. Võime kiiresti
ja täpselt ennast väljendada, sest tihti juhtub äkki
midagi ja peab kiiresti reageerima. Kindlasti ka suhtlemisoskus
ja nn. lauakombed, kuid selle tunnevad kolleegid küll kohe
ära, kellel peale nn. "small talk'i" ja tehis-naeratuse
- suhtlemise midagi muud (s.o. teadmisi) pole. Diplomaadid on,
nagu teisedki inimesed, parajalt õelad.
Kas niisuguses väikeses riigis nagu Eesti õigustab
end diplomaatide kool?
Mul on selle kooliga vähe kokkupuuteid olnud. Olen seal küll
mõne loengu pidanud.
Mulle tundub, et sealt saab väga hea lisahariduse. Üleliigne
ta kindlasti ei ole. Mu kolleegide hulgas on neid, kes on lõpetanud
diplomaatide kooli ja on neid, kes ei ole. Väga raske on
hinnata, et kas need, kes ei ole lõpetanud, oleks selle
kooli haridusega veel paremad diplomaadid. Kindlasti annab igasugune
õppimine midagi. See on üks mandumise tunnus, kui
sa enam ei õpi.
Kas suursaadik saab ise valida kohta, kuhu ta edasi läheb?
Natuke saab. On selline tava, et olemasolevatele kohtadele on
avalik konkurss.
Kas pole see nii, et kui üks on raskem või konfliktsem
maa, siis järgmine on justkui puhkuseks?
See tava on mujal maailmas levinud, aga seda saavad lubada suuremad
riigid. Eesti on noor ja meil pole ka saatkondi nii keerulistes
kohtades, kus eluohtlik oleks. Aga konkureerimisel arvestatakse
seda, kuidas inimene on eelmises kohas hakkama saanud, mida teinud,
millised on tema tugevad ja nõrgad küljed. Ka keeleoskust
kindlasti.Mõnes riigis ei ole mõeldav olla kohalikku
keelt oskamata. Siin Rootsis pole see eriti probleemiks, Prantsusmaal
aga kindlasti või ka näiteks Venemaal.
Ette kujutades Rootsi saatkonna elu võib arvata, et see
on rahulik. Ilmselt ei kiputa siin varjupaika paluma. Aga kui
mõelda, mida kõike eestlased Rootsis teevad - tulevad
illegaalselt tööle, veavad salakaupa, käivad vargil,
tegelevad prostitutsiooni ja kupeldamisega, siis kui palju sellest
kõigest saatkonnani jõuab?
Osalt jõuab. Kuid see on rohkem Rootsi politsei asi. Seda
me loeme tihti ajakirjadest ja ajalehtedest, mida meie kaasmaalased
siin korda saadavad. Eks see seltskond, kes siia Eestist satub,
on üsna kirju. Võibolla tavapärasest rohkem on
seiklejaid, võibolla torkavad nad lihtsalt rohkem silma.
Saatkonnani jõuab see juhul, kui inimene abi vajab. Kui
ta ei taha saatkonnaga kohtuda, siis Rootsi politsei ei teata
meile, seda juhtub lihtsamatel kinnipidamisel, näiteks varguse
puhul.
Meil on konsulaartööl kaks inimest ja tööd
neil jätkub. Rohkem on kõikvõimalikke dokumentide
vormistamisi, aga on ka eestlastega tegemist. On neid õnnetuid
kaasmaalasi, kes on dokumentidest või rahast ilma jäänud
või kes on vanglas ja tahab näiteks kurta oma rasket
saatust.
Kui Rootsi otsustab Eesti vange tagasi saata, kas nad siis peavad
saatkonnaga nõus?
See on riikidevaheline kokkulepe. Aga see on ka Rootsi ajakirjandusest
läbi käinud, et eestimaalased tahavad siin vangis istuda
ega ole sugugi rõõmsad selle üle, et neid tagasi
saadetakse.
Ma pole üheski Rootsi vanglas käinud, aga kujutan ette,
et see annab ühe keskmise Eesti motelli mõõdu
välja, arvestades selle riigi arengutaset ja tavasid.
See on ilmselt ka üleüldine ajakirjanduse probleem,
et negatiivne või skandaalne uudis müüb. Eriti
kollasem ajakirjandus otsib, et eestlased on teinud seda või
toda, et Eestis röövitakse, varastatakse, põletatakse.
Kaugeltki ei saa öelda, et seda ei ole, aga rootslasele,
kes Eestit ei tea eriti ja kellel puudub kogemus, jääb
mulje, et seal on midagi väga jubedat.
Oleme püüdnud propageerida, et sõitke Eestisse
ja vaadake ise kohapeal. Reeglina arvamus muutub. Siis nähakse,
et seal on inimesed, kes söövad noa ja kahvliga, oskavad
lugeda, et see pole metsik maa, kus ei kehti seadused.
Eestis on elu rööbastele läinud, midagi erutavat
ei juhtu. Kas siinse uudiste künnise ületab vaid midagi
äärmuslikku, nagu metanoolimürgitus?
Ei pruugi nii olla. Oleme saatkonnas püüdnud leida Baltikumist
huvitatud ajakirjanikke, kes on mitmeid kordi käinud Eestis.
Nendega suheldes, neid kuhugi kutsudes võib saavutada seda,
et nad tõepoolest kirjutavad sisukalt. Näiteks tippajakirjanik
Staffan Skott, kes suvel kirjutas terve seeria Eestist Dagens
Nyheteris. Ta kirjutas väga positiivselt, tutvustades Haapsalut,
Võsut, Tartu Ülikooli jm.
Sõltub eelkõige ajakirjanikust, igaüks ei hakka
kõmu kirjutama. Aga eks nagu Eestiski on siin kollast ajakirjandust
üsna palju. Neid huvitavad muud asjad ja nende lugejaid huvitavad
skandaalid.
Millisena tundub ajakirjandus Eestis ja Rootsis? Olen kuulnud
arvamust, et võrreldes Rootsi ajakirjanikega on nende Eesti
kolleegid pinnapealsed?
Ei julge väita. Juhtub siingi, et avaldatakse kolm-neli aastat
vanu andmeid.
Kas saatkond reageerib, kui ilmub lehes lugu Eesti kohta, mis
ei vasta tõele?
Igale ei jõua reageerida ja võibolla ei ole vajagi.
Aga sõltub väljaandest ja sõltub kirjutajast.
Kui oleme ajakirjaniku poole pöördunud, siis oleme enamasti
ka jõudnud tõeni, et tal on olnud ebatäpsed
või vanad andmed, aga lugu on tehtud.
Kui hästi saab siin Eesti eluga kursis olla?
Uudistega oleme väga hästi kursis, sest kõik
on netis olemas. Lisaks saadab välisministeerium regulaarselt
uudiseid. Võrreldes sellega, mis oli kaheksa aastat tagasi,
kui läksin Riiga, on muutus nagu öö ja päev.
See on harjumuse asi, kas inimene tahab ajalehte käes hoida.
Mina tahan. Uudist loen ekraanil, aga ajalehte on mõnus
lugeda.
Kas Eesti lehed kirjutavad vähe Rootsist?
Arvan, et piisavalt.
Kas rootslastele tuleb sageli selgitada Eesti elu ja probleeme?
Me suhtleme kõigiga, olgu need siis kõrgkooli inimesed
ja loomeinimesed, riigiametnikud, koolilapsed või ärimehed.
Üldiselt võib öelda, et rootslaste informeeritus
on hea.
Ega Stockholmi tänavapiltki ei erine oluliselt Eesti tänavapildist.
Erinevus on selles, et Rootsis on ka vanemad inimesed rõõmsad.
Kas Tallinnas läheb vanem inimene kuhugi restorani, baari
või kohvikusse? Tal ei ole isegi sellist kohta, kuhu minna.
Siin on. Õhtul võid siin näha 60-70aastaseid
istumas ja kohvi, veini või õlle juures juttu ajamas.
Teisalt on Tallinna lõbustuskohad jällegi palju huvitavamad
kui Rootsis. Minu meelest on Tallinnas palju rohkem pööratud
tähelepanu kas või nende sisekujundusele ja need kohad
on hubasemad. Kahjuks aga sealne seltskond ja muusika peletavad
tihti natukenegi rahulikuma inimese minema. Ja sa pead olema ka
suhteliselt rikas, et Eestis väljas käia. Aga siin saavad
seda enam-vähem kõik endale lubada.
Tundub, et inimestel on siin aega ja on kohti, kus nad tunnevad,
et nad on oodatud.
Olete Eesti viskiklubi president? Kas siin ka on viskiklubi?
Neid on kümneid.Viski on siin väga populaarne jook.
Rootsis on väga palju raamatuid ilmunud viskist. Stockholmi
alkoholimuuseum on väga huvitav. Seal tutvustati suve läbi
viskisid, seal toimub igasuguseid üritusi ja loenguid. See
muuseum on hariv asutus.
Kuidas Rootsis puhatakse? Kuidas ja kus puhkab suursaadik?
Kui oled pikalt Eestist ära, siis loomulikult tahaks puhata
seal. Seda ei vahetaks ma millegi muu puhkuse vastu.
Ma võin aimata, kuidas rootslased puhkavad. Reedest pühapäevani
sõidetakse linnast välja. Enamikul on majake või
suvila kuskil saarestikus. Nädalavahetusel on Stockholm suhteliselt
tühi või hakkavad silma turistid.
Minul on tihti nädalavahetustel töökohustused.
Saatkonnas ei ole nii, et kui on puhkepäev siis on puhkus.
On tekkinud väga häid tuttavaid, kelle juures on võimalik
saarestikus käia. Seal on pööraselt tore sõita
kuhugi paadiga või laevaga. Stockholmis on tihti kõikvõimalikke
näitusi, kontserte, kuhu tihtipeale nädala sees ei jõua.
Viimasel ajal olen ise ka Stockholmist väljas teistes linnades
ja maakohtades käinud. Alguses oli rohkem pealinnas tegemist.
Kui palju on siin aega oma erialaga kokku puutuda?
Huvi on loomulikult säilinud, olen Uppsala ülikoolis
mitu korda käinud mõnigaid huvitavaid loenguid kuulamas
ja ka raamatukogudes. Aktiivselt tegelda ei ole saanud, aga ma
saan aru, mida nad teevad, kui jutt on näiteks rakkudest
või geenitehnoloogiast.
Kuhu maale järgmiseks läheksite?
Ausalt ei oska öelda. Eesti välisesindused on kindlates
riikides. Ei ole nii, et võiksin tahta Kuveiti, seal ei
ole meil midagi teha. Mul ei ole unelmate riiki. Loomulikult olen
huvitatud, et käia kusagil, aga elada ja töötada
kusagil on hoopis teine asi. Need kaks riiki, kus ma diplomaadina
olnud olen, on väga erinevad, aga nad on ka väga huvitavad.
Milline on praegu rootslaste hoiak Euroopa Liidu suhtes?
Nad on väga laienemise poolt. Aga Euroopa Liidu suhtes on
skeptilist meelt üsna palju. Põhja pool võibolla
rohkem kui lõunas.
Mis on selle põhjus?
Nad on jõukad ja neile tundub, et mis neil Euroopa Liidult
ikka saada on. Kas või eurorahaga ühinemine on siin
eelkõige majandusküsimus. Otsutatud on,et sellest
tuleb rahvahääletus järgmisel aastal. Ehkki konstitutsiooni
järgi seda vaja ei ole.
Paljud liikmesmaad on rõhutanud, et saab kaasa rääkida
ELi asjades.
Ka siin on kaks külge. Mis on inimesele oluline, kas elada
jõukalt omal maal või elada avatud maailmas ja osaleda
seal.
Rootslasele vist meeldib olla avatud?.
Jah, kuigi Rootsi oli pikka aega Euroopast natuke eraldi. Karussell
keerles rohkem kuskil Brüsseli-Pariisi-Bonni kandis.
Praegu on avatus suurem. See rootslastele meeldib. Aga ega keegi
ei taha loobuda oma harjumustest.
Aga mis ei meeldi?
Igasugused majanduskõikumised mõjutavad nüüd
Rootsit palju rohkem. Võõrtööjõudu
on siin olnud varemgi, praegu on seda rohkem, aga see on paratamatus.
See on ka üks asi, mis paljudele ei meeldi. Kuid iga töö
vajab tegemist ja tegijaid, rootslane võibolla ei tahagi
igat tööd teha.
Rootsis elamise ja tööloa saamine pole lihtne. Samas
on eestlasi, kes on siia saanud.
Jah, need eestlased, kes on tulnud abiellumise või töö
kaudu.
Uus eestlaste laine on tulnud ka Stockholmi eesti kooli.
Jah, iga eesti laps ei pääsegi sinna. Kool on väga
populaarne ja klassid on täis.
Kui palju teil siinsete auväärses eas väliseestlastega
on kokkupuutumist?
Paljud neist elavad mälestustes. Mul on vedanud, et ma mõnda
elavat legendi olen näinud. Näiteks Heinrich Marki,
Lia von Sydowit või Käbi Lareteid, Konrad Veemi abikaasat.
Eestis olles ma teadsin nende inimeste olemasolust, kuid tulles
siia, sain aimu, mida need inimesed siin tegid ja see tundus uskumatu,
mis siin toimus ja mida oli tehtud kõigi nende aastate
jooksul. Ma pean silmas organisatsioone ja kultuurielu, eestluse
säilitamist. Eesti Majas käimata või neisse asjadesse
süvenemata ei saa õiget muljet.
Sel ajal, kui meie ei tohtinud rääkidagi 24. veebruarist,
toimus siin igal aastal suur pidustus. See toimus muidugi igal
pool vabas maailmas, aga siin vast kõige silmatorkavamalt.
Maailmas pole vist ühtki teist niisugust suurt ühiskondlikku
hoonet nagu Stockholmi kontserdimaja, kus on 50 korda ehk 50 aastat
peetud Eesti vabariigi aastapäeva.
Rääkisime Rootsi Eestlaste Liidu praeguse juhi Peeter
Luksepaga, et seda kohta peaks kuidagimoodi tähistama.
Peab olema küllalt suur hulk inimesi, kes selleks puhuks
kokku tulevad, et nii suurt ja esinduslikku hoonet peopaigaks
üürida..
Seda kindlasti, ma kujutan ette, et need olid võimsad manifestatsioonid.
Ka ESTO päevad 1980. aastal oli erakordsed seetõttu,
et Stockholm oli sini-must-valgetes lippudes.
Jah, sini-must-valged lipud niisama polnud lubatud, aga ESTO embleemiga
olid nad lubatud, sest siis nad polnud rahvuslipud. Kuningalossi
ümbrus ja südalinna tänavad olid lippe täis.
Siin sain ma tuttavaks Kalle Onnoga, kes nende lippude ülespanemise
organiseeris.
Patriotism on meil küll leierdatud sõna, aga sellest
oli kantud kogu tegevus. Keegi ei saanud selle eest makstud ega
kasu.
Samamoodi olid patriotismist kantud Balti riikide vabadust toetavad
Norrmalmstorgeti kõnekoosolekud esmaspäeviti.
Jah, selle taga olid kaks eestlast, Peeter Luksep ja Andres Küng
ja kaks rootslast, Gunnar Hökmark ja Hakan Holmberg. See
oli võimas ettevõtmine pidada suure riigi pealinna
ühel keskväljakul koosolekuid, kus esinesid Rootsi tipp-poliitkud.
Inimesed, kes on kokku puutunud ürituste korraldamisega,
saavad aru, kui keeruline on niisuguseid asju teha, eriti kui
see pole päriselt lubatud ega päriselt keelatud ja kõik
maksab.
Mul on siinsetest eestlastest väga hea mulje, sest nad teevad
oma tegevust südamega.
Kuidas jätkub siin eestlus teie arvates?
Eks ta teiseneb kindlasti, aga ma arvan, et ta ei kao. Ja kuhu
see Eesti Majagi kaob.
Ma olen kõikides asjades küll pigem skeptik, aga ma
olen optimistlik skeptik. Ju eestlane ikka jääb. Ei
kao ta kuskile seni, kuni on huvi keelt ja meelt säilitada
ja on huvi sellise maa vastu.
ANNIKA POLDRE
TOOMAS TIIVEL
* Sündinud 10. veebruaril 1952 Tartus
* Lahutatud, kolm poega
Haridus ja töö
* Tartu Riiklik Ülikool 1975, bioloogia
* Bioloogiateaduste kandidaat 1985
* Eesti Teaduste Akadeemia 1975-1992
* Välisministeerium 1992-
* Tallinna Pedagoogika Ülikooli professor 1993-1997
* Eesti suursaadik Lätis 1994-1998
* Eesti suursaadik Rootsis 2000-
* Euroopa Teaduste ja Kunstide Akadeemia liige 2001
"Maaleht" |
|
15.
LIIVLASTE PÜHA LIIVI RANNAS
Min izamo, min sindimõ,
uod armaz rända sa.
Kas tuleb tuttav ette?
Neid sõnu lauldakse samal
viisil nagu Eesti hümni. Nii algab liivikeelne liivlaste hümn,
mida lauldi ka selle aasta 3. augustil Liivi rannas, kus peeti
juba traditsioonilisteks saanud liivlaste päevi.
Augustikuu esimesel laupäeval
tähistatakse Kuramaa looderannikul (Kurzeme, Läti Vabariik), Liivi
lahe kaldal Mazirbe asulas, liivikeelse nimega Ires, Liivi päeva,
seda juba viimased kolmteist aastat. Liivi Maja katusel ja ka
mitmetel teistel majadel lehvivad liivi rahvuslipud – roheline,
valge, sinine. Liivi rahvuslipuks said need värvid alates 2. aprillist
1923, kui Liivi Selts nad kinnitas. Sinine värv sümboliseerib
merd, valge valgeid liivarandu ja roheline metsa. Lipp pühitseti
esimesel Liivi festivalil sealsamas Ire külas 18. novembril 1923.
Liivi Maja, mis ehitati soomlaste, eestlaste ja ungarlaste abiga,
avati 1939. aasta 6. augustil. Sellest päevast saigi traditsioon
alguse. Nõukogude okupatsioon tõi ligi 50-aastase pausi ja alles
1989. aastal sai Liivi päev taas eluõiguse.
Tänaseks on põlisest rannarahvast,
kelle arv veel eelmise sajandi alguses küündis 2000-ni, alles
vaid üksikud esindajad, ehk nagu liivlaste uurija soomlane Hannu
Hyttinen on pealkirjastanud oma mitmetes riikides linastunud filmi
liivlastest "Kümne inimese rahvas". Kui palju siis ikkagi
on liivlasi, rahvast kes on andnud nime suurele osale Lätist ja
Lõuna-Eestist, alale, mida pikki aastaid on nimetatud Liivimaaks.
Vastata saaks, kui oleks selge, keda pidada liivlasteks- kui neid,
kes liivi keelt oskavad, siis on neid paarsada, nende hulgas paarkümmend
professorit ja õppejõudu-tudengit Tartu ja Helsinki Ülikoolides
(professorid Eduard Vääri, Tiit-Rein Viitso, Mauno Koski), kus
seda keelt õpetatakse, kui vanemate – vanavanemate järgi, siis
kindlasti mitmeid tuhandeid, kui aga selle järgi, kes osaleb aktiivselt
kas Liivi Seltsi, Liivi Sõprade Ühingu või mõne muu liivlaste
ansambli või ühenduse töös või näiteks käib Liivi päevadel Ires
siis on neidki mitmeid sadu, nende hulgas ka kunagine Eesti suursaadik
Lätis, nüüd aga Rootsis Toomas Tiivel ja Helsinkis asuva Tuglase
Seltsi teadussekretär Tapio Mäkelainen, kes olles ise juba 9 aastat
Liivi päevade aktiivsed külalised on selle pisikuga nakatanud
kümneid ja kümneid eestlasi ja soomlasi. Sellel aastal sai Toomas
Tiivel Liivi päevade aukülalise tiitli ja Liivi päevade ühelt
läbiviijalt Julgi Staltelt kaela liivipärase kaelaehte.
Liivlased on ajaloole osanud
alati "jalgu jääda". Kolmeteistkümnendal sajandil võtsid
nad vastu saksa ordurüütlite esimese rünnaku, edasi järgnesid
mitmed saksastamis- ja venestuselained. Ka Esimesele maailmasõjale
jäid nad jalgu ja olid sunnitud oma kodudest lahkuma, kes Läti-,
kes Eesti-, kes Venemaale. Kakskeelsuse mõju liivlastele algas
juba tsaariajal, kuid lõplik hoop anti neile Läti esimese vabariigi
päevil, kui kogu ametlik elu ja ka õppetöö käis läti keeles. Siiski
olid need aastad mingis mõttes ka liivlaste ärkamisaeg, äratajateks
peamiselt eesti ja soome keelemehed Oskar Loorits, Lauri Einari
Kettunen, Andreas Johan Sjögren. Loodi laulukoor (1922), asutati
Liivi Selts (1923), jõuti trükkida paarkümmend liivikeelset raamatut
ja ilmus ajakiri Livli (Liivlane). Uus sõda andis väikesele rahvale
uue hoobi, pillutades ka viimased liivlased kodukandist laiali.
Pärast sõda Kuramaale rajatud nõukogude piirivalve keelutsoon
ja elu väljasuretamine muutsid mõttetuks kodukanti naasmise. Repressioone
toimetati varjatult: kõigepealt kaotati ära liivlaste töökohad,
keelati julgeolekukaalutlustel mereleminek, kust liivlased alati
elatist olid saanud, saeti pooleks nende paadid ja suleti kool.
Ire külas vöib siiani näha unikaalset kalmistut maailmas – liivi
paatide kalmistut – paadid, läbi millede kasvavad puud, on veetud
metsa surema. Viimaseks kurioosumiks sai see, et Läti Sotsialistlikus
Vabariigis ei olnud lubatud kirjutada passi rahvuse kohale "liivlane".
"Vene impeeriumi rahvaste punane raamat" (Tallinn 1993)
annab liivlaste arvuks 1960.-ndaks aastaks 150.
Uus ärkamisaeg äratas 26.
novembril 1988. a. ellu Liivi Seltsi, mille juhid peavad kõige
tähtsamaks hariduse edendamist ja traditsioonilise kultuuri ja
elulaadi jäädvustamist, hakati uuesti väljaandma ajalehte Livli,
on ilmunud mitmeid liivikeelseid raamatuid, liivi keele õpikuid
ja liivikeelsete lauludega plaate.
Liivi rannas, mis alates
1991. aastast on Läti Vabariigis samanimeline kultuurikaitseala,
tegeldakse teadusliku tööga ning püütakse säilitada elu rannakülades.
Riias juba üle 40 aasta elav liivi kultuuri uurija Tõnu Karma,
kes on ka igaastane liivi päevade külaline, arvab, et "pole
olnud liivisõbralikumat aega, kui praegu". Kui Ires on toimunud
Liivi päevadel alati ka liivikeelne jumalateenistus kohaliku kirikus,
siis teises suuremas liivlaste asulas Kuolkas on viimastel aastatel
restaureeritud vana maakividest luteri kirik, mille vaatamisväärsuseks
on tuntud läti kunstniku Helena Heinrihsone moodne altarimaal,
mida käiakse uudistamas kaugetest riikidest ning mida asjatundjad
peavad erakordselt õnnestunud kunstiteoseks, erinevalt mõnest
analoogsest Eestimaal.
Nüüd veel Ires toimunud
Liivi päevadest, kuhu tullakse kord aastas Lätist, Eestist, Soomest,
ka Saksamaalt, Rootsit ja USA-st. Tullakse tihti rahvariietes
ja heisatakse rohe-valge-sinine liivi lipp. Liivlaste päevad,
see on eelkõige kultuuripidu, esinejateks inimesed, kes end liivlasteks,
poolliivlasteks või liivlaste sõpradeks peavad. Ehkki päris-liivlasi
oli nii peol kui kontserdil paratamatus vähemuses, tekitasid nad
enda ümber iseäraliku ruumi. Kokku said maa ja rahvas. Kui avatseremoonial
kõneleb liivi keeles üle 80- aastane liivlane, siis tema kõnest
"said aru" ka need, kes keelt ei mõista. Rahvariietes
on Ires alati kohal ka pikakasvulised, mõneti kuningat ja kuningannat
meenutavad Helmi ja Dainis Stalte, viimane on ka Läti Parlamendi
liige, samuti nende tütar Julgi Stalte, eestlastele hästi tuntud
kui ansambli Tulli Lum (Kuum lumi) sarmikas laulja ning Julgi
kaks venda. Staltede pereansamblit, mis esitab liivikeelseid laule
tuntakse Lätist kaugemalgi, Eestis on nad esinenud nii Vainopea
kirikus, Rutja rannas kui ka Tallinnas pärimusmuusika festivalil.
Liivi päevadel said kokku
ka Läti Vabariigi president Guntis Ulmanis ja Soome Vabariigi
president Martti Ahtisaari 1999. aastal. Seda kohtumist meenutab
Liivi Maja kõrval seisev suur puuskulptuur.
Liivi päevade üheks kõrghetkeks
on ühine lippude ja lauluga Liivi Maja juurest mereranda minek,
kus paadiga merele minnakse ja liivlaste mälestuseks tammepärg
laintesse heidetakse. Sellele järgnevad laulud mererannas ja hiljem
külas.
Kas Liivi päev on rahvuspüha, mälestuspäev
või allesjäänute pidu? Liivlaste endi jaoks on see ilmselt segu
kõigist kolmest. Kuidas oleks aga lätlaste, eestlaste või isegi
soomlastega? Eks mõnes mõttes on liivlaste saatus muutunud ohusümboliks.
"Eesti Päevaleht" |
|
16. TARTU
ÜLIKOOL PIDAS JUUBELEID – ACADEMIA GUSTAVIANA –370; KAISERLICHE
UNIVERSITÄT DORPAT- 200
”Meil on juba olemas eriliselt
kõrge enesehinnang. Et mitte muutuda lihtsateks spetsialistideks,
vajame sinna juurde mitmekesist ja kõrgetasemelist ülikooliharitust!”
30. juunil 1632. aastal kirjutas Rootsi
kuningas Gustav II Adolf alla ülikooli asutamise ürikule. Academia
Dorpatensis (Academia Gustaviana) avati 15. oktoobril. Tartu akadeemia
tegutses Uppsala ülikooli privileegide alusel filosoofia-, õigus-,
usu-, ning arstiteaduskonnnaga – nende õppeainete õpetamine akadeemilisel
tasemel teebki tavalisest kõrgkoolist ülikooli.
Vahepealsed aastad (ja sõjad) viisid ülikooli
Tallinna ja Pärnusse, kuid 21. aprillil 1802. aastal toimus jällegi
Tartus, siis juba keiserliku Tartu ülikooli avaaktus üheksa professori
ja 19 üliõpilase osavõtul. Sama päeva hommikul oli ülikooli personal
andnud ametivande Jaani kirikus. Saksa õppekeelega Vene riigiülikooli
ametlik nimi oli Kaiserliche Universität zu Dorpat.
Nendest kahest tähtpäevast mööduski
vastavalt 370 ja 200 aastat, mis andis ühele Eesti sümbolile –
Tartu Ülikoolile - põhjust pidutsemiseks. Juubelit valmistati
ette parajalt pikalt, avaldati mitmeid raamatuid, Eesti Post andis
välja spetsiaalsed postmargid ning Eesti Pank hõbedase 10-kroonise.
Pidustused kulmineerusid 3.-5. maini Tartus, kus 3. mail peeti
ülikooli vastremonditud aulas pidulik aktus – esinejate hulgas
Tartu Ülikooli rektor akadeemik professor Jaak Aaviksoo, Eesti
Vabariigi President Arnold Rüütel, Rootsi Instituudi peadirektor
Erland Ringbord, Vene Föderatsiooni haridusministri asetäitja
Vladimir Nevolin, Eestimaa Rüütelkonna eesistuja Dr. Wolfhart
von Stackelberg, Saksa Rektorite Nõukogu aseesimees prof Werner
Schaal jt. Aastapäeva loengu pidas akadeemik Jaan Einasto. Külaliste
hulgas oli President Lennart Meri, Riigikogu esimees Toomas Savi,
Peaminister Siim Kallas, mitmete ülikoolide rektoreid, Eestis
resideeruvaid suursaadikuid ning loomulikult ülikooli oma professuur
ja tudengid.
Järgmisel päeval peetud
konverentsil ”Rahvusülikool – rahvusvaheline ülikool”, mida juhatas
Tartu Ülikooli eelmine rektor Prof Peeter Tulviste, esinesid teiste
hulgas ka Lennart Meri, Turu Ülikooli rektor Keijo Virtanen, Greifswaldi
Ülikooli rektor Hans Metelmann ja Uppsala Ülikooli rektor Bo Sundkvist.
Teemadeks akadeemiline haridus, rahvusülikoolide roll tänapäeval,
rahvuskeeled ja ülikoolid,ülikoolid globaalses akadeemilises ühiskonnas,
spetsialistide ja/contra/ haritlaste roll ühiskonnas.
Lennart Meri leidis, et
konverentsi teemapüstitus sarnaneb arutlustega Euroopa konvendis:
kuidas ühitada ühitamatuna näivat ehk rahvuslikkust ja euroopalikkust,
lokaalset ja globaalset. Konverentsi juhtinud Peeter Tulviste,
kes kolme aasta eest algatas diskussiooni kõrghariduse keelest,
leidis, et Tartu Ülikool vajab kombinatsiooni rahvusvahelisest
teadusülikoolist ja ühiskonda teenivast rahvusülikoolist. Küsimus
on nende vahekorras.
Pühapäeval 5. mail peeti
pidu üle terve Tartu linna, peeti kõnesid, tehti teatrit ja Toomamäel
grilliti suuri loomi.
Tudengkonna hulgas nähtud
loosungitest oli üks meeldejäävamaid ”Meil on juba olemas eriliselt
kõrge enesehinnang. Et mitte muutuda lihtsateks spetsialistideks,
vajame sinna juurde mitmekesist ja kõrgetasemelist ülikooliharitust!”.
Eneseiroonia on teatavasti iroonia kuningas.
Tartu Ülikool elab!
Toomas Tiivel
"Eesti Päevaleht" |
|
17." Viskiklubi
kannab vaimu ja viskit Viskiklubi liikme puhul pole oluline prominentsus,
tähtsam on kõnnak, hoiakud ja arenenud meeled". Riina Kallas - Äripäev
Riina Kallas Üksteist aastat tagasi Rutjal loodud Uisge Beatha
Club (UBC) ehk vanas gallia keeles Elu-Vesi-Klubi ühendab tänaseks
26 elutervet inimest. “Et keegi on viskisõber, sellest ei piisa. Kõnnak ja sarnane arusaamine maailma asjadest (Sõpruskond ja sarnane maailmavaade) on ülimalt oluli(ne) sed ,” iseloomustab Viskiklubi liikmelisust selle president,
ühtlasi Eesti suursaadik Rootsis Toomas Tiivel. Klubi tegevustik
läbi aastate on olnud tihe ning samas ebaregulaarne. “Üritused
on toimunud siis, kui on olnud mõni hea idee, hea viski, lihtsalt
hea tuju, kellegi näituse avamine, esietendus või kontsert,” tutvustab
Tiivel klubi tegevust. “Peetud on klubi aastapäeva koos tammeallee
istutamisega septembris, viskijõulusid - enamasti talvel ja käidud
Liivi rannas liivlaste päevadel.” Ehkki UBC on suhteliselt kinnine
klubi, saavad üritustest osa need, keda on klubi liikmete poolt
kutsutud. Sel juhul avaneb võimalus osaleda ka naistel, keda seni
ei ole liikmeks võetud. Viskiklubil puudub traditsiooniline liikmemaks.
Kui see ka on, siis on selle suurus saladus. Kõige kõrgemaks karistuseks
on kolimine, millest teatatakse eelnevalt ka kolitavale. Ei puudu
president, kes on sellel ametikohal olnud asutamisest saadik.
“Olen teinud tohutuid pingutusi presidendi kohast lahti saada,
aga see võib vastupidi muutuda päritavaks,” naerab Tiivel. Koondades
vaimult erksaid tegelasi, kelle hulka kuulub näiteks ka peaminister Mart Laar, toetab UBC kunstnikke ning
hoogustab nende tegevust. Kui selle aasta mais esietendus Dortmundis
Erkki-Sven Tüüri ooper “Wallenberg”, käis esietendusel pöialt
hoidmas kolm klubi liiget. “Ei olnud tunda mittetoetust,” kinnitab
Erkki-Sven Tüür. Eesti tuntumaid heliloojaid hindab Viskiklubi
sõpruskonda. Tiheda ajagraafiku sees jõuab ta osaleda umbes neljandikul
klubi üritustest. “Kui on väga palju hea huumorisoonega inimesi
koos, siis igav ei hakka nii ehk teisiti. Viski manustamine ei
ole kindlasti see eesmärk,” räägib Tüür. Klubi tegevus erineb
tema sõnul väga palju sellest, mida traditsionaalselt mõeldakse
klubilise tegevuse all. Üsna harjumuspärane on klubi jaoks aga
mitmeid aastaid korraldatud viskihõngulise nimega näitus BLENDED.
Näitus-kontsert pole ainult Viskiklubi suursündmus, vaid on pakkunud
kultuurielamust paljudele selle sõpradele. Lisaks kunsti protežeerimisele
peab Viskiklubi oma ülesandeks tutvustada viskit ning viskikultuuri,
millega on hoolsalt tegelenud UBC avalike suhete osakond ning
mälusektor. Viskiklubi moto: “Viski ei ole jook,
viski on maailmavaade” Rudyard Kipling Viskiklubi asutajad (23.09.1989 ): Toomas Tiivel, Lemming Nagel,
Kaarel Kurismaa, Jaak Lippmaa, Indrek Rohtmets, Helmu Radik. Viskiklubi
reegleid:
- klubisse kuuluvad ainult mehed
- klubi tegevuse põhivormiks on vestlusõhtud viskijoomisega,
millest osavõtt on kõigile liikmetele peaaegu kohustuslik
- klubiõhtud toimuvad harva (klubiõhtu
toimub siis, kui on viskit), aga mitte liiga harva
- iga klubi liige võib klubiõhtule kutsuda külalisi, kui on
olemas presidendi ja kahe liikme nõusolek
- uusi klubi liikmeid valib üldkogu kolme klubi liikme soovitusel
salajasel hääletamisel (ei tohi olla ühtegi vastuhäält)
- klubist saab välja astuda ainult kahe liikme soovitusel
Allikas: Viskiklubi aastateraamat (Tallinn,
1991.) Viskiklubi 1992. aastast pärinev märgukiri
Vabariigi Valitsusele Eesti teatrikunst, ajakirjandus, teadus, disain,
muusika ja maalikunst on hädaohus. Kui praegu midagi ette ei võeta,
võib juhtuda mitu ettearvamatut asja. Kui te kohe ei alusta vabariigis
viskitootmist ja ei lase hindu alla, läheb teil väga kehvasti. Anname
aega 100 tundi. Kõik. Allikas: Viskiklubi aastateraamat (Tallinn, 1998.) UBC suuremad
üritused ja teod :
- Seitse kunstinäitust – kontserti BLENDED (Riias, Helsingis,
Kärdlas, Haapsalus, Võrus, Valgas, Sillamäel). Võru kontserdil
alustati ka Jaak Tuksami plaadi “Tuksam ja sõbrad” plaadistust.
- Tihedad külaskäigud Tallinna eliitrestorani Kuldlõvi. Huvi
on olnud NATO laevade ja Frank Zappa isiku vastu.
- Klubil on oma hümn “UBC” , mille
autor Alo Mattisen. Ning marss “ UBC Happy Hours ”,
autor Erkki-Sven Tüür.
Mälestuste kogumise võistlus(e) - võitjatöö “Kuidas Lenin loobus joomisest”. Kuuldemänguvõistlus
- võitja Lemming Nageli värvuskuuldemäng “Mõnus välk” (mõlemad
on avaldatud Viskiklubi aastaraamatus, Tallinn, 1991).
"Äripäev" |
|
18. Toomas
Tiivel sai Euroopa Teaduste ja Kunstide Akadeemia liikmeks
TALLINN, 5. veebruar, ETA - Euroopa
Teaduste ja Kunstide Akadeemia Senat valis oma viimasel istungil
Viinis akadeemia liikmeks Eesti Vabariigi suursaadiku Stockholmis, bioloogiaprofessor
Toomas Tiiveli. Pidulik tseremoonia uutele akadeemia
liikmetele toimub iga-aastasel Euroopa Teaduste ja Kunstide Akadeemia
(ASAE) plenaaristungil, mis seekord toimub 9. märtsil Salzburgis, teatas
ETAle Eesti Stockholmis asuva suursaatkonna pressiosakond.
1990. aastal asutatud Euroopa Teaduste
ja Kunstide Akadeemiasse kuulub ligi 1200 teadlast ning kultuuri-
ja ühiskonnategelast kõikidest Euroopa riikidest. Eesti delegatsiooni
juht ASAE juures on Eesti Teaduste Akadeemia president professor Jüri Engelbrecht. Peagi 50aastaseks saav Tiivel on raamatu
"Kes on kes? Eesti 2000" andmeil avaldanud poolsada teaduslikku
tööd putukate endotsütobioosi, evolutsiooni ja teoreetilise bioloogia
alal. Tiivel on aastaid töötanud teadurina Eesti Teaduste Akadeemia eksperimentaalbioloogia
ning keemilise ja bioloogilise füüsika instituutides.
1992. aastal asus Tiivel tööle välisministeeriumi,
aastail 1994-1998 oli ta
Eesti Vabariigi suursaadikuks Lätis.
ETA |
|
19.
Tiit Pääsuke tutvustab Stockholmis riigivanem Akeli
portreed
TALLINN, 28. november, ETA - Maalikunstnik Tiit Pääsuke
tutvustab täna
Stockholmis Eesti ja Rootsi poliitikutele oma vastvalminud portreemaali
Eesti riigivanemast, välisministrist ja Eesti suursaadikust
Rootsis
Friedrich Karl Akelist.
Friedrich Akeli tütre Lia von Sydowi kodus toimuvale vastuvõtule
on kutsutud
Eesti endine president Lennart Meri, endise Eesti eksiilvalitsuse
liikmed,
Rootsi parlamendi esimees Björn von Sydow, ekspeaminister
Carl Bildt ja
teised Rootsi poliitikud, samuti diplomaatilise korpuse esindajad,
ajakirjanikud ja kohalikud eestlased, teatas ETAle välisministeeriumi
pressitalitus.
Üritusel kõnelevad Akelist professor Tiit Pääsuke
ja Eesti suursaadik
Rootsis Toomas Tiivel.
Laupäeval pannakse Eesti riigikantselei tellimusel valminud
Friedrich Akeli
portreemaal välja Stockholmi Eesti Majas, kus seda saavad
näha kõik
huvilised.
Riigikantselei pressinõunik
Jaanus Rankla ütles ETAle, et Akeli portree on
muidu alaliselt väljas Tallinnas Stenbocki maja riigivanemate
saalis, aga
kuna Akeli tütar elab Rootsi pealinnas, siis otsustati portreed
ka seal
näidata. Suursaadik Tiiveli ettepanekul korraldataksegi seal
tänane
tutvustusüritus, lisas Rankla.
Stenbocki majas avati Akeli portree 11.
novembril, mis riigikantselei
tähistas oma aastapäeva.
Friedrich Karl Akel sündis 1871. aastal Kaubi karjamõisas
Kaubi vallas
Pärnumaal. Riigivanema kohuseid täitis Akel 1924. aasta
märtsist
detsembrini. Aastatel 1922-1923 oli Akel Eesti saadik Soomes,
1923-1924,
1926-1927 ja 1936-1938 välisminister, 1928-1934 Eesti saadik
Stockholmis ja
1934-1936 Berliinis. Aastatel 1923-1929 oli Akel Riigikogu liige
ja
1938-1940 Riiginõukogu liige. Aastatel 1927-1932 oli Akel
Eesti esindaja
Rahvusvahelises Olümpiakomitees.
Friedrich Karl Akel vangistati NKVD poolt 1940. aasta 17. oktoobril
ning
lasti Tallinnas maha järgmise aasta 3. juulil.
ETA |
|
20. Eluloolist
maalikunstnik Lemming Nagelist
Lemming Nagel on Tallinnas Lasnamäel
elav ja töötav vabakutseline maalikunstnik – kolmanda põlve maalikunstnik,
nagu ta ise ennast nimetab. Isa Kalju Nagel elab ja maalib Tartus,
poeg Kristjan Nagel on samuti lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia
maalikunsti erialal. Lemming Nagel ise on olnud ka õppejõud Tallinnas,
endises Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis.
Praegune Stockholmis toimuv
näitus pealkirjaga “Intsident”on Lemming Nageli 10. personaalnäitus
(aastatel 1979 – 2001.), grupinäitustel on ta esinenud alates
1974. aastast, regulaarselt varem Eesti Noorte Kunstnike näitustel,
hiljem Tallinnas igaastastel Eesti Kunstnike Liidu kevad ja
sügisnäitustel, samuti ka Balti Maalitriennaalidel, mis tavapäraselt
toimuvad Vilniuses. Aastatel 1995-1998 osales Lemming Nagel koos
sõprade ja kollegidega (Jaak Arro, Kaarel ja Mari Kurismaa, Tiit
Pääsuke, Epp-Maria Kokamägi, Ivars Heinrihsons, Helena Heinrihsone
ja Aavo Ermel) Viskiklubi UBC kunstinäitustel, mis toimusid pealkirja
all “Blended” Riias, Helsinkis, Haapsalus, Sillamäel, Valgas ja
Võrus. Nagel on osalenud ka mitmetel Eesti Kunstisuve raames toimunud
rahvusvahelistel näitustel Pärnus, Haapsalus ja Kuressaares.
Lemming Nageli esinemised
näitustel on alati olnud märgatavad, seda nii publiku kui ka ajakirjanduse
poolt. Temast ja tema töödest on avaldatud hulgaliselt artikleid,
Eesti Kunstnike Liidu tellimusel vändati aastal 2000 Lemming Nagelist
film, mida on võimalik Stockholmis näituse avamisel vaadata.
1998. aastal sai Lemming
Nagel oma tööde eest Eesti Kunstnike Liidu aastapreemia, järgmisel
1999. aastal prestiizhika Saku Õlletehase Maalipreemia. Tema
töid on ostnud Eesti Kunstimuuseum, Eesti Kunstifond, Tallinna
Linn (Tallinna linna kunstikogu näitusega olid tema pildid väljas
Pariisis IX Linnaosa Raekojas 1999. aastal) ning Nancy ja Norton
Dodge Kunstikogu USA-s . Aastal 2000 olid Lemming Nageli maalid
väljas Saksamaal, Berliinis näitusel “Eesti maalikunst aastatuhande
vahetusel” ning aastal 2001 Pariisis näitusel “Eesti maalikunst
XX sajandil”, mõlema esindusnäituse patrooniks oli Eesti Vabariigi
President Lennart Meri.
Stockholmis on Lemming
Nageli maalid üleval alates 8. novembrist Eesti Vabariigi Suursaatkonnas
(seoses Estonia Air’i 10. aastapäevaga) ning alates 26. novembrist
Stockholmi Eesti Majas. Näituse avamisel, mis leiab aset Eesti
Majas pärast Scala teatris toimunud Eesti Draamateatri etendust
“Vend Enrico ja tema piiskop” tutvustab Eesti Vabariigi suursaadik
Toomas Tiivel kunstnikku ning Eesti Draamateatri näitlejad Sulev
Tepparti eestvedamisel loevad Lemming Nageli tekste elust ja kunstist.
UBC Mälusektor
"Eesti Päevaleht" |
|
| 21. UBC puuviljakook
Pool pakki võid, 2 kl jahu, 4 muna,
2 kl kuivatatud puuvilju, 1 tl söögisoodat, 1 tl soola, 1 tops
suhkrut, sidrun, pudel viskit (Paddy)
Maitse, kas viski on korralik.
Võta suur kauss. Vala tops
viskit ja maitse põhjalikult, kas see on kindlasti parim sort.
Lülita mikser sisse.
Löö või kausis vahule.
Lisa soola ja löö veel.
Tala vops viskit ja meki,
kas kõik on korras.
Tülita mikser välja.
Löö kaks muna kaussi ja
kopi noored välja. Sooviljad pudisse!
Külita mikser sisse. Kanguta
kruuviljad huvikeerajaga lahti. Meki viskit. Vala kaks klaasi
soola. Või miskit.
Pigista mune. Või sidrunit.
Lisa lusikas, suhkrut või midagist. Meki viskit.
Määri ahi rasvaga. Keera
poogikanni 240 kraadi. Ära unusta mikserit välja sülitada. Pista
painas trügikasti.
Meki viskit.
Meki veel.
Koogi isu ei ole.
Mine magama, homme on ka päev.
|
|
22." Riho
Sibul: miks mässajad ei kisenda? " - Valner
Valme
Laupäev 02.08.2003
Ultima Thule (pluss Dagö) tuuri piletid müüakse
järjest läbi, Thule täht Riho Sibul valmistab ette
sooloplaati, mille tegemisel kuulub tiimi hulk muusikuid Robert
Jürjendalist Raul Saaremetsani. Eelmise aasta lõpus
võidutses Sibul Eesti Muusikaauhindade jagamisel. Olekult
on ta Eesti Eric Clapton või Wayne Coyne (Flaming Lips).
"Hellõu, Pärnu, kuidas teil läheb!"
Jalg monitorile, kitarrisaba taeva poole. "Ja nüüd
lööme käsi kokku, kõik koos, jaaa!"
45aastane Sibul pole kunagi nii teinud. Vaevalt ütleb ta
laval tere ja aitäh, harva naeratab, ja ka siis irooniliselt.
Näib, nagu oleks tal kogu aeg mingi salaplaan, või
siis on ta morn? Tallinlased kohtavad teda tihti Sibulaküla
või vanalinna vahel mõõdetud sammudega uitamas
või mõnes kohvikus istumas. Kas mustad päikseprillid
ees või pilk sissepoole pööratud. Seejuures tundub,
et miski, mis teda vähegi huvitada võiks, ei jää
talle märkamata.
Vahemärkusena: Sibulaküla on Tallinna ajalooline linnaosa,
mis jääb südalinnast teisele poole Rävala
puiesteed.
Harvades intervjuudes on Sibul pehmelt öeldes napisõnaline,
veidi sarkastiline. Kaanepoissi pole temast saanud. Sellest kõigest
piisab, et tekiksid müüdid salapärasest tüübist.
Purjus? Tige inimene? Hull boheem? Ettearvamatult käituv
geenius?
Kuum, aga see-eest töine suvi?
Töine? Kuidas võtta. Raul Söödi õpetaja
Gary Thomas ütles, et see ei ole töö, vaid labour
of love (tegemisrõõm).
Aga tihe on küll - õnnetuseks alustasin oma uut plaati
kevadel ja see on nüüd täitnud tühimikke muude
asjade vahel. Mida uuelt plaadilt oodata?
Ma ei tea isegi veel, mis tast oodata, seda raskem on seda sulle
öelda.
Kaasa teevad Jürjendal, Sven Grünberg, Raul Vaigla,
Saaremets… Siit ja sealt. Ma vaatasin eile filmi Joni Mitchellist,
kus ta nimetas suurimaks kiituseks ühe pimeda muusiku ütlust,
et sul on þanritu ja rassitu muusika. Ma ei oska öelda,
mis stiili ma teen.
/Jääb nähtamatusse punkti põrnitsema ja
manab mõtlikult:/
Prooviks, kuidas täna hiphop välja tuleb.
Miks te laulma hakkasite?
See oli väga ühemõtteline lause Slavka Kobrini
poolt (pärast Tõnis Mäe lahkumist Ultima Thulest
1986 - VV). "Tõ budesh petj i vsjo!". Minul,
Vaiglal ja Aare Põdral oli kõigil tohutu elektrilise
Miles Davise vaimustuse periood, Kobriniga olime mänginud
Jaak Joala saatebändis, sealt see Thule välja kasvas.
Ja kuna mina hakkasin ühe improviseerimise käigus veiderdades
mingeid trafaretseid bluusisõnu ümisema, umbes "feels
so blue and lonely" (nii üksik ja kurb on olla), siis…
noh, laulan, ega ma ei saa end lauljaks pidada, ma edastan teksti.
Kähisevat häält kohe omaks
ei võetud.
Klassik Kahu kirjutas, et mu hääl on "maneristlik
ja talumatu". Et ei olnud minus midagi mürgist ja psühhedeelset
vist.
Teie esimene esinemine oli…
… 1976 Magnetic Bandiga. Olin just keskkooli lõpetanud.
Nii et tänu Grapsile ma siin üldse olen! Graps tegi
uut bändi ja ma ei teagi, kuidas mina sinna sattusin. Koos
Sergei Pederseni, Priit Kuulbergi ja Mati Tibariga…
Aga seal ma sain olla üsna vähe aega, sest Saaremaa
festivalil kukkusin koos Jaanus Nõgistoga müürilt
alla ja murdsin õlavarreluu. Läksin Nõgistot
jahtklubisse saatma, mina ei teadnud, kus see on, tema ei öelnud…
No, ütleme delikaatselt, et ei öelnud. Tegelikult ei
saanud öelda. Kui me olime piisavalt palju turninud, siis
ta arvas, et võiksime alla minna.
Siis olid ladvad.
Lõbus napsitamine ja hoop karjäärile.
Ma väga vintis ei olnudki. Seal olid igasugused muud asjad
ka. Laulsin tollal üliõpilassegakooris ja see käis
Grapsile hirmsasti närvidele. Kui ta ei olnud just kõige
paremas tujus, siis sõimas mind kirjandushuviliseks koorilauljaks.
See nagu ei lõhna rocki järele.
Mingis telesaates arvas keegi küsija mul sellepärast
mingit kibestumist olevat. Et ma Grapsi juurest kinga sain, nagu
ta väga plastiliselt väljendus.
Oli siis hea meel või?
Aga mina hoopis kohtusin Peeter Malkovi ja vendade Vartsudega
ja sai tehtud Haak; siis kutsus hea sõber Peeter Brambat
mind In Spesse ja paremini ei saanukski minna. Olime mõjutatud
King Crimsonist Creamini.
Ja kuigi teil ei ole muusikalist haridust,
saite keskkoolist otse muusikuks, ja seni pole te muuga tegelenudki,
elatute ainult muusikast. Harv juhus Eestis.
Seda küll, mul on võib-olla lihtsalt õnne
olnud. Seni olen inimestele korda läinud, aga äraelamine…
ma ei tea. Kõik sõltub sellest, palju sa tahad tarbida.
Ülbe öelda, aga… See ei ole oluline teema. See
on see lõputu jutt, et kuidas ma ära elan. Ühes
intervjuus alles rääkisin, et see kõlab halvasti.
Ma ei ole siin selleks, et ära elada. See on solvav küsimus.
Ma ei tahtnud solvata.
Ei, sina ei küsinudki nii. Aga peaksite olema õnnelik
inimene, kui teete, mis tahate, ja saate selle eest natuke raha
ka.
Jah, ma olen õnnelik. Aga mind häirib üha rohkem
see poptööstuse mogulite otsustamine inimeste eest,
et a priori meeldib kõigile vot see. Tegelikult see ei
ole ju nii ühene. Või Eesti plaadipoeomanike arvamus,
et "see ei müü".
Mul on üks huvitav kogemus. Läksin ostma üht Van
Morrisoni plaati. Müüja ütles, et seda ei ole,
kuna see ei müü. Vastasin, et kuulge, igale plaadile
on ostja. Siis tuli poodi üks Eestis elav inglise keelt kõnelev
mees ja küsis sama plaati. Müüja kahtlustas kokkumängu.
Kust nad teavad, mis inimestele meeldib? Mul oli küll ebameeldiv
kuulata, kuidas sellesama tuuri korraldajad rääkisid,
et rahvast on üle ootuste. Hakkad endale tunduma tundmatu
suurusena.
/Ei tea, kas mees kõrvallauas kuulis seda, aga ta tuleb
ütlema: Riho, vapustavad kontserdid on Thulega, noored kõik
kiidavad, uus publik on peal. Riho tänab./
Ultima Thule vanad lood võidavad
juba uut põlvkonda?
Nojah, tegelikult on üsna naljakas laulda neid 80ndate lõpu
sotsiaalseid tekste, mida osa ei taha mäletada, ja noored
ei peagi mäletama neid mullistusi. Ilmarine ja Dvigatel,
Soome aeg, aga Moskva kell. /Teeb põlgliku näo:/ Mis
jura? Hülge möla! Mida nad koogavad!
Valusaid teemasid tuleb ju ühiskonnas
järjest juurde.
Miks nad vait on, kõik need rebellid? Miks nad ei kisenda?
Punkarite kisa ei ulatu pinnale, aga suured
tegijad…
/Naerab:/ … tegelevad igavikuliste probleemidega.
Nagu ka teie.
See tuleb ealistest iseärasustest. Võib-olla Iggy
Pop kannatab veel ära rebelli imidþi. Teised tahavad
väärikalt vananeda. Võib-olla ütleme ikka
sina?
Üritan ikka vanemaid inimesi teietada.
Mis ma nüüd nii vana olen.
Kas raha- ja asjadekultus Eesti ühiskonnas
sisemist mässu ei tekita?
Kui sa oled paratamatult selle sootsiumi liige, siis sa ei saa
seda päris eirata, ma pean hambad ristis küsima oma
raha. Puhtast rõõmust millegi tegemine on vist säilinud
Lõuna-Eestis, kus üks naabrimees saab teisele öelda,
et "ole hää miis, tee niisama ära", ja
teine teeb.
Kui sa pead oma tasu nõudma, siis see tekitab tohutut
stressi. Mängime kapitalistlikku ühiskonda, nagu see
oleks ideaalne ühiskonnatüüp.
Paremat ei ole välja mõeldud.
Ma ei tahaks ajalehes nii kõrgelennuliseks minna. /Iroonilise
muigega:/ Kitarrist arvab…
Mida nimetad luksuseks?
Et ma ei pea tegelema asjadega, mis mind ei puuduta. Aga seda
välja öelda ei ole hea, sest ei tohi kõrgiks
minna.
Kui palju sulle loeb, mida sust arvatakse?
Oleks ju väga pueriilne praalida, et mind absoluutselt ei
huvita, mis teised must arvavad. /Mängib ülbajat:/ Ma
olen ise, vot selline, oaaah!
Boheemlikku ellusuhtumist panevad materialistid
pahaks.
Muidugi see tekitab suhtlemisraskusi mõne kolleegiga või
mõnel pinnal. Aga ma loodan, et paremad päevad on
möödas. Rokenrolli-elustiil sureb siin lihtsalt välja.
Kasvad tavaliseks täiuslikuks
ühiskonnaliikmeks.
Nojah. Ega seda rokenrolli ja boheemlust pole siin maailma mõistes
kunagi olnudki. Nõukogude võimu viljastavates tingimustes
oli väga tähtis olla boheem, töötada katlamajas
või veepuhastusjaamas ja siis kohvikus sõpradega
keelt sügada, aeg-ajalt poetades: "Kafka on kihvt kirjanik."
Siis oled intellektuaal.
Sel ajal võtsite pärast
kontserti kõvasti napsu, aga nüüd?
Ega see mingi reegel ei olnud juba siis. Aga juhtus jah. Clapton
ütles, et temast sai alkohoolik sellepärast, et ta kartis
minna lavale, jalad värisesid, ta pidi julgust võtma.
Siis selgus, et teistmoodi ei oskagi.
Kas sul on ka olnud probleeme julguse
ja viinaga?
Nüüd enam mitte. Aga ma olin varem tõesti väga
häbelik.
Sellest siis see sissepööratus.
Ei sa käsi rahval käsi kokku lüüa ega midagi
teha.
Nojaa, aga mulle tundub see ka tobe. Mulle tunduvad naljakad
need rokenrolli kohustuslikud mallid, et jalg monitorile ja /üürgab
kähinal:/ guudiivning! Pärnu! Kuidas teil läheb!
Vähestel tuleb see orgaaniliselt välja. Võib-olla
ma ei jaga mängu, aga mulle tundub see koomiline. Aga võib-olla
hoopis ma ei kanna rokenrolli poose välja.
Chopin ütles, et kui sa tahad, et sind kuuldaks, mängi
kõvasti, kui aga tahad, et sind kuulataks, mängi vaikselt.
Mis on sulle elus tähtis muusika
kõrval?
Armastus on kõige tähtsam. See on nüüd
kõige üldisemas plaanis. Ma olen väga õnnelik,
et olen kohanud palju ilusaid inimesi.
Abielus oled?
Ei ole.
Ma ei tahaks rääkida kellestki konkreetsest inimesest.
Armastada saab paljusid inimesi. Ja armumine on veel hoopis midagi
muud.
Aga oled sa mõelnud, et pole
enam esimeses nooruses, peaks elu stabiliseerima, kindlustunne,
kõik need keskea ja väikekodanluse rõõmud.
Usun, et ma olen kõvasti stabiilsem kui aastaid tagasi.
Oleks ka aeg juba. Võib öelda, et ma olen leppinud
endaga, ma vähemalt püüan endaga leppida. Üldiselt
läheb see kõigi meestega nii, et nooruses on mäss,
millalgi tuleb perekond, stabiilsus… Inimesele võib
tunduda, et ta on panetunud. Aga see ongi noorukist meheks saamine.
/Muigab./ Nagu Kaplinski ütles, raske on noorukil meheks
saada. Ja raske on mehel inimeseks saada.
Sul on see kõik hiljem tulnud?
Võib-olla ka. Aga selline mulje jääb, kui vaadata,
et tüüp on kogu aeg püüne peal. Head mehed
lähevad aastatega ainult paremaks. Rolling Stones oli nii
hea viimati kuuekümnendail.
Üldiselt arvatakse muusikute kohta, et nad on palju hullemad,
kui nad on. Sa ei saa aastakümneid laval olla, kui sa oled
elupõline alkohoolik ja narkomaan. See ei ole füüsiliselt
võimalik.
Oled sa kunagi tundnud, et ei jaksa
jälle minna õhtul kuhugi, kitarr käes?
Eks vahel väsitab, aga kui selle üle oigama hakata,
siis on midagi juba väga viltu. Mul oli pärast jaanipäeva
seitse vaba päeva. See on päris haruldane. Aga ma ei
rapsi nii väga. Ma lähen jalutan päeval linnas.
Joon kuskil ühe kohvi. Vaatan ringi. Umbes nii ma elan.
Mul on väga vedanud, et sattusin kokku Grapsi, Vartsi, Tüüri,
Kuulbergi ja teistega, et olen olnud nii vägevate meeste
bändis nagu Mäks ja Joala.
Edasi räägib Sibul pikalt oma
muusikalistest elamustest. Tema seni viimased hiilgavaimad plaadiostud
on olnud King Crimsoni "The Power To Believe" (2003)
ja Wigwami "Tombstone Valentine" (1970).
Hetk hiljem paneb ta ette, et käib kodus ära ja toob
need plaadid. "Äkki tahad kuulata?" Muidugi.
Bände Riho Sibulaga
Sibul on kitarri mänginud ja/või
laulnud muusikalistes kollektiivides Magnetic Band, Haak, In Spe,
Kaseke, Propeller, E=mc2, Lainer, VSP Projekt, Kobrin Blues Band,
Kappel, Varts, Sibul, Muusik Seif, Ultima Thule, Estonian Dream
Big Band, Eesti Keeled, duo Sibul-Jürjendal, trio Sibul-Sooäär-Saaremets
jm.
Riho Sibula üks uuemaid projekte on "Tuigutuled",
kus vokaalsolist on Maian Kärmas.
Välismaa staarielust
Üks Riho Sibula noorema põlve
lemmikbänd, soomlaste Wigwam sai enam kui 30 aasta eest Britis
nii popiks, et neile pakuti head lepingut ja kortereid Londonis.
"Nuclear Nightmare" kordusväljaande plaadi vahelehel
kirjutas üks Virgini boss, et "nad lahkusid Soome kummalise
tunde ajel, mida nad nimetasid koti-ikävä (koduigatsus)".
Sibul: "Läksid oma metsa tagasi. No mis siis. Ei tahtnud
olla enam. Mis siis tähtsam on, kas end hästi tunda
või et mingi Jim sind teab. Ma teinuks võib-olla
samamoodi, kui mul see võimalus olnuks. Suur asi on ka
see, kui sa oma keeleruumis midagi tähendad."
Valner Valme |
|
23." Tüüri
viiulikontsert kõlas BBC Promsi festivalil" - Tiia
Teder
Laupäev 02.08.2003
Londonis toimub 18. juulist kuni 13. septembrini Euroopa
uhkeim ja vanim klassikalise muusika festival BBC Proms ning eile
õhtul kõlas seal Royal Albert Hallis Erkki-Sven Tüüri viiulikontsert,
mida juhatas Paavo Järvi.
Mastaapne festival pakub 73 kaalukat kontserti, kammermuusikasarju,
lasteüritusi, näitusi ja loenguid. Kuna festivali korraldab ringhäälingukompanii
BBC, jõuab väärt muusika lisaks kontserdipaikade külastajatele
ka miljonite raadiokuulajate ja televaatajateni. Sügisel kõlab
valik Promsi kontserte ka Klassikaraadio eetris.
Tänavu on festivali peateema kreeka müüdid, millega seoses kõlab
rida asjasse puutuvaid klassikalisi suurteoseid.
Projektis osalevad Briti Rahvusgalerii ja muuseum ning lavastaja
Peter Sellars peab loengu «Culture of Democracy» tänapäeva demokraatia
ja kreeka müütide seostest. «Me pärisime kreeklastelt kaks olulist
asja, üks on demokraatia ja teine kultuur,» tsiteeritakse loengu
tutvustuse Sellarsit. «Andke mulle andeks, aga minu arust on need
omavahel seotud.»
Staaride festival
Traditsiooniliselt tähistab Proms klassikute tähtpäevi.
Berliozi 200. sünniaastapäeva puhul kõlab ooper «Benvenuto Cellini»
ning oratoorium «Kristuse lapsepõlv», Prokofjevi surma-aastapäevale
pühendatud kontsertidest on tähtsaim ooperi «Sõda ja rahu» ettekanne
Londoni Rahvusooperi poolt. Mitmel kontserdil kõlab 80-aastaseks
saanud ungari helilooja György Ligeti looming.
Promsi programm kirendab kuulsuste nimedest ja debüüt festivalil
on rahvusvaheliselt eduka interpreedi biograafias oluline tähis.
Tänavu esinevad näiteks Yo-Yo Ma, Steven Isserlis, Anne Sofie
von Otter, Lorraine Hunt Lieberson, Evelyn Glennie, Vadim Repin
jt. Lõppkontserti kaunistab noor ooperidiiva Angela Gheorghiu.
Kuulsatest dirigentidest esinevad Simon Rattle Berliini Filharmoonikutega,
Valeri Gergijev Rotterdami Filharmoonikutega, Zubin Mehta Iisraeli
Filharmoonikutega.
Daniel Barenboim toob Londonisse araabia ja juudi noorte ühendorkestri,
Bobby McFerrin dirigeerib Viini Filharmoonikuid jne. Külaliste
kõrval on kontserdilaval oluline koht BBC paljudel kooridel ja
orkestritel.
Eestit esindab Tüür
Traditsioonidest lugu pidava Inglismaa vanim muusikafestival
pingutab tõsiselt, et olla tänapäevane ja arenev. Kontserdid on
lisaks raadioülekannetele ja telesalvestustele jälgitavad ka internetis.
Tänavu laiendab Proms haaret. Esmakordselt toimub festivali raames
maailmamuusika kontsert «Late Junction» mis on nime saanud BBC
hilisõhtusest raadiosaatest. Teiste seas esineb avangardse muusika
kontsertidel Londonis ka meil hästi tuntud akordionist Kimmo Pohjonen.
Uhkusega leiame programmist nüüdismuusika klassikute Gia Kantsheli,
Heiner Goebbelsi, Oliver Knusseni jt kõrval Erkki-Sven Tüüri nime.
Tüüri viimaste aastate mängituim teos viiulikontsert kõlas eile
Londonis Isabelle van Keuleni ja BBC Filharmoonikute esituses.
Kontserti dirigeeris Paavo Järvi ja tegemist oli teose esiettekandega
Londonis. Sellele eelnes BBC Radio 3 eetris intervjuu heliloojaga
ning telekanal BBC4 tegi kontserdist otseülekande.
Viiulikontsert, mida helilooja peab praegu üheks oma seni kõige
õnnestunumaks teoseks, kõlab ka Tüüri äsjailmunud uuel albumil
«Exodus».
Tiia Teder
Klassikaraadio peatoimetaja |
|
24." Tüür:
muusika peab inimest kandma". - Immo Mihkelson
Laupäev 02.08.2003
Algselt mais ilmuma kavandatud «Exodus», mis on Erkki-Sven
Tüüri kolmas autoriplaat talle üleilmset tunnustust toonud Saksa
plaadimärgi ECM all, näeb ilmavalgust alles nüüd.
Ettekääne on mõjuv, sest Tüüri viiulikontserti, mis oma 35-minutilise
kestusega on plaadi keskne teos, esitati Londonis, maailma mainekaimal
klassikafestivalil Proms.
Eesti muusikast on festivali peaareenil Royal Albert Hallis Promsi
raames esitatud vaid Arvo Pärdi teoseid.
Samas on ajakirja Gramophone äsja müügile jõudnud septembrinumbris
kahel leheküljel intervjuu Tüüriga ning plaadi «Exodus» igati
soosiv arvustus David Fanningu sulest. Et tegemist on suuretiraažilise
ja kogu maailmas ülimalt lugupeetud ingliskeelse klassikaajakirjaga,
mille veergudele pääsemise eest võitlevad kõik selle muusikavalla
tipud, on kirjutised Tüürist olulise kaaluga.
Tüür on leidnud
juured
Fanning kirjutab, et Tüüri uute teoste kuulamine esitab
kahtlemata väljakutse, kuid süvenemine tasuvat ennast kuhjaga.
«See muusika on virgutavalt avatud elamusteks ega väärata hetkekski
lihtsameelsusse või odavatesse tundepuhangutesse,» kirjutab arvustaja.
Rääkides «Exodusel» kõlavast muusikast Postimehele, lausus Tüür:
«Mu taotlused on siin väga selgelt nähtavad ning see plaat on
minu praegustele loomingulistele püüdlustele lähemal kui eelmised.»
Ta ei varjanud oma rahulolu, sest tasemel oli kõik, mis ei sõltunud
temast: salvestuse kvaliteet, esitus, plaadi vormistus. Samuti
nõustus Tüür Wolfgang Sparreriga, kes plaadi bukletis kirjutab,
et tegemist on pideva spiraalselt areneva või lakkamatult lainetava
protsessi muusikaga.
«Exodus» on märkimisväärselt jõulise ja rahutult teisenevate huvitavate
muusikahelidega plaat, kus sulanduvad rokilik helienergia, müriaad
tervikusse sulanduvaid stiilivihjeid vanamuusikast kuni jazzini.
Siin kohtuvad traditsioonid ja moodne kiirustav maailm.
Vaata väljapoole
Mõneti küll puigeldes tunnistab Erkki-Sven Tüür, et paratamatult
kõneleb tema muusika ka nendest protsessidest, mis toimuvad selles
globaliseeruvas maailmas, ühiskonnas ja ajas, milles me elame.
Ent küsimusele, kuidas on helilooja mõjutatud teda ümbritsevast
sootsiumist, vastaku pigem teised.
«Mina tahan, et see muusika kannaks, et ta viiks inimest kaasa
ja pakuks tugeva emotsionaalse rännaku ajas. Kuid ühiskonna otsene
peegeldamine on teiste kunstide ja filosoofia pärusmaa. Teosed,
mis sellel plaadil kõlavad, on pigem mõttetegevuse või sisekaemuse
ergutajaks.»
Veel lisas Tüür, et «inimene peaks suutma pöörata tähelepanu,
oskama vapustuda, tunda aukartust ja imestuda kõige selle üle,
mis asub tema isiklikust mõõtmest väljaspool... sest midagi igavikulist
sisaldub nii suurtes kataklüsmides kui ka vaiksetes katastroofides,
nagu liustike sulamine.»
Kui see muusika juhib inimese pilgu hetkekski endast väljapoole,
siis ehk ei ole see üldsegi halb, arvab Tüür.
«Exoduse» esitlus Eestis toimub 4. augustil kell 14 Eesti
Muusikaakadeemias.
Immo Mihkelson
|
|
25. ANDRES
LANGEMETS: Kas Benin või Dahomee, Estonia või Eesti?
Ei olegi väga palju aega tagasi, kui Eerik-Niiles Kross küsis
Päevalehe veergudel, kas meil poleks Estonia asemel mõistlikum
võtta ise kasutusele riiginimena Estland (nähtavasti Finlandi
eeskujul ja Estonia laevahuku paha maine korvamiseks).
Toona lipsas mu mõtteist läbi üks variant, mille kohta ei söandanud
häält teha, nüüd küll. Toimetades äsja Jaan Unduski tõlgitud krahv
Hermann Keyserlingi artikleid Inglise ja Saksa ajakirjanduses
1920-ndate algul, ei saanud mulle märkamata jääda, et filosoof
Keyserling ei kasutanud Eesti tähistusena kummaski keeles ei Estonia´t
ega
Estland´i, vaid nimekuju Eesti.
Olen neid inimesi, kes läksid kooli 1950-ndate algul, kui maailm
oli veel täis stalinismi, kolonialismi ja asumaid. Mul on tulnud
geograafias ümber õppida mitmeid kohanimesid 1950-ndate lõpul,
1960-ndate keskel ja hiljemgi, kui paljud asumaad Aafrikas, Ladina-Ameerikas
ja Kagu-Aasias hakkasid iseseisvuma. Esialgu säilitasid nad enamasti
oma endise asumaanime ja liitsid vaid teatava, kas vabariiki tähistava
või N Liidu “viljakal” mõjul ka sotsialismile viitava täiendi.
Siis aga hakkasid nood endised asumaad 1970. aastail pikkamööda
võtma endale algupäraste rahvaste ja keelte nimesid. Nähtavasti
oli endistel kolonialistidel väga raske ümber õppida (atlastes
ei suuda nad tänini loobuda oma koloniaalnimedest, lisades selle
justkui selgituseks juurde), aga tänapäev tõestab, et ümber on
lõpuks õpitud.
Ma ei tahtnud Peeter Pälli nimeraamatus liiga sügavale kaevata,
aga esitan siiski ühe lühiloendi, kus esikohal on riigi või paiga
praegune nimekuju, sulgudes aga endine: Benin (Dahomee), Belize
(Briti Honduuras), Botswana (Betšuaanamaa), Djibouti (Prantsuse
Somaaliamaa), DLomolungma (ühe Inglise koloneli nime järgi tuntud
ka Everestina), Falkland (peaks tegelikult olema Malviinid), Madagaskar
(Malagassi), Lesotho (Basuutomaa), Malawi (Njassamaa), Myanmar
(Birma), Zair (Kongo), Brunei (Borneo), Sri Lanka (Tseilon) jne.
Loend on hiigelpikk ja seda võib igaüks jälgida näiteks olümpiamängude
avamisel, kontrollides ühtlasi oma geograafia- ja ajalooteadmisi.
Meie Estonia ja Estlandi kõhkluste kõrval leiame aga juba üleilmselt
aktsepteeritud omanimede hulgast – ennäe! – ka Baškortostani,
Kõrgõzstani, Sahha, Turkestani, Tatarstani, Usbekistani jt. Ka
kõik need N Liidu koloniaalrahvad suutsid hakata end nimetama
oma algupärase nimega, meie aga mitte.
Isegi väga pisikesed saared, väga väikesed rahvused on osanud
viimastel kümnenditel sundida kogu maailma end kõnetama oma rahvusnimega
ja tekitada ka teatava identiteedi. Mis meil siin viga on? Kas
me ei võiks öelda: made in Eesti, welcome to Eesti? Kas me ei
võiks kõigile oma riigiasutustele anda korralduse nimetada end
Eesti (eestlaste) Vabariigi asutuseks (Eesti Republik, ...of Eesti,
…d´Eesti, Respublika Eesti). Ega Respublika Eesti poleks Moskvas
mõeldamatum kui Respublika Tatarstan ja küllap saaksime ka prantslastest
pisitasa jagu (Republique d´Eesti, umbes nagu ka Republique d´Éire).
Rahvusnimede puhul on hakatudki järjekindlalt ja tõeliselt eelistama
rahvaste ja maade omanimetusi. Meil pole seega mõtet väga suure
hilinemisega pugeda ei Estoniasse ega Estlandi, vaid jääda meile
omaseks saanud, ehkki ka mitte algupärasesse Eestisse (muistsed
eestlased identifitseerisid end peamiselt maakondade järgi, nagu
võib Läti Henrikust järeldada).
Mis oleks, kui nimetaksimegi end eestlasteks ja oma riiki Eesti
Vabariigiks? Miks mõtleme, kuidas meie riigi nime inglises, saksas,
venes või prantsuses hääldada? Kui nad suudavad hääldada Nokiat,
Przybyszewskit, Räikköneni, Sugiyamat jms, siis suudavad nad ju
hääldada ka eestlast ja Eestit! Ja mis see üldse meie mure on?
Meie oleme eestlased!
Eesti Päevaleht |
|
26. "Sisearhitektil
olgu tiivad seljas, aga jalad maas". - Annika Koppel
- Postimees
Neljapäev 07.08.2003
Meie, kes me elame põhjamaises
kliimas, viibime enamiku ööpäevast siseruumides
ehk interjööris. Igapäevase lähiümbruse
keskkonna kuni intiimseima tasandini loob sisearhitekt.
Üks kõige tundlikumaid valdkondi sisearhitektuuris
on eramu ehk kodu. Eestis viimasel ajal valitseva ehitusbuumi
harjal valmib palju uusi kodusid ja headel sisearhitektidel on
käed-jalad töös täis.
Enamik nende töid jääb suletud uste taha, sest
kes see ikka tahaks võõraid oma koju lasta. Sellepärast
on Gitte Hindi toimetatud raamat «INterjöör. Eesti
kodu sisekujundus» väärt ettevõtmine jäädvustamaks
sisearhitektide loomingut kodudes.
See on tõepoolest nagu näitus uutest võimalustest
ja materjalidest, põnevatest lahendustest ja sellest, kuidas
sünnib interjöör.
Raamatu kontseptsiooni selgitab koostaja eessõnas nõnda:
««Interjöör» on aastaraamat sisearhitektuurist,
kus näidatakse Eesti sisearhitektide paremiku loomingut eraklientide
kodudes. Esimeses «Interjööris» on esindatud
kümme sisearhitekti, kuid sama häid sisearhitekte on
veelgi.»
Need kümme on teada-tuntud nimed: Tiina Mang, Taso Mähar,
Rein Laur, Meelis Press, Mari Koger, perekond Vaikla jt.
Valik on muidugi enamasti problemaatiline, sest alati jääb
keegi välja, kes on samuti väga hea või veelgi
parem. Määratlus «aastaraamat» annab lootust,
et ehk need teised tulevad siis edaspidi, järgmisel aastal.
Taustaks tasub teada, et 1990. aastal loodud Eesti Sisearhitektide
Liitu (ESL) kuulub 155 liiget, nii et paremik on raudselt suurem
kui vaid kümme sisearhitekti. Ja üldse on 1949. aastast
alates sisearhitektuuri kateedrist läbi käinud 427 üliõpilast
ehk siis nii palju on meil õppinud sisearhitekte.
Sisearhitekt keskmes
Kui veel kontseptsioonist rääkida, siis on natuke üllatav
leida raamatust, mis kannab pealkirja «Eesti kodu sisekujundus»
restorani Exit, millel on küll Taso Mähari kujundatud
suurepärane interjöör, kuid mis liigitub ikka ühiskondlike
hoonete kategooriasse.
Raamatu visuaalses plaanis on mõistagi olulisimad fotod.
Enamiku fotode autor on Kalle Veesaar, lisaks veel Jüri Seljamaa
ja Kaido Haagen, ja nad on head tööd teinud. Mõned
efektitsevad võtted on sisearhitektuuri seisukohast väheütlevad,
kuid teisalt aitavad ehk elavamat meeleolu luua.
Kui veel norida, siis layout võiks olla paremini läbi
mõeldud, kohati kipuvad pilt ja tekst (sh pildiallkirjad)
irdu kiskuma. Ja kindlasti peab järgmise raamatu juures kasutama
toimetaja, keeletoimetaja abi.
Kuid tervikuna on «INterjöör» oma sisearhitekti-keskse
lähenemise poolest sümpaatne.
Koorub välja tõde, mida ikka on veel aeg-ajalt tarvis
toonitada: sisearhitekt pole pelgalt dekoraator, kes valib tapeedi
värvi ja kardina mustri. Professionaalne sisearhitekt lähtub
interjöörist kui tervikust, ampluaa algab ruumilahendusest
ja värvivalik on tema oskuste juures üks lihtsamaid
töid. Ideaalis peaks iga ehituse juurde kuuluma ka sisearhitektuurne
projekt, praegu see veel kaugeltki nii ei ole.
Sisearhitekte koolitatakse teadmises, et neil peavad olema n-ö
tiivad seljas, aga jalad kindlalt maas. Töö on ühtaegu
loov, ent teisalt väga praktiline-tehniline, arvesse tuleb
võtta nii arhitekti loodut kui ehitaja töö spetsiifikat.
Kompromisside kunst
Samas on see lõputu kompromisside otsimine omaniku ehk
tellija tahtmiste-võimaluste ja sisearhitekti professionaalsuse
ja kunstiliste tõekspidamiste vahel.
Sisearhitekt Taso Mähar usub: «Midagi annab igal pool
teha, pigem on mõni klient selline, kellega ei anna midagi
teha.» Ja lisab: «Seal hakkab elama klient ja ma ei
tee endale tema kodu näol, ütleme nii - ausammast.»
Vaiklad tunnistavad: «Kaitseme oma nägemust mõistliku
ajalimiidini.» Ja Kaire Kemp-Tisler ütleb otse: «Kui
ikka näed, et teine nagunii ei usu, mis sa räägid,
siis teedki nii, nagu ta tahab.» Sealjuures oma loominguline
käekiri leida ja sellele truuks jääda on kunsttükk,
mille päriselt selgeks saavad vaid parimad.
«INterjöörist» võiks kujuneda ka
huvitav dokument, mille tõeline väärtus ilmneb
siis, kui neid juba mitu tükki reas. Väga huvitav on
praegu vaadata näiteks ESLi välja antud raamatut «Sisearhitektuuri
aastapreemiad 1977-2000», mis algab kolhoosikeskuste kujundustega
ja lõpeb uue Pegasuse ja moodsa eramaja interjööriga,
seesama Vaiklate kodu, mis ka «INterjööris»
olemas.
Vanu ühtede kaante vahele koondatud fotosid vaadates kirgastub:
sisearhitektuur on ajas muutuv ja uutele vajadustele kiirelt reageeriv
kunst, mis toimib peeglina inimeste elulaadile ja tõekspidamistele.
Annika Koppel
Postimees |
|
27. LUGEJALT:
Pärast vabaduskella tulgu või veeuputus! (1)
Lemming Nagel, alati erakonnatu maalikunstnik
On igati tervitatav, kui meie pealinnapea erakonna eestvõtmisel
vabaduskell sipsti püsti pannakse või enne valimisi sellest vähemalt
kära tehakse, aga jumal hoidku – äkki saab ühtlasi nii ka Tallinn
sopsti valmis ja tööjärg siirdub kõigi aegade staaLikama töötu
– Ülemiste vanakese kätte. Mis siis saab?
Tedagi, mis! Uputus tuleb. Ja suur. Toompead see õnneks ei riiva,
nii et juhtimiskeskus jääb alles. Teisalt on muidugi ülim aeg
sellele Ülemiste bomLile ka tööd anda, kasvõi ühekordset. Igal
halval on muidugi tasakaaluks ka mõni hea külg. Antud juhul –
riikliku tähtsusega veekeskuse teke, valimisvõit pealekauba ja
võib-olla midagi veel.
Meenub, et hiljuti (jälle enne mingeid valimisi!) käis äge kemplemine
selle üle, kas teha Tallinna lahest üks suur erakondlik rahapesukauss
ja selle mälestuseks püstitada keset lahte rahalaeva süles kandva
rikkuri kuju. Kokkusattumus? Ei tea. Mõlemad – nii kell kui kuju
on aga monumendi moodi asjad küll. Ja mõlemaga pistetakse rinda
just enne valimisi eriti innukalt.
Kas pole see imetlusväärne ja samas imelik? Palju stabiilsemalt
on tegeldud vabadussambaga, isegi aeganõudev konkurss on korraldatud
ja puha. Muidugi – ka siin pole pääsetud kurioosumist – professionaalide
täiesti ootamatu osavõtt konkursist on tekitanud ärritust.
Soovitan all-linna kolimisjärgus inimestele kolimiskava veel kord
kaaluda, sest mine tea, äkki ongi keegi nõuks võtnud linn valimisteni
jäänud kuu ajaga valmis treida. Tegemata on ju tõepoolest jäänud
vaid see kell, surmatants las ootab libedaga veeuputust. Kõik
muu on ju valmis või pole nii oluline, eks ju?
Eesti Päevaleht
10.02.2004.
28.
"Inkvisitsioonist meil ja mujal"
Hardo Pajula
Rohkem kui kunagi varem ajaloos seisab inimkond praegu ristteel.
Üks tee viib meeleheitesse ja äärmisesse
lootusetusesse, teine – täielikku hävingusse.
Palugem, et meil oleks tarkust õigesti valida.
Woody Allen, “Minu kõne
lõpetajatele”
…
Selles kirjutises lähtutakse oletusest, et Venemaad ei ole
olemas, või siis sellest (mis teeb sama välja), et
see riik on viimase kümne aasta jooksul olemuslikult muutunud.
Säärane mõnevõrra meelevaldne oletus võimaldab
meil ignoreerida välise julgeoleku mõjurit ja annab
seega tunduvalt laiema mänguruumi, et arutleda, kas see moodustis,
kuhu me järgmise aasta 1. maist suure tõenäosusega
kuuluma hakkame, on üldse asi, kuhu tasuks väga kuuluda.
Teiste sõnadega, kas Euroopa Liit on “hea”
riik.
Jätkamiseks on ilmselt möödapääsmatu
defineerida mõiste “hea” riik. Minu läbinisti
subjektiivse arusaamise järgi on “hea” riik selline,
mis ei võta ära minult poolt või enamat mu
sissetulekust ega kasuta minult selle osa kättesaamiseks,
mida ta arvab endale kuuluvat, draakonlikke võtteid. “Heas”
riigis on mu vajadus kodaniku või eraettevõtjana
suhelda riikliku bürokraatiamasinaga viidud võimaliku
miinimumini, vähegi laiemat majandustegevust saab harrastada
ilma end parteiliselt määratlemata, väljaspool
riigisektorit on olemas piisavalt töökohti ja töövõtjana
on mul mingigi kindlustunne, et mu tööandja ei pankrotistu
järsku riigi ettearvamatu ja meelevaldse käitumise pärast.
Teiste sõnadega, “heas” riigis on mul säilinud
sõltumatuse ja vabaduse illusioon, mis on muidugi mitte
põhimõtte, vaid astme küsimus.
Kodaniku ja riigi suhted
Võidakse vastu vaielda ja ütelda, et Euroopa Liit
ei olegi riik, vaid valitsustevaheline koostööorganisatsioon.
Ja see on ka õige. Ometi on päris selge, et vähemalt
pärast Maastrichti lepingu sõlmimist on Euroopa Liidu
temaatikas tähtsale kohale tõusnud varem rahvusriikide
mängumaaks olnud kodaniku ja riigi suhted, s.o. mind selles
artiklis huvitav temaatika. Veelgi enam, mulle tundub, et just
pärast Maastrichti lepingut on Euroopa Liidu iseloom oluliselt
muutunud, st. valitsustevahelisest organisatsioonist on saanud
superriiklike ambitsioonidega moodustis, millel on vähemasti
majanduslikult väga tähtis riigi tunnus: iseseisev rahapoliitika.
Majandusteadlased väidavad (ja ma usun, et siin on neil pigem
õigus), et ühtne rahapoliitika ei saa pikas perspektiivis
jätkuda ilma ühtse eelarvepoliitikata, mis tähendab
seda, et varem või hiljem võtab Euroopa Liit enda
kätte jämeda otsa maksustamise küsimuses, mis teeb
sellest minu jaoks sisuliselt riigi.
Minu arvates on olemas terve rida väliseid ja sisemisi, objektiivseid
ja subjektiivseid põhjusi, mis sunnivad Euroopa Liitu järgmistel
aastakümnetel liikuma “vales” (s.o. “halva”
riigi) suunas. Esiteks, vajadus mobiliseerida end otsustusvõimeliseks
poliitiliseks üksuseks järjest enam võimsateks
regionaalseteks kaubandusblokkideks jagunevas maailmas. Teiseks,
rahvastiku üldine, kuid eri kiirusega toimuv vananemine paneb
järgmise paarikümne aasta jooksul liikmesriikide pensionisüsteemid
suure surve alla. Sellest tulenevalt on liikmesriikide rahanduslik
olukord väga erinev ja Euroopa rahasüsteemi säilitamiseks
peab Brüssel paratamatult võtma maksustamise oma võimupiiridesse.
Kolmandaks, Euroopa demograafilisest olukorrast tingitud rahvaste
rändamine jagab Lääne-Euroopa järjest enam
mööda etnilisi piire ja tekitab lähitulevikus suure
tõenäosusega väga raskesti lahendatavaid kultuurilisi
ja halduslikke probleeme. Ma ei alahindaks üldse ka mingi
kriitilise massi ületanud bürokraatia sisemist kasvuvajadust.
Võib-olla kõige ohtlikumaks märgiks on minu
arvates see, et Euroopa kodanikud (ja ma annan endale aru, et
see on väga spekulatiivne väide) ei tunneta riiki enam
nähtusena, mis on oma alamatele põhimõtteliselt
alati ohtlik ja võib teatud ebasoodsate tingimuste kokkusattumisel
muutuda väga ohtlikuks. Üks põhjus seisneb siin
kindlasti selles, et Teise maailmasõja järgsed kümnendid
on olnud majanduskasvu mõttes enneolematult edukad. Halvenev
majanduslik ja demograafiline situatsioon võivad aga seni
valdavalt oma heatahtlikku nägu näidanud mooloki muuta
tunduvalt kiuslikumaks. Niisiis, minu arvates on Euroopa Liit
kümmekonna aasta pärast suure tõenäosusega
väga “halb” riik, mis sunnib meid kindlasti mõtlema
võimalikele alternatiividele.
Tuulelohena vaakumis
Esimene pähetorkav võimalus on mitte liituda selle
“halva” riigiga, vaid säilitada meie oma riik
(mille välise julgeoleku eest me ei pea põhieelduse
kohaselt muretsema) “heana”. See oleks ju iseenesest
üllas ja vahest isegi põhimõtteliselt võimalik,
kuid äärmiselt riskantne ettevõtmine, sest kõik
Euroopa Liitu “halva” riigi suunas tõukavad
tingimused eksisteerivad ka Eesti Vabariigi puhul. Veelgi enam,
tulenevalt lähiminevikust on Eesti riik paljudele batsillidele
tunduvalt vastuvõtlikum. Kui ma julgesin eespool spekuleerida,
et lääne-eurooplane on minetanud riigi suhtes ohutunde,
siis mulle tundub, et keskmise eestlase jaoks on riigist saanud
jumalik jõud, mida kõik Veidemannist (loovinimene)
Sõõrumaani (suurettevõtja), käsi pikal,
suurema või vähema hardusega kummardavad.
Teiste sõnadega mõnevõrra piltlikult kokku
võttes tundub mulle (ja ma olen kindlasti mingil määral
paranoiline), et ajahoovus kannab meid kõiki suunas, kus
lääne tsivilisatsiooni alusväärtused (eelkõige
isiklik sõltumatus ja sellega kaasnev) on järjest
väiksema kaaluga. Kui Euroopa Liit on minu lihtsas kosmogoonias
suur ja kohmakas sügava kiiluga laev, mis istub oma poliitilise
kultuuri ja sajanditega kujunenud tavade ja kommete vees ning
triivib “vales” suunas aeglaselt, siis Eestit näen
ma vaakumis tuulelohena, mis omapead jäetuna võib
– valimistulemustest sootuks sõltumata – väga
lühikese aja jooksul siirduda “äärmuslikust
liberalismist” ja “turuanarhiast” kasarmusotsialismi
tagasi. Seetõttu on mul raske vältida järeldust,
et isegi juhul kui Venemaad ei oleks olemas, tunneksin ma ennast
Euroopa Liidus turvalisemalt. Jätame nüüd mõttemängud
sinnapaika. 14. septembril on vaja otsustada ja otsustamiseks
on vaja lihtsaid käitumisreegleid. Mina kavatsen oma valikus
juhinduda Juku-Kalle Raidi poolt viimases Keskusis välja
pakutud selgest juhisest: “Kui hääletad poolt,
oled loll, kui vastu, oled puhta segi, kui jätad hääletamata,
oled täisidioot.” Palugem, et meil oleks tarkust õigesti
valida.
HARDO PAJULA,
loll
Sirp 05.09.2003.
29.
ERKKI-SVEN TÜÜR: A MAJOR TALENT EXPANDING
" Erkki-Sven Tüür's music sounds
as if it had strolled through the history of music assimilating
theoretical inspiration and practical experience along the
way. Then it seems to have wrapped itself up in a cocoon
immune to the outside world, there to develop its own contours."
(Wolfgang Sandner)
(See S/21 archives for an interview
with Tuur ).
E xodus is the newest release of music by Estonian
composer Erkki-Sven Tüür on ECM's New Series.
The recording features three compositions; Concerto for
Violin and Orchestra, Aditus and Exodus. Tuur¹s compositions
on this recording have a commonality and theme of a more sonically intense
and denser orchestral writing. The first piece, Concerto for Violin
and Orchestra is a formidable, three movement work that over all
uses large gestures of energetic sounds and patterns generated
first by the soloist, Ms. van Keulen and then permutated into
various abstractions by the orchestra.
The progenitor to this
sonic complexity and attention to the patterns and movements of
and between levels of energy was Tuur¹s Concerto for Cello
and Orchestra from the ECM CD Flux. The difference between the
two is intensity and density. Hearing it one may think that the
cello concerto is more lyrical and comparatively sonically transparent
although Tuur¹s sound masses come into the ears focus many
times, juxtaposing lyricism with sonic swirling, mixing and dissolving
with each other in the end. But the Concerto for Violin has a
kind of different lyrical quality to it. Here the violin is set
in motion almost throughout the three movements. Although resting
in a tranquil largo for a spell in the second movement, it uses
propulsive rhythmic motives and angular lines to build rhythmic
tension.
The Violin Concerto also
develops more so, the juxtaposition of sonic structures and back
and forth energy shifts. Rather than motivic development we hear
shifts of energy levels and physical sonic structure. Thematic
density and sound moving at different levels are key factors to
focus on while listing to this piece and also to this entire recording.
Aditus is written as a
dedication to Tuur¹s close friend and mentor the Estonian
composer Lepo Sumero. It uses a large-scale orchestral pallet
of color, raw sound, shapes and energy. Tuur has an expansive
knowledge and use of orchestral timbre, which is again evident
in this piece and throughout this CD. There is a lot of information
for the ear to take in. Here again we hear strings in propulsive
rhythms, energy swells and sweeps and grand gestures of sound.
Exodus is in a way a culminating
piece of the CD. Here Tuur shows his hand a little and reveals
an underlying theme; rhythm and large sound. What comes to my
mind? The energy and sensibility of rock music. In this case because
of Exodus¹s rhythmic complexity, jazz-rock. It¹s Cream
mixed with Mahavishnu Orchestra but it¹s really about energy
and intensity as when the trap drum set enters to provide a culminating
thrashing climax. Part of Tuur¹s musical history was as a
composer and instrumentalist for the progressive Estonian chamber
rock ensemble, In Spe. His roots in rock music are also
shared by the piece's dedicatee, long time friend and at one time
fellow rock musician, Paavo Jarvi. It is very fitting that they
are collaborating on this recording. Jarvi understands this music
probably like no other conductor. The communication is very good
between them.
Overall, Exodus the CD,
is an energetic quantum leap in the expansion of Tuur¹s trademark
use of juxtaposing ideas and types of musical structure. It is
challenging writing but it rewards in the way it makes sense.
Isabelle van Keulen attacks and caresses the passages in the Concerto
for Violin brilliantly. The CBSO¹s sounds is bold and cohesive
led by a deft and daring Paavo Jarvi. -- Duane Harper
Grant
 "Sequenza
21" - The Contemporary Classical Music Weekly - November
10-17, 2003.
Exodus
Erkki-Sven Tüür
Concerto for violin and orchestra / Aditus for orchestra
/ Exodus for orchestra
ECM
30. Toomas Tiivel - Iseseisvusest meis ja meie ümber.
Eesti Loodus 12. 2003.
Mis on iseseisev organism? Kas selline on üldse olemas? Looduses on ju kõik kõigiga seostes. Inimorganismgi on täis kõikvõimalikke mikroorganisme, kellest suur osa on meile eluks hädavajalikud. Ei ole “puhast” taime ega ka mitte “puhast” ainurakset. Õigem oleks vist öelda, et valitseb tasakaal selles, kui palju neid kaaslasi on ja mida nad teevad: on halb, kui mõnda on liiga palju ja need on liiga aktiivsed, ent sama võib olla ka siis, kui kedagi on liiga vähe või on need liiga passiivsed.
Kui jätta kõrvale lihtsalt kõrvuti elavad organismid ja ka need, kelle kokkusattumine on juhuslik, tuleb ette suur hulk juhtumeid, kus ühe suurema sees elab kas üks või mitu väiksemat. Valitsevat suhet on nimetatud enamasti kas sümbioosiks või parasitismiks. Sümbioosi on määratletud kui kooselu, mille puhul mõlemad partnerid reageerivad üheskoos ja ühise sihiga väliskeskkonna mõjutustele, toimides ühe organismina, ent parasitismi korral nõrgestab parasiit peremeesorganismi.
Hiljem on kõikvõimalikke niisuguseid kooselusid hakatud kutsuma neutraalsemalt assotsiatsioonideks, eelkõige selle tõttu, et uurijast lähtuvat “kasuliku ja kahjuliku” sõltuvust on tihti raske või isegi võimatu kindlaks teha: on üleminekuid ja tegelikkuses on kooselu liikuvas tasakaalus. Palju oleneb organismide arengustaadiumist ning väliskeskkonnast, kas piltlikult öeldes võideldakse koos või üksteise vastu.
Mis on iseseisev riik? Kas seda on olemas? Ühiskonnas tekkisid riigid küll palju hiljem kui eluslooduses organismid ja liigid, kuid ikkagi. Sellised võrdlused on mõistagi lihtsustused. Jättes kõrvale iseseisvad riigid ja riikide ühendused, leidub ju palju sääraseidki “riike”, mis on teiste riikide koosseisus. Enamasti ei nimetatagi neid riikideks, vaid osariikideks, sotsialistlikeks liiduvabariikideks, autonoomiateks, provintsideks vms.
On selliseid, kes tahavad saada iseseisvateks, ja selliseid, kes sõdivad selle nimel, kuid on ka sääraseid, kes on rahul olemasolevaga: suurem riik pakub kaitset, aitab häda korral ja on enda kanda võtnud suurema või vähema hulga teisi funktsioone ega kurna väiksemat – “lüpsab, aga nii, et on hea”. Nii nagu eluslooduses, ei ole siingi puhtaid juhtumeid, olukord võib aastatega muutuda, seega ka soov püüelda kas suurema või väiksema iseseisvuse poole.
Ei ole päris samas seisus näiteks Soomes Ahvenamaa oma valitsuse, konstitutsiooni, postmarkide ja muuga ning näiteks Venemaa sõda Tðetðeenias, viimasel kah nagu “oma valitsus”. Mis seisus on Wales, Ðotimaa, Ida-Timor, Baskimaa, Alaska osariik, Ruhnu saar või Torgu kuningriik? Ka rahvusvaheliselt on teinekord raske tõmmata piire, mis on mis, ja kas üks teeb teisele liiga või mitte. Samas on see tihtipeale vajalik, et üldse omavahel asju ajada.
Mis on vabatahtlik liit, aga mis vägivaldne? Eesti astus kunagi ”vabatahtlikult” Nõukogude Liitu, mille puhul on nüüd püütud näha sarnasusi Eesti ühinemisega Euroopa Liiduga. Kas keegi kujutaks ette Moskva ja Tallinna vahelisi aastatepikkusi läbirääkimisi, mille käigus Eesti oleks kogu aeg Nõukogude Liidu kandidaatriik ja eksisteeriks võimalus mitte saada liitu?
Fantaseerida võib siin ilmselt lõputult. Mis oleks näiteks ”riikidevaheline” geeniülekanne, eluslooduses endotsütobioosi – rakusisese kooselu puhul tavaline nähtus?
Toomas Tiivel (1952) on bioloogist diplomaat, bioloogiateaduste kandidaat (1985, rakubioloogia). On olnud Tallinna pedagoogikaülikooli bioloogiaprofessor ja Eesti Vabariigi suursaadik Läti Vabariigis. Praegu töötab suursaadikuna Rootsi Kuningriigis.
. Andres Langemets - Tõlgitsetud kunst - Sirp 30.01.2004.
Kõige süngemad vennad on meil filmikriitikud,
kes kellegi friigi suhteliselt lahja pildirea on võimelised
võimlema peaaegu et Heideggeriks või Freudiks.
 Ulvi Paal. 1995.
Mis on pildil – Ding an Sich, dialektika, keelelise relatiivsuse
tees, sulgude taha võtmine, fenomen, Ise, ülimina,
Teine, Sorge, das Man,
tõsikindlus, eimiski?
Arvamusavaldustes Sirbi ja teiste kultuuriväljaannete kohta
on kirutud peamiselt väljaannete kujundust, aga ka liiga keerulist
sisu, et need polevat lugejasõbralikud. Ka mõned meediaõppejõud
on miskipärast ajanud sedasama juttu juba ligi kümmekond
aastat. Samas talutakse ikkagi Akadeemiat, Keelt ja Kirjandust,
Vikerkaart ja Loomingut, kuigi aimata võib, et meedia-nahaparkalid
– Pontused lööksid hambad sisse sinnagi, kui vaid söandaksid.
Ajakirjandus on üksnes kirjanduse ja muu kirjasõna noor
laps, ei enamat. Kirjandus on pidanud Gutenbergist saadik, aga tegelikult
juba tuhandeid aastaid ka enne seda leppima sellise trüki-
või kirjutustehnoloogiaga, mida ajastu on võimaldanud.
Papüürusele veel mitte, aga pärgamendile kirjutatud
käsikirjadele joonistati värvilisi ja viimistletud majuskleid
ning lõpetati peatükke vinjettidega. Olid ilusad ja
atraktiivsed trükised! Pole mõtet kirjeldada siin kogu
trükikunsti ajalugu ja tehnoloogilisi võimalusi, mis
meil tänapäeval on.
XX sajandi trükikunsti areng on mõjutanud nii raamatu-
kui ka ajakirjandust peamiselt pildilisuse ja värvilisuse suunas.
Tänase kollasema ajakirjanduse ideaal on tegelikult XX sajandi
keskpaiku välja kujunenud lasteraamatu mudel: palju ilusaid
värvilisi pilte ja veidi ka lihtsat lapsikut teksti. Selle
vastu ei saa ju midagi olla, sest eesmärgiks on lugeja rumalusest
lähtumine, mitte targa lugeja eeldamine või teadmishimuliste
harimine ja kasvatamine. See teine eesmärk võis olla
ehk Kreutzwaldil, papa Jannsenil või Juhan Peeglil, aga mitte
tänastel meediajuhtidel. Ajakirjanduse tiraa¯ ja sisu
on üles ehitatud tarbija rumalusele, mitte tema tarkusele,
ning see ongi asja iva. Tarbija on eeldatavalt loll, kes tuleb võrku
püüda, et müüa talle oma suhteliselt mõttetut
toodet. Ja nii kõigi toodete puhul – toimib kas mustlasmetoodika
või juudikavalus, mis mõlemad sajandeid vana.
Kõik see on nii lihtne, selge ja lapsik, et hakkab lihtsalt
paha, kui seda üritatakse ümbritseda näiliselt tarkadest
terminitest koosnevate tiraadide, teooriate või õigustustega.
Päris selge on aga seegi, et üsna suurt osa kultuurist
ja ühiskondlikust teadvusest ei saagi piltide ega värvidega
ära seletada: ei matemaatilist analüüsi, loogikat,
Hegelit, Nietzschet ega noodikirja jne. See osa kultuurist on puhtalt
mentaalne, ükspuha, kuidas seda ka kirja panna. See osa eeldab
mõtlemisharjumust ja -võimet. Partituuri, predikaatarvutust
või algebrat ei illustreeri ega tee värviliseks ka parima
tahtmise korral. Küsimus on vaid selles, et kui niisugust olulist
kultuuriosa püütakse ajuvabaks lihtsustada, illustreerida
jne., siis seda osa enam jätkata ei õnnestu. Mõtlemine
aheneb, skematiseerub, tõmbub kokku mõneks voolujooneliseks
moeautoriks, teooriaprofaaniks, muutub koomiksiks.
Kõike seda on öeldud juba ammu enne siinkirjutajat.
Eestis leiutatakse aga rattaid pea iga päev, Köögertalid
kogevad iseloomulikke puhitusi, ebamugavusi ja “arutavad” asju oma
naljakates erakondades, klubides ja firmades, andes neile rahvust
koondavaid nimetusi.
Edasi vt trükiversioonis.
31.
Jaan Elken "Ilumaailm, tingimusteta. Tiit Pääsukese
"Maalid" Tartu Ülikooli Y-galeriis 2.21.märts
2004." - Eesti Ekspress 11.03.2004
 PUHAS ILU VANAS HEAS TIIT PÄÄSUKESE
LAADIS : Nimeta väike maal Tartu näitusel.
(Lauri Kulpsoo/repro)
TIIT PÄÄSUKESE
„MAALID“
Tartu Ülikooli Y-galeriis
2.-21.märts 2004
Kui räägitakse
eesti maalikunsti hiilgeaegadest, siis kõigepealt
meenub Peeter Mudist ja Tiit Pääsuke,
siis tükk maad tühja ruumi, ja edaspidine
on tegelikult juba vabakava, sõltudes
hindaja vanusest, huvidest, informeeritusest aktuaalsetes
kunstiküsimustes jne. Pääsukese viis maalijate
ekstraklassi (debüüdist 1970-ndate algusest
alates) maalimateeria legendaarne valdamine,
see laias maailmaski suht haruldane hõrk siniverelisus
teostuskultuuris mis veel läbi 80-ndate ruulis
ja hiljem mõneti korrumpteerus, näitab
uuesti ülimat elujõulisust ja ilmselge come-back `i tunnuseid.
Viimase poolteise
kümnendi paradigmaatilised kataklüsmid muutsid
küll tundmatuseni Eestis tehtava kunsti
definitsioone, ainest ja retseptsioone, kus alasti
sotsiaalsus näis korraks välistavat kõik
muud strateegiad, pole vahekorrad iluga ometigi nüüdseks
lootusetult out. Veel üheksakümnendate
keskel võrdles Eha Komissarov Pääsukese
maale Pirita tee Ilumaailma messidel pakutava
meigiga, utreerides, et hindab pigem põsepuna ja
ruuži ehtsa modelli ihul. Pääsukese 2000.aasta
mahukas retrospektiiv Rüütelkonna hoones klaaris
õhku ja veenis et ta on endiselt suurepärases
vormis: 1970-80ndate hittide power ei olnudki
tuhmunud, glam mannekeenide poikvel huultel
siirupiks valgunud. Uutes töödes ilmnenud
dekonstruktiivsed arengud, tervikpilti jäljendavast
plastiliselt vormikindlast käekirjast iseseisvunud
abstraktsed laigud ja kultiveeritud pintslilöögid,
visandiplokisarnaselt hajutatud pildiväljaga
uued maalid rääkisid adekvaatselt ajastuga sünkroonis
tegutsevast loojast. Inimeseks olemine on ka praeguse näituse
leitmotiiv, tsiteerin: „usun et maalikunsti ei saa kunagi
nii ära seletada, et see otsa lõpeks“.
Tartu Kunstimuuseumis Vallikraavi tänava valgusküllastes
saalides 1991 toimunud viimasest isiknäitusest
Tartus on nüüdseks tervelt kolmteist aastat
möödas ( katkestuskultuur töötab ka
Tartus täiskäigul ), sestap oli näituse
vanima töö, 1996 pärit rembrandtlikult
vanameisterliku koloriidiga, ülimalt küpse
tervikliku hingestatusega maalitud „Keegi“ eksponeerimine
õigustatud. Selline tingimusteta ilu teeb relvituks,
figuuri eeterlik hajutamine viib mõtted Mudisti hiilgeaegade
parimatele sooritustele.
Maalis „Initsiaal (Poiss ja kala )“ aastast 2002 tsiteerib
Pääsuke läbi must-valge kontuuri oma
legendaarseid kajakatopisega kõrkjavälju 1970ndatest.
Must õlilaik vasakul kui mitte kaduvale
puhtale loodusele siis millele viitamas? Kaldu „Majakale“
(2004) suunatud näituse verivärskeimas lõuendis
on dünaamiline figuraalne stseen maalitud rämedaks
kultiveeritud pastoossele faktuurile, valged
lagedad taltsutamas perfektse volüümiga psühhedeelses
gammas maalitud kapuutsiga tegelast ja kreemroosat lärakat.
Tiivulised luiknaised, keerubisarnased sisalikud, kõikvõimalikud
skeletiosised, muskulatuurifragmendid, kipsist munapead,
prepareeritud siseorganid, kehaosad, pop-kultuurist
pärit emblemaatilised huuled, maaliklassikale
viitavad mütoloogilised stseenid Leda ja luige ning
alasti maja ´dega on Pääsukese
uutel maalidel miksitud kokku roppude pastoossete strihhide,
asfaldiste nõrede ja kotiriidest rebitud jõuliste
fragmentidega. Pildiloto printsiibil kokkupandud skisofreeniliste
seoste jadad mõjuvad tänu katmata lõuendi
osistele ometigi üllatavalt õhuliselt
ja mitte sugugi dotseerivate tänitusetena, sisukirjelduse
järgi provintsi-sürrealismile viitavat alget
näitusel ei ole.
Väikeformaadistest piltidest liidetud vertikaalsetel
tulpadel on metafüüsiline tardumus
suurem ja väljapuhastatud kujundite autonoomia
märgatav.
Pääsukese kui paadunud esteedi, kultiveeritud
harmooniliste maalisulamite
looja teab milline relvitukstegev võrgutaja värv
on, karamelsel piiril liikudes ei saa siirupit ometi
kunagi üleliia, niikuinii on ümberringi
vaid suhkur! Eksaktne, skulptorile omane vormikultuur taltsutab
kohatist baroklikku vohamist. Kui kusagil on kallutatus,
siis kasutab Pääsuke kohe samas töös
vastumürki, see teebki maalid just maalikunsti
„mängu ilust“ pidavate inimeste maiuspalaks.
Et jäike trendihoiakuid ei ole ja “intellektuaalse
minimalismi“ dieedil olnule on kõike paljuvõitu
– olen nõus -, ometigi jääb Pääsuke
siiamaani eesti maali koordinaatvõrgustikus baasteksti
rolli, mille kõrval nähtusi hea kaardistada
ja defineerida. Vaid pollockliku dropping` u
integreerimine tardunud metafüüsikaga värvimodelleeringutega
töös „Enesekeskne“
(2000) jääb võttena kaheldavaks,
dihhotoomia lõhkuvaks.
P.S.Tiit Pääsuke
valiti 2004. aastaks Tartu Ülikooli vabade kunstide
professoriks -
TÜ maalikunsti väärtustav samm
on väärt kingitus kultuurihuvidega üliõpilastele.
Jaan Elken
32.
Lõpeb Mati Sirkeli ajastu Kirjanike Liidus
16.04.2004 00:01- Postimees
Rein Veidemann, toimetaja
Kirjanike liidu tänasel korralisel üldkogul lõpetab
Mati Sirkel oma neliteist aastat kestnud tegevuse liidu välissekretäri,
aseesimehe ja esimehena. Paul Kuusbergi ja Vladimir Beekmani kõrval
on Sirkel olnud staažikaim kirjanike ühenduse juht.
Kui kirjanike liidu põhikiri võimaldaks, kas
kandideeriksite uuesti liidu etteotsa, sest usalduskrediiti jätkuks
ju kauemaks?
On
hea, et põhikiri vabastab ebalemisest, nii et tead kohe
alguses: parimal juhul üheksa aasta sisse peavad su tegemised
ära mahtuma. Käsitan seda mulle osaks saanud võimalust
just niisugusel ajal sündmuste keskpunktile lähedal
olla ning neid mõjutada kui erakordset privileegi, mille
eest olen saatusele tänulik.
Alustasin liidus välissekretärina
tööd aastal 1990, niisiis vähemalt tunnistajana
olen saanud neliteist aastat kogeda meie rahvuse ja kirjanikkonna
ümbersünni õnne ja vaeva.
Oma väikeses kultuuriruumis,
mida just meie kultiveeritav keel kõige kindlamalt koos
hoiab, oleme jõudnud kapitalistliku, s.t olemuslikult egoistliku
normaalsuseni nii omavahel kui (kultuuri)poliitilises vallas ja
midagi suurt enamat meie vabalt valitud süsteem kõige
laiemas plaanis vaevalt suudabki pakkuda.
Võib mõista
moraalivabade ja skandaalilembeste julgete huntide rõõmu
rasvase rinna üle – ainult kauaks seda rasva ajahamba all
jagub, härrad ja prouad meediapersoonid? –, aga seda väärtuslikum
on eetiline ehk lihtsalt sünnis solidaarsus meie ühise
asja huvides. Ja seda suurem tänu neile, kel seda on jagunud.
Mul on kahju, et ma pole pidanud päevaraamatut,
ilma milleta naljalt mälestusi ei kirjuta, aga mäletada
on mul tõesti palju.
Ja tunnistan siiralt, et selles suures
mäletamismassiivis on helgem pool selges ülekaalus.
See on olnud huvitav ja väljakutsuv aeg.
Viimatise kandideerimise
üks motiive oli see, et algatatud loovisiku sotsiaalse väärtustamise
seaduseelnõu ootas võimukoridoridest läbipääsu.
Paraku ongi ootama jäänud. Pole vist kohanegi küsida
teie pettumuse üle?
Peaminister on arvukate
tunnistajate juuresolekul öelnud: «Loovisiku ja loomeliitude
seadus – elementaarne!», ning kultuuriminister hiljuti kinnitanud,
et seadus tuleb. Aga tuleb ta paraku kärbitud kujul ehk tõesti
elementaarselt või algelisena.
Poliitikutel ei jätkunud
arusaamist ja suuremeelsust, et arvata seadusse sisse ka maksusoodustus,
nagu on põllumeestel, kuigi paralleelid on ilmsed. Kes
suudab praktiliselt turuvabal maal kunsti luua ja ka müüa,
on väärt seda, et ühiskond tema paratamatut alamakstust
maksusoodustust võimaldades tunnistaks.
See poleks mingi privileeg, vaid mööndus
meie väiksusele ja turuvajakusele, mis stimuleeriks tõeliselt
eeskätt meie väheseid vabakutselisi loojaid. Praegune
seadus võimaldab pooleaastase kriisiabi ja loomeliidu kaudu
jagatavad stipendiumid loometööks ning enesetäiendamiseks.
On ju seegi midagi, kui sisendada
endale, et ükskord me võidame niikuinii. Loovisiku
ja loomeliidu mõisted sisenevad seadusandlikku keelepruuki
ja seadusi saab põhimõtteliselt alati parandada.
Nii et pettumus küll, aga mõõdukas.
Mis on siiski see,
millega kirjanike liidus oma «valitsemisajal» rahule
võite jääda?
Jään rahule sellega,
et meil on üks kirjanike liit, kes on mõistnud oma
rolli surverühma ning kutseühinguna ja vabanenud ühtse
ideoloogia kandmise vajadusest.
Ja ma arvan, et just
kutseühinguna oleme ka üht-teist saavutanud – nii kirjutades,
vabalt väärtkirjandust luues ja tõlkides kui
kirjutajate maiseid tingimusi kohendades ning rajades ja pidades
suhteid muu maailmaga.
Kirjanike liidul on tänaseks
kolm filiaali: Eesti Kirjanduse Teabekeskus, sihtasutus Autorihüvitusfond
ja loomemaja Käsmus. Meiega liitus in corpore Välis-Eesti
Kirjanike Liit.
Oleme rasked ajad üle elanud
ja leidnud uue hoiaku uue tegelikkuse suhtes. Eesti kirjandus
on jõuliselt elus ja eeskätt tänu kultuurkapitalile
ei jää rahapuudusel ilmumata ükski väärtkirjanduse
tekst.
Parimas lootuses, et nii ka jätkub:
nõnda lõpetan oma tänase ja viimase kõne
kolleegide ees.
Mõnele tundub,
et kirjanike liit on kirjutavate, tõlkivate ja tõlgendavate
liikmete lisandumisega muutunud otsekui inflatsiooniliselt paisuvaks
kosmoseks, ähmastades «kirjaniku» nime. Kas ei
peaks liidu liikmeks kutsumise/arvamise läve tõstma?
Ma ei arva nii. Meil on
praegu 295 liiget ja nad kõik on oma ala professionaalid.
Ja küll koer koera tunneb.
Eesti-suurusel maal
pole hästi võimalik, et uued ja pühendunud anded
märkamata jääksid.
Kust mujalt üks pühendunud
kirjamees või -naine ikka solidaarsust ja küünarnukitunnet
leiab kui oma tsunftist. Arvan, et liitu vastuvõtmisel
pole juhatus hinnaalandust ega ülekohut teinud.
Mõni päev
tagasi märkasin üllatusega, et miski teie näoilmes,
prillide kandmise viisis meenutas mulle Günter Grassi. Olin
äsja lõpetanud ka tema suurteose «Kammeljas»
lugemise, mille tõlkimist teie poolt hindas kultuurkapital
aastapreemiale nomineerimisega. Mida tähendab üldse
olla tõlkija? Autori omailma sulandumist? Sillaehitamist...?
Vastasin hiljuti samalaadsele
küsimusele nii: Tõlkija ülesandeks on õige
raamatu leidmine ja selle õige raamatu õige stiili
tabamine eesti keeles.
Õige raamat peab
köitma tõlkijat ja tal peab olema midagi olulist öelda
ka lugejale.
Tõlkija peab olema kodus kas
oma lähtekeele tänapäevakirjanduses või
kirjandusloos, parim kui mõlemas, et seda õiget
leida ja soovitada. Ta peab tundma oma elava lähtekeele arengut,
külastama keele kandjaid ja maad, jälgima nende meediat,
hankima värsket teabekirjandust nii lähte- kui sihtkeeles.
Kardan, et vabakutseline tõlkija
ei saa oma elu materiaalsele küljele erilisi nõudmisi
esitada, sest honorar, mida Eesti kirjastajad maksta tahavad/suudavad,
seda ei võimalda.
Samuti ei saa ta ilmselt tegelda ainult
«õigete» raamatutega, sest mahukamate ja nõudlike
tekstide aeglane valmimine võib näpud põhja
viia.
Tean hästi, et õiglast
tasu saavad maailmas vaid vähesed tõlkijad. Ammugi
meil Eestis. Kui tõlkimine on kutsumus ja kui teisiti ei
saa, pole midagi parata. Jäme ots on kirjastajate käes.
Tõlkimine on tõlgendamine,
mõistmine, mõistmise vahendamine. Kui panin kokku
oma esseekogu «Orva-aastad», tundsin edevuseta, et
ma pole rääkinud seintele.
Kirjandusringkondades
räägitakse teie võimaliku mantlipärijana
Jan Kausi kandidatuurist KL esimehe kohale. Kas te toetate sellist
radikaalset põlvkonnavahetust liidu liidrite tasandil?
Ma pole teinud saladust,
et soovitan tõesti Jan Kausi oma järglaseks.
Olen just temale üle
andnud oma kontaktid ja oskusteabe ning arvan, et temas on seda
sallivat ja eetilist inimlikku substantsi, mis käendab liidu
arengu konstruktiivse järjepidevuse.
Me ei saa alustada nullist. Samuti
arvan ma, et aeg on küps põlvkonnavahetuseks liidu
liidrite tasandil, kuid ei näe selles Jan Kausi isikut silmas
pidades midagi radikaalset. Pigem on selles soovituses elutervet
kollegiaalsust.
Kuidas hinnata Mati
Sirkeli ajastut kirjanike liidus?
Janika Kronberg
kirjandusloolane, KLi Tartu
osakonna sekretär
Pärast suuri muutusi
ühiskonnas oli Mati Sirkeli aeg Eesti Kirjanike Liidu esimehena
liidu stabiliseerumise aeg.
Sirkeli selliste ametialaste
teenete – edukas väliskontaktide arendamine ja loomeinimestele
oluliste seaduste käimalükkamine – kõrval näib
olulise plussina ka, et ametnik ja looja temas on samal ajal suutnud
üsna sujuvalt tasakaalus püsida: viljakad on olnud nii
võitlused-koostööd võimudega kui ka tõlketegevus.
Mati Sirkeli autoriteet rajanes korrektsusel
ja mõõdukusel. Eripalgeliste loovisiksuste ühenduse
juhtimine eeldabki nende omaduste olemasolu.
Ülo Tuulik
kirjanik
Kutsusin Mati Sirkeli kui
mitut keelt hästi valdava inimese lühiajalisele lepingulisele
tööle Eesti Kirjanike Liitu veebruaris 1990, kui tähistati
esindusliku rahvusvahelise kollokviumiga Jaan Krossi 70 aasta
juubelit.
«Ainult kaheks
nädalaks,» soostus saksa kirjanduse tipptõlkija
tookord.
Mati Sirkeli täpsus, kohusetundlikkus
ja pädevus leidsid järgnevalt kiiduväärt ja
tänuväärset rakendust tervenisti 14 aasta jooksul,
mis viisid nõukogudeaegse loomeliidu uuesti vaba Euroopa
malli järgi organiseerunud loovharitlaskonna kooslusse.
Neil aastail taandus kirjandus ometigi
ühiskondlikult kaalult ja tähenduselt — nõukogude
ajaga võrreldes — aina tagasihoidlikumale kohale ning Mati
Sirkeli isiklik haritus ja autoriteet on olnud üks neid kosutavaid
tagatisi, mis meie ametiväärikust veidigi on aidanud
säilitada.
33.
PARAKU ON GRAVITATSIOONIJÕUD OLEMAS…
Erkki-Sven Tüür “Wallenbergist” ja
teksti komponeerimisest - Teater Muusika Kino 2. 2004.
Eesti ühe viimase aja edukaima rahvusvahelist tähelepanu
pälvinud ooperi “Wallenberg” esietendus toimus
2001. aasta mais Dortmundi ooperis Saksamaal. Sellest on nüüd
möödas kaks ja pool aastat, aga Eesti vaatajani ei ole
teos veel kahjuks jõudnud. Enne kui kustuvad helilooja
Erkki-Sven Tüüri esimese ooperiga seotud mälestused,
mis on kindlasti hilisema muusikaloo kirjutamisele olulised, otsustasin
need üles tähendada. 20. juunil 2003 aset leidnud telefonivestlusel
oli juttu ooperist, helilooja ja libretisti koostööst,
ooperilibretodest, aga ka laiemalt erinevate tekstiliikide komponeerimisest
ja teksti muusikalisest interpretatsioonist. Saame teada, millised
süžeed sobivad ooperile ning millised traditsioonid
töötavad ka tänapäeva ooperis.
Kuidas te suhtusite enne “Wallenbergi” loomist
ooperisse ja kas see suhtumine on nüüd kuidagi muutunud?
Tegelikult sündis minus abstraktne soov ooperit kirjutada
paarkümmend aastat tagasi konservatooriumis õppimise
ajal, kui meil Leo Normetiga olid süvendatud seminarid Benjamin
Britteni ooperitest. Mäletan, et mulle meeldisid väga
“Surm Veneetsias” ja “Koovitaja jõel”.
Põhjalikumalt uurisime ka Debussy ooperit “Pelléas
ja Mélisande”, samuti Penderecki “Loudoni kuradeid”.
Tahtmine ooperit kirjutada oli mul juba siis, kui ma polnud üldse
veel mingi helilooja. Selle mõttega olen mänginud
erinevatel aegadel erineva intensiivsusega, on isegi mingeid eskiise,
mitte muusikalises mõttes, aga sünopsise on kirjutanud
näiteks Mati Unt ja Joel Sang Herbert Wellsi “Pimedate
maa” ainetel. Aga see asi jäi omal ajal seisma. Mati
Undiga me fantaseerisime kaheksakümnendate algul igasugustel
teemadel ning ta pakkus mulle päris pööraseid ideid
välja.
Aga ”Wallenbergi” juurde tagasi tulles — on
muutunud muidugi see, et ma teadvustan endale nüüd hoopis
teisel tasandil, milline töömaht see on. Eks ma teadsin
seda ette ka, aga siiski mitte sel määral, nagu ma praegu
tean. Selles mõttes on lihtsalt see kogemus, mille võrra
ma olen rikkam, üks määratult suur õppetund
vastavas žanris.
Milliseid tänapäeva ooperiheliloojaid te hindate?
Näiteks Ligeti, Saariaho. Ega siin Eestis ja ka mujal palju
uusi oopereid näha ei saa ja ega ma palju oopereid näinud
olegi.
Kuidas teile üldse meeldib sõnateksti muusikasse
panemine? Kas see mingil määral ka piirab teie loomingulist
vabadust?
Helilooja piirab ennast nii või teisiti igasuguste ettekirjutustega.
Seda võib näha niimoodi, aga teisest küljest
vabastab ta latentsed jõud ja annab võimaluse mängida
väga erinevat tüüpi muusikalise materjaliga, mis
võib-olla muidu ei leiaks põhjendatud kasutamist
puhta muusika väljundis (puhtaks muusikaks nimetan ma instrumentaalmuusikat).
Ühest küljest ta piirab, aga teisest küljest ta
suunab ja teeb mingis mõttes lihtsamaks muusikalise vormi
organiseerimise. Mulle on alati olnud väga tähtis kõigepealt
luua tekstikehand. Kui rääkida mitte ainult ooperist
— mul on muud vokaalmuusikat ka —, siis on enamasti
muusikalist vormi loovaks struktuuriks tekstikehand. Kui ma olen
kasutanud valmis tekste, siis esimene töö on, et ma
komponeerin mingi tekstilise järgnevuse ja see hakkab omakorda
organiseerima muusikalist materjali. Põhimõtteliselt
on see täiesti teistsugune lähenemine.
Aga kas te oskaksite siin ka mingeid erinevusi välja tuua,
näiteks ooperi ja oratooriumi teksti muusikasse panemisel?
Ooperi puhul peab mõtlema ikkagi muusikalisest draamast
— mind huvitab tihe ja sidus dramaturgiline areng, mitte
number-numbri-järel-loogika, et siin on nüüd aaria
ja siin mingi duett ja siin üks koorinumber, ehkki kõik
need elemendid on tervikus muidugi ka olemas. Aga “Wallenbergi”
tehes ma just tahtsin, et muusikaline aeg oleks tohutult pingestatud.
Sellist teatraalsust või dramatismi ei ole oratooriumis,
kus toimub teksti muusikaline dramatiseerimine hoopis pikemate
plokkide vältel. Muusikaline aeg on kantaadis, oratooriumis,
missas või reekviemis teiste printsiipide alusel täidetud.
Aga kirjanikega koostööst veel niipalju, et näiteks
on mul üks kantaat prantsuskeelsele originaaltekstile, mis
on Tõnu Õnnepalu kirjutatud: “Inquiétude
du Fini” (1992). Ma ise ei valda prantsuse keelt, kuid just
seetõttu huvitas mind väga kirjutada keeles, mis tähendab
mulle puhtalt kõlalist, n-ö foneetilist materjali
ja millel on samas väga konkreetne sisu. Tõnu pakkus
mulle välja ühe sellise teksti, mille ta oli kirjutanud
spetsiaalselt selle mõttega, et see ei ole mitte nagu iseseisev
poeetiline vorm, vaid just niisugune tekst, mida peaks panema
muusikasse. Samuti lubas Viivi Luik mulle “Ante finem saeculis”
kasutada väljavõtteid oma olemasolevatest luuletustest
ja kirjutas mulle ka mõned read juurde.
Kas “Wallenbergi”
saksakeelse teksti komponeerimisel probleeme ei tekkinud?
Ei, ma olen kuigivõrd saksa keelt õppinud, tõsi,
mitte küll palju, aga see mind siiski aitab. Ma lasin ka
teha reaaluse tõlke. Libretistiga [Lutz Hübneriga
— M. E.] me rääkisime küll omavahel inglise
keeles. Tema arutas minuga oma plaanid läbi ja rääkis
oma ideedest; sellest, mis teda huvitab ja mida ta õigeks
peab. Minu meelest olid tal head ideed ja mulle see libreto ka
meeldib väga: tekstist on tunda, et autor on teatriga seestpoolt
tuttav. See on loogiline, sest Hübner on väljaõppinud
näitleja ja lavastaja, ta on kirjutanud näidendeid ja
ise ka lavastanud. Teater on tema loomulik keskkond. Libretos
on piisavalt ruumi ka muusika jaoks, mis mulle muidugi meeldis.
Olid mõned üksikud detailid, mida ma libretistilt
palusin; ma soovisin seal näiteks ühte väga eeterlikku
naistegelast. Selle ta sinna sisse ka tõi ja sama naistegelase
tekstiga või häälega kogu lugu lõpebki.
Koostöö Lutz Hübneriga oli just parajalt nii tihe
kui vaja, usaldasin teda täiesti. Ta tegeles teksti parandamise
ja lihvimisega veel põhjalikult, abiks teatri kirjandusala
juhatajad, kelle soovitustel kirjutas teksti veel vist kaks korda
ümber. Kolmas versioon oli see, mis läks käiku.
Paranduste tegemisel ei puutunud mina enam asjasse. Ma võtsin
valmis teksti ja olin sellega väga rahul. Ja nii ta läkski.
Lutz Hübneri kaudu tean, et teie ettepanekul lisati teksti
lõigud vene ja inglise keeles. Kas te tegite veel mingeid
muudatusettepanekuid? Mis viimases versioonis on teistmoodi?
Need on nii tühised muudatused — olid lihtsalt mingisugused
ümbertõstmised, et kuskilt mõni rida ära
või nii. Mitte midagi olulist. Aga see küll, mulle
meeldis see mõte, et kui venelased võtavad Wallenbergi
kinni, siis nad räägivad vene keelt ja pärast ka
laulavad. See annab hoopis teistsuguse muusikalise karakteri.
Ja niisugune tüüpiline sovetlik hämamine, et kuidas
neil teda ei ole ja nad mitte midagi millestki ei tea, ja kui
nad teavad, siis nad ikkagi ei tea ja ... — see annab hoopis
teise värvi juurde, kui seda lauldakse vene keeles. Ja lõpus
ka, kui käib üks tants ja trall, siis soovisin, et liitlasvägede
kindralid ja sõdurid laulaksid inglise keeles. See andis
jälle minu jaoks rikastava nüansi.
Mõned heliloojad annavad oma libretistile ette mingi
rütmiskeemi, soovivad näiteks nii ja nii mitu rida kindla
rütmiga. Kas selliseid olukordi tuli teie koostöös
libretistiga ette?
Ei, ei, mulle see lähenemine üldse ei istu. See eeldab
ka väga kindlas žanris soovide olemasolu. Kui mõni
helilooja on endale kindlalt pähe võtnud, et see lõik
peab olema, ütleme, kolm neljandikku rütmis, siin ma
tahan mingit vihjet näiteks tangole ja siin peab olema mingi
valss — siis on vaja sellega arvestada. Aga mina lähtusin
tekstist, ja mul selliseid soove ei olnud.
Tuleksin nüüd Wallenbergi teema juurde. Kas see ei
teinud alguses kuidagi ettevaatlikuks, kuna tegu on ikkagi holocaust’iga,
mis on just Saksamaal, kus esietendus toimus, eriti emotsionaalne
ja keeruline teema.
Absoluutselt mitte. Minu jaoks oli see just, vastupidi, niisugune
ahaaemotsioon, et huvitav, kuidas ma ise selle peale varem pole
tulnud, kui ma ajaloolistest sündmustest ooperile ainest
olen otsinud. Sest olin lugenud Wallenbergist ja näinud muuseas
ühte mitmeosalist filmi temast Richard Chamberline’iga
peaosas, mis jättis mulle üpris tugeva mulje. Nii et
see ei olnud mul mingi esmane kokkupuude Raoul Wallenbergiga.
Vastupidi, ma tundsin, et siin on teemat ja substantsi, siin on,
Bushi terminoloogiat kasutades, XX sajandi kaks kurjuse telge,
mis jooksevad Wallenbergi kaudu kokku. Nii et see on üsna
unikaalne teema.
Raoul Wallenberg on tegelikult üsna erandlik ooperiteema
oma kaasaegsuse tõttu. Lutz Hübner on öelnud,
et nüüdisooper peakski jutustama tänapäeva
lugusid ja kasutama uusi originaallibretosid, mitte otsima neid
lõputult maailmakirjandusest. Mida sellest arvata?
Olen sellega väga nõus, tegelikult ei olegi see nii
erandlik. Me võib-olla ei tea sellest siin nii palju, aga
võtame mõned tuntumad näited, näiteks
John Adamsi “Nixon Hiinas” ja “Klinghoferi surm”,
need on ju täiesti nüüdisaegsed ja isegi poliitilised
teemad. Ja on vähem tuntud ja vähem kuulsaid asju, mis
on samuti meie kaasajast. Olga Neuwirthi ooper David Lynchi “Lost
Highway” stsenaariumi järgi. Aga ma ei ütleks,
et see peab olema ilmtingimata nii või naa. Siin peab tekkima
seesmine äratundmine, et sellel lool peab olema mingisugune
üldistusjõud või tugev tähendus, miks
sellest on mõtet hakata uuesti ooperit tegema. Niisuguseid
lugusid on ju, ma olen omal ajal mõelnud ka palju Juhan
Viidingu “Olevuste” peale. See on väga hea ooperi
teema.
Aga seda on juba kasutanud Eino Tamberg.
Ma tean. Me leiame niisuguseid asju siit meie kaasajast, mis justkui
ei olegi seotud ühegi konkreetse ajastuga, aga samas mõjuvad
väga tänapäevaselt. Ja tegelikult on selliseid
teemasid, mis hetkel võivad tunduda väga aktuaalsed,
aga läheb umbes viis aastat mööda, ja see ei ütle
enam nagu midagi. Teemade valikuga peab olema minu meelest selles
mõttes ettevaatlik, et teemal peab olema piisavalt mahtu
või ambivalentsi, et sa võid seda projitseerida
erinevatesse aegadesse ja erinevatesse situatsioonidesse. Selles
peaks olema midagi, mis kõneleb väga sügavalt
inimolemuse tähtsatest aspektidest, sest mingid arhetüübid
on ikkagi ühed ja samad.
Kas ooperi “Wallenberg” puhul tekkis teil kohe
alguses ettekujutus sellest, milline peaks olema libreto või
muusika stiil?
No ei, eks see kõik ikka konkretiseerus töö käigus.
Kas kõigepealt oli tekst täielikult valmis ja siis
alles, või valmis muusika sellega kuidagi paralleelselt?
Ei, mina ootasin ikka, et libreto on valmis kirjutatud ja hakkasin
siis muusikat kirjutama.
Hübner ütles veel, et enne seda, kui ta alustas libreto
kirjutamist, kuulas ta kõigepealt teie muusikat ja püüdis
ka arvestada teie stiiliga, luues pikemaid stseene, mis muusikale
vastu tuleksid. Kas ka teile tundub, et see libreto on justkui
teie muusikale kirjutatud või on hoopis vastupidi, et teie
kirjutasite ikkagi pigem libreto järgi oma muusika?
Mina kirjutasin igal juhul libreto järgi, aga seda vastutulekut
ma aimasin. See ongi see, mida ma mõtlesin, kui ma ütlesin,
et ta on muusikalist ruumi arvestanud.
Teksti komponeerimisel on mitmeid võimalusi, üks
neist on muusikaline illustratsioon. Seda peetakse tihti pisut
negatiivseks. Tavaliselt kritiseeritakse vokaalteoste heliloojaid
sellepärast, et nad ei lisa uusi nüansse, vaid justkui
tõlgiksid teksti muusikasse. Mida arvate sellest, on see
halb või mõnikord ka hea?
See on minu jaoks väga igav. Aga niisuguse pika asja puhul
nagu ooper, on teinekord tarvis — ei saa ju kogu aeg n-ö
pedaal põhjas lasta. On ju ka vaja võtta õhemaks
neid kihte ja edasi anda olustikku. Doseerimisoskus peab olema,
et kus ja kui palju ja milliseid plaane lisada; et kus on see
tähenduste väli hästi lai ja mitmekihiline ja kus
on ta õhem. See on kõik dramaturgilise kaare ülesehitamise
ja oskuse küsimus. See tuleks enese jaoks lahti mõtestada,
et kus tuleks tekstiga millise sügavusega ümber käia.
Põhimõtteliselt on lihtne illustreerimine minu jaoks
banaalsevõitu. Ta ei ole lihtsalt huvitav.
Ma küsin seda sellepärast, et lugesin saksakeelsest
ajakirjandusest kriitikat “Wallenbergi” kompositsiooni
kohta, et ooperi esimeses pooles kohtab sageli illustratiivsust
ja teine pool on omanäolisem.
Jah, sellepärast et esimene pool istub nagu mingis mõttes
reaalselt toimunus kinni. Ka aeg kulgeb lineaarselt ja need on
sündmused, mis on rohkemal või vähemal määral
tegelikult aset leidnud. Aga teine osa läheb järjest,
võiks isegi öelda, sürreaalsemaks. Sellest tingitud
on niisugune vahe. On maitseasi ja iga kriitiku kontseptsiooni
ja nägemuse asi, mida ta tahab näha või mida
ta peab heaks või halvaks. Sellest on erinevaid arusaamu.
Kas peategelaste hääletüübi valikul mängisid
ka mingid ooperikonventsioonid teatud rolli? Näiteks, et
tenorid on kangelased ja baritonid psühholoogiliselt vahest
kõige sügavamad rollid, bassid aga kas koomilised
või hästi pahad?
Päris vastu ei ole sellele ju mõtet töötada
ja pole ka vaja. Me võime ju tahta küll teha sellist
vigurit, et käime täna, jalad laes, näiteks, aga
paraku on gravitatsioonijõud olemas ja me kukume ikka alla.
Ja sama lugu on nende hääletämbrite ja registritega.
Päris kangelased mul tenorid ei ole, eks?
Wallenberg 2 on nii-öelda antikangelane?
Ka Vene ohvitserid on pigem nagu paroodiad. Aga bariton lihtsalt
sobis ja siin oli ka üks pragmaatiline nüanss: mulle
teatati, et neil on Dortmundis väga hea bariton, kes sellesse
rolli sobib.
Huvitav on veel see, et Wallenberg ja Eichmann kui vastasmängijad
on mõlemad bassbaritonid. Kuidas see tuli?
See tuligi sellepärast, et ma oleksin tahtnud näha Eichmanni
veel natuke sügavamana. Eichmann oli minu arvates pisut kuratlik
või mefistolik kuju. Lihtsalt need kõlavärvid
olid minu jaoks määrava tähtsusega. Puhas tämbriline
lähenemine. Ma kujutasin neid registreid niimoodi ette, muusika
lihtsalt nõudis seda. Ega ma seal väga seda küll
ei analüüsinud, mis näitab, et ju need traditsioonilised
lähenemised on ennast kuidagi loomulikul teel õigustanud.
Olete kokku puutunud libreto valmimise eri staadiumidega ja
näinud pealt, kuidas see toimib. On teil nüüd mingi
oma arusaam, missugune peaks olema hea libreto?
Ega ma seal eriti juures olnud. Lutz kirjutas libretot omapead
ja saatis mulle valmis variandid. Ma ei tahaks teha mingeid üldistusi
ühe kogemuse põhjal. Võib-olla on mul lihtsalt
vedanud selle esimese korraga. Ma ei saanud halba libretot. Kui
mul oleks alguses mingi õnnetu “käkk”
antud ja oleks pärast keegi teine väga hästi teinud,
siis ma oskaksin võrrelda.
Lutz Hübner ütles selle kohta, et lihtsalt proportsioonid
on libretos teistmoodi kui sõnateatris. Ooperis peaks olema
kuuskümmend protsenti muusikat ja nelikümmend protsenti
teksti. Mida te sellest arvate?
Proportsioonid on muidugi erinevad, kuid ma ei oska neid numbreid
niimoodi liigutama hakata. Aga muusikateatris on võimalik
ka suhteliselt vähese tekstiga hakkama saada. „Wallenbergis“
oli teksti tegelikult päris palju.
Seda heideti libretole ka ette. Mõned kriitikud ei olnud
sellega rahul.
Ma saaksin hakkama ka tunduvalt vähema tekstiga. Aga niisugune
tihe ja karm ja pidevalt edasi kruviv, mitte puhkust andev lahendus
oli just see, mida ma tahtsin. See pakkus mulle endale väga
suurt huvi. Ja samas ma tean, et kui ma teeksin tulevikus mingi
teise ooperi, siis see peaks olema hoopis teistsugune. Midagi
väga läbipaistvat ja hoopis muudes sfäärides
liikuv.
Aga mingit konkreetset plaani veel ei ole?
Ei. Ega niipea tule ka ilmselt. See võtab ikka tükk
aega.
Millal võiks “Wallenbergi” Eestis näha
saada?
No seda ei oska mina öelda. Seda on juba kõvasti üritatud.
Ükskord hakkasid rattad juba peaaegu käima, aga siis
jäi see jälle vist finantside taha, ja et kes teeb.
See on suur masinavärk, mida ühe projekti korras kokku
panna ei ole sugugi lihtne. Meil oli mõte teha seda projektooperina,
väljaspool mingit konkreetset teatrit. Aga solistide väljatoomine
ja korraliku salvestuse tegemine seab ka omad piirangud. Mina
sellega absoluutselt ei kiirusta. Ega midagi katki ole, kui see
väheke viibib. Kui „Wallenbergi“ Eestis lavastada,
siis hästi korralikult. Ma kujutan ette, et seda saab palju
paremini teha, kui see, mida Saksamaal näha võis.
Kuidas te Dortmundi lavastusega rahule jäite?
Nüüd tagantjärele ma mõtlen, olles seda
videot vaadanud, et ega väga ei jäänudki.
Mis siis valesti oli või mida te oleksite soovinud teistmoodi
näha?
Igal lavastajal on õigus oma nägemusele. See [Dortmundi
lavastus 2001 — M. E.] läks kohati ikka liiga rammusaks.
Eks nad elavad loomulikult oma saksa süüd seal kõvasti
välja. Võib-olla on hea, et see oli Saksamaal selline,
aga mina näeksin “Wallenbergi” mitte nii naturalistlikuna.
Siis võiks ooperi mõju palju suurem olla.
Mida te arvate koomilisest ooperist? Huvitav on see, et pärast
Teist maailmasõda on väga vähe kirjutatud koomilisi
oopereid. Millest see võiks tulla, kas žanr ise on
vananenud või ei tunta selle vastu huvi?
Ei tea. Minu arust seesama “Le grand macabre“ [György
Ligeti ooper — M. E.] on ikka tohutu jant, ehkki ta on juba
niisugune metakoomika, seal saab nalja väga tõsiste
asjadega. On ikka tehtud küll, ja väga märkimisväärseid
asju. Ja mul on endalgi niisugune tunne, et tegelikult on sellist
väga tõsist ja karmi ooperit ikka üsna raske
teha. Seda peab kohutavalt hästi tegema, et ta naljakas välja
ei kukuks. Samas on muusikalist koomikat raske nii teha, et see
banaalseks ei muutuks.
Kas te kujutaksite ennast ette koomilise ooperi autorina?
Miks mitte. Vahelduseks võiks küll, aga siis peaks
see olema midagi sürrealistlikku nagu “Le grand macabre”.
Küsinud MARIA ERSS
34.
KUNSTINÄITUS EESTI MAJAS - Toomas Tiivel
Eesti Päevaleht
24.08.2004.
Kunstinäitusel
pealkirjaga “Blended VIII”, mis on avatud Stockholmi Eesti Majas
24.08.-10.09. 2004. on väljas 7 kunstniku
tööd Eestist, Rootsist ja Lätist. Nendeks on
Enno Hallek, Ivars Heinrihsons, Helena Heinrihsone, Kaarel Kurismaa,
Mari Kurismaa, Lemming Nagel ja Tiit Pääsuke.
Kes nad on?
Kaarel Kurismaa - esinenud näitustel Eestis, Lätis,
Soomes, Rootsis, Saksamaal,alates, olnud Tallinnfilmis kunstniklavastaja,
Kunstiakadeemia kompositsiooni ja värviõpetuse õppejõud,
tuntuimad tööd kineetilise kunsti alal - selle ala vaieldamatult
tähtsaim tegija Eestis
Mari Kurismaa - hariduselt sisekujundaja, kujundanud mitmeid esindushooneid
Tallinnas ja mujal Eestis, näitustel esinenud maalidega Eestis,
Lätis, Austrias, Kanadas, Soomes, Rootsis ja mujal alates
1985. aastast
Lemming Nagel - vabakutseline maalikunstnik Tallinnas, esinenud maalidega näitustel
Eestis, Lätis, Rootsis, Venemaal, Saksamaal, USA-s, Prantsusmaal,
Soomes, Leedus ja mujal alates 1979. aastast, personaalnäitus
”Intsident” Stockholmis 2001. aastal
Enno Hallek
- Eestis sündinud Rootsi kunstnik, esinenud näitustel
Rootsis, Eestis, Prantsusmaal, Itaalias ja mujal alates 1963.
aastast, Rootsi Kunstiakadeemia liige
Ivars Heinrihsons - Läti Kunstiakadeemia maaliprofessor, esinenud
näitustel Lätis, Eestis, Venemaal, Saksamaal, USA-s,
Prantsusmaal, Leedus, Itaalias, Hollandis, Rootsis ja mujal alates
1972. aastast.
Helena Heinrihsone - vabakusteline maalikunstnik Riias, esinenud näitustel
Lätis, Eestis, Venemaal, USA-s, Prantsusmaal, Rootsis, Saksamaal,
Küprosel, Mehhikos, Taanis ja mujal alates 1972. aastast.
Tiit Pääsuke - Eesti Kunstiakadeemia professor, aastatel 1992-1994
Rovaniemi Kunstikooli maaliprofessor, esinenud näitustel
Eestis, Lätis, Venemaal, Soomes, Rootsis, Gruusias, Itaalias,
Norras, Leedus, Saksamaal ja mujal alates 1973. aastast, Stockholmis
Eesti Majas oli aastal 2003. väljas tema portreemaal Riigivanem
Friedrich Akelist
Mida see näitus
ei ole:
- see ei ole ülevaatenäitus
- see ei ole tagasivaatenäitus
- see ei ole ühe kindla
ja väljakujunenud kunstirühmituse näitus. Sellises
koosseisus esinetakse esmakordselt, ei ole välistatud, et
see ei kordu enam mitte kunagi
- see ei ole kunstnike
näitus, kes teevad masstoodangut, mida müüakse
tänavanurkadel ning kes kuulutavad ajalehtedes, et maalivad
portreesid või teevad suuri skulptuure nendest, kes kõvasti
maksavad
Mida see näitus
on:
- see näitus on pühendatud
sündmustele Läänemere ümber, millest sel aastal
möödub 60 aastat
- see on mitte ainult omal
maal vägagi tunnustatud kunstnike näitus, kes tunnevad
üksteist juba paarkümmend aastat ja kellel on paljuski
sarnane maailmavaade, huumorimeel ning vastastikune lugupidamine
- kus väljapandud
tööd on maalitud valdavalt paari viimase aasta jooksul
ja annavad mingi pildi sellest, mida nende loojad praegu mõtlevad
ja mida nad leidsid, et on sobilik ühisnäitusel sügisel
2004 Stockholmis Eesti Majas üles panna.
- millel esinevad kunstnikud
on aktiivselt kujundanud ja mõjutanud kunstielu omal maal
juba vähemalt paarkümmend aastat, kes on siiani aktiivsed,
kes on oma kunstiteostega esinenud mitmetes riikides üle
maailma, on pälvinud kõrgeid tunnustusi ja hinnatud
autasusid, on vaieldamatult omanäolised ning kõige
selle põhjal kõrgesti hinnatud ka erinevate riikide
kunstikogudes ning kunstiavalikkuse hulgas.
Kohaks, kus see mingis
mõttes kõik alguse sai, oli legendaarne kultuuriklubi
“Ku – Ku Klubi” Tallinnas, aastakümnetepikkuste traditsioonidega
poolkinnine klubi Vabaduse väljakul, kuhu lisaks kunstnikele,
kirjanikele, muusikutele, näitlejatele ja arhitektidele pääsesid
ka teadlased. 80-ndatel aastatel oli see loominguliste inimest
kooskäimiskohaks, need kontaktid rikastasid osalejate vaimu-
ja hingeelu, ning vaieldamatult oli see kohaks, kus lisaks loomingulisusele
valitses ka paljuski vabameelsem vaim - seda ka vahepealsetel
sotsialismiaastatel Eestis.
Sealsamas “Ku – Ku - Klubis”
1996. kavandas Viskiklubi 1996. aastal ka esimest suuremat
üritust/näitust nimega ”Blended” - Riias Läti
Väliskunsti Muuseumis. Vaidlusel selle üle, mis ühendab
kuut eesti tunnustatud maalikunstnikku, peale selle, et nad on
Eestist - Jaak Arrot, Kaarel ja Mari Kurismaad, Epp-Maria Kokamäge,
Lemming Nagelit ja Tiit Pääsukest ja miks nad peaksid
esinema ühel ja samal näitusel, pakkus Lemming Nagel,
kes ka ei salli ”kooris maalimist”, välja idee, et meid ühendab
see, et ”me kõik esineme väga heade ja huvitavate
töödega” . Nii jäigi.
Et see mõte osutus
elujõuliseks, see selgus järgnevatel aastatel, kui
erinevates koosseisudeses esineti / toimusid ”Blended II” - Helsinkis,
”Blended III” - Haapsalus, ”Blended IV” - Kärdlas,
”Blended V” - Sillamäel, ”Blended VI” - Valgas ja
”Blended VII” - Võrus. Esialgsele tuumikule lisandusid
ammused tuttavad ja kolleegid - kaks väljapaistavat Läti
maalikunstnikku - Ivars Heinrihsons ja tema abikaasa Helena. Ühendas
peale kõige muu jällegi sarnane maailmavaade ja huumorimeel.
Nüüd Stockholmis siis ka Enno Hallek, Eesti ja Rootsi
kunstiringkondades vägagi armastatud ja tunnustatud kunstnik,
kes on korduvalt esinenud ka Eestis, festivalidel ”Kunstisuvi”.
Et Viskiklubisse kuulub
loomeinimesi mitmelt alalt - muusikuid, näitlejaid jne. -
toimus ”Blended” üritustel alati ka lisaks kunstinäitusele
midagi muud - kontsert, teaduslik ettekanne, mõni
muu üllatus - esinenud on tihti Riho Sibul, Erkki-Sven Tüür,
Arvo Haasma, Sven Grünberg, Roald Jürlau, Hardi Volmer,
Sulev Teppart, Mart Laar, Emil Urbel, Taso Mähar jt., kes
ka kuuluvad ”klubisse UBC”.
Miks “Blended” – segu?_Blended
on nimetus mitmetele asjadele (nagu näiteks ka tubakas ja
viski), kus väga headest algkomponentidest saadakse teatud
kombineerimise / segamise tulemusel uus kvaliteet.
Olgu see praegune näitus
Stockholmi Eesti majas väiksekski leevenduseks asjaolule,
et ei Eestis ega ka mitte kusagil mujal maailmas ei ole võimalik
saada vähegi terviklikku pilti kaasaegsest eesti maalikunstist.
Eestis alles ehitatakse Kunstimuuseumi, hetkel on vaid väikesed
väljapanekud Tallinnas ja Tartus. Suurim Eesti kunsti väljapanek
maailmas asub hetkel Viinistus Jaan Manitskile kuuluvas muuseumis.
Nautigem siis Stockholmi
koos säravaid töid tunnustatud kunstnikelt
Pärast Stockholmi
Eesti Maja saab näitus vaadata laeva ”Victoria” konverentsiruumides
kuni oktoobri keskpaigani.
Kunstinäituse korraldajate
ja toetajate nimel,
Toomas Tiivel
35.
BLENDED VIII
Sirp 03.09.2004.
BLENDED VIII• Kuni 10. IX on Stockholmi Eesti Majas vaadata
näitus “Blended VIII”. Väljas on seitsme Eesti, Läti
ja Rootsi kunstniku Enno Halleki, Ivars Heinrihsonsi, Helena Heinrihsone,
Kaarel Kurismaa, Mari Kurismaa, Lemming Nageli ja Tiit Pääsukese
tööd. Nagu juba näituse nimetus osutab, on tegemist
viskiklubi järjekordse, kuid nagu alati uuendatud koosseisu
näitusega. Juurde on võetud Rootsi Kunstiakadeemia
liige Enno Hallek. Kõigilt on väljas maalid, enamuses
viimasel ajal valminud. Näitus ei ole ülevaate-, tagasivaate-
ega ka grupinäitus. Kuid kunstnikel on paljuski sarnane maailmavaade,
huumorimeel ja vastastikune lugupidamine. Näitus on pühendatud
sündmustele Läänemere ümber, millest sel aastal
möödub 60 aastat. Et viskiklubisse kuulub loomeinimesi
mitmelt alalt, muusikuid, näitlejaid jne, toimub “Blended”
üritustel alati ka lisaks kunstinäitusele midagi muud:
kontsert, teaduslik ettekanne, mõni muu üllatus, esinenud
on tihti Riho Sibul, Erkki-Sven Tüür, Arvo Haasma, Sven
Grünberg, Roald Jürlau, Hardi Volmer, Sulev Teppart,
Mart Laar, Emil Urbel, Taso Mähar jt, kes ka kuuluvad klubisse
UBC.
36. VISKIMEHED JA PIRUKAS. - Kaarel Kurismaa
Ta seisab mõtlikult
vanalinna väljakul ja madal õhtupäike paistab
talle peale. Tema keskendunud pilk seirab munakivisillutist, kui
keegi lausub nii leebelt: "Ma olen juba siin." Auväärne
Jaak Lippmaa tõstab pilgu ja näeb enese ees viskiklubi
auväärset presidenti Toomas Tiivelit. Nad tervitavad
teineteist rõõmsalt ja võpatuvad üheaegselt
kui raekojakell lööb neli.
Väärikal sammul
tõtatakse üle väljaku, et peatuda poeukse ees,
mille kohal ripub üks kringel. Ja vaatamata sellele, et kringel
on painutet plekist, hõljuvad ümberringi magusad aroomipilvekesed.
Nad astuvad hoogsalt pagariäri
uksest sisse ja teatavad tuhinal: "Me oleme juba siin! " Saadetuna
nägusast naeratusest on nad peagi küpsetuskojas, kus
ovaalsel vaagnal aurab hiiglama jurakas pirukas. Mahlakad aroomid
piiravad pilvedena pirukat ja annavad sellele ammendamatu sära
ja tohutu mõõdu. Toomas Tiivel põrnitseb
heldinult pirukat ja sügav aukartus toimib tema sees. Samas
tunneb ta pöörast uhkust Jaak Lippmaa üle, sest
just temale oli usaldatud piruka projekteerimine ja töösseandmine.
Toomas jälgib imetlusega Jaaku, kes parajasti mõõdab
pirukast väljuvate aroomide lainepikkuseid, kontrollib nende
tihedusastet ja kulgemissuundi.
Vaoshoitud viisakusega
makstakse arve ja üsnagi kõvas rahas, mis on aga igati
meeste vääriline.
Sa heldekene küll!
Mehed tulevad ja leiavad eest täiesti reaalselt eksisteeriva
piruka. Milline kaunis vormikõne! Lausa jalustrabav aroomide
bukett! Ja kujuta ette, kui küpsed värvid! Tõsi
on, muidugi värvide osas oli abiks auväärne Aavo
Ermel, kes lubas lahkesti oma kompuutrite värviskaalasi kasutada.
Meie kõigi tuline tänu selle eest.
Ja oleks nüüd
kellelgi tulnud pähe küsida et, mis on selle põhjuseks,
kui too pirukas ei mahu ei uksest ega aknast, ei sisse ega välja.
Õnneks on puhvetiruumil üks avaram aken, kustkaudu
siis pirukas ikkagi välja pressiti. Meie vanalinnas on see
tõesti haruldane.
Oi häda, kui ei suuda
seda kohevat kakukest paigast nihutada ja ei tule ühtegi
mõistlikku mõtet, kuidas seda teha? Toomas Tiivelil
oli küll peas paar mõtet, kuid need olid hommikul
ja käisid hoopiski teiste asjade kohta. Jaak Lippmaa vaid
vaikib taktitundega.
Paratamatult meis kõigis
on nii tühine osa sellest, mida me kanda suudame või
tahame.
Õigel hetkel astub
ligi auväärne Arvo Haasma ja leiab, et üks kirglik
viiulisonaat kaunist klassikast võib pirukal lõhestada
hinge ja kanda teda iseenesest edasi. Kuid viiulikasti avamisel
tõmbusid kõik poognajõhvid krussi, sest küpsetisest
õhkus selliseid kuumalaineid, et ka nurga tagant piiluvatel
kordnikel sulasid rihmapandlad, kontsaplekkidest rääkimata.
Edasist oskaks kirjeldada
vaid viskiklubi mälusektori juht auväärne Sulev
Teppart, kui ta oleks kohal olnud. Kuid teda ei olnud, sest samaaegselt
oli teatris proov - peaproov nimelt. Aga siiski, siiski teadjamad
inimesed teise korruse trepikojast veel mäletavad, kuidas
neil meestel kadusid jalad alt, kui pirukast valgus sularasva
sillutisele, et siis vaiksel sahinal üle väljaku libiseda.
Majarahvas oli veel hämmeldunult järele vahtinud.
"Kohe püsti ja minu
järele!" hõikab aulik president ja viskub kandade
välkudes põiki üle platsi, teised viisaka distantsiga
järgnemas.
Parajasti on "Eeslitallist"
väljunud auväärne Alo Mattiisen nägusate neiukestega
ja jutustab Tiivelile, kuidas mingi pirukas oli siit mööda
vuhisenud. Ta küll ei oska öelda, kumba nurga taha see
oli kadunud, aga üks mis kindel, piruka vuhin oli la-bemollis
ja keskmisest vähekse valjem. Ta lubas selle peale mürki
võtta. Toomas avaldab kahetsust seeüle, viipab Alole
kutsuvalt ja on peagi kadunud nurga taha. Mööduvad ka
teised auväärse klubi liikmed ja kaovad kaugusse. Alo
vaatab neile nukralt järeleja tunneb otsemaid, kuidas miski
hakkab teda kogu jõust tõmbama sinna - selle nurga
poole. Ta lehvitab neidudele ja tema jooksusamme juhib kindel
teadmine, et teoksil on midagi suurt ja väga ilusat. Kuid
ka neiuksed nii kenaksed on Alol tihedasti kannul. Nad ei jää
temast sammukestki maha.
Pikkamisi
laskub linna kohalt alla videvik, mis mässib ümbruskonna
salapärasesse pimedusse, kandub aegamisi taevasse tagasi,
kus mõnulevad mõned üksikud tähed ja matab
siis otsustavalt terve taevakupli enese alla. Videvik toob kaasa
ka vaikuse, mis ulatub alla majadeni, uitab hämarate puude
all ja jõuab mööda vanalinna tänavaid väljakuni,
mida poolitab trammitee. Trammitee veerel seisavad meile päris
tuttavad mehed ja sellist liigutavat vaatepilti annab veel kaua
mäletada, kuidas kõik seisavad õnnelike nägudega
piruka ümber, mis on takerdunud trammiteel. Ja nagu tervituseks
paiskub sealt vastu magus aroomipilv. Seal see kerkib, tõuseb
sinust üle ja särab kui juveel piruka kohal.
"Milline kosutav aroomipilv!"
lausub keegi jõle tasa.
"Päh, see pole mingi
pilv. See, see ...on pühapaiste!" kuulutab auväärne
Riho Sibul omal tasasel moel.
Edasi arutatakse, kuidas
pirukat võrdsemalt jagada? Näe, juba hakkabki teine
jahtuma ja kaalu kaotama. Parima lahenduse pakub auväärne
Indrek Rohtmets ja palub hetkeks tähelepanu: "Mu härrased,
nagu te näete, me seisame trammiteel, mis viib Tondilt Kadriorgu
ja vastupidi ka. Sellel ringteel on 19 peatust ja kui tuleb tramm
number 3, siis kõiki seaduspärasusi arvestades tuleb
pirukal sõita vaid ring ja see jaotub kenasti 19-ks võrdseks
osaks. Kuna meid on aga 17, siis peame ära ootama ka trammi
number 2, et anda sellele tagurpidine käik.
"Aga mööda seda
teed ei lähe ju tramm number 2", teatab murettekitava sirgjoonelisusega
auväärne Taso Mähar.
Kõik kahetsevad
seeüle ja nende palged tõusevad piruka kohal hõljuva
aroomipilvega kõrgele, kõrgele taeva poole, kus
see lahustub ja ühineb kauge universumi avarustega. Nüüd
siis mehed tunnevad, kuidas need vaevuaimatavad seosed kõiksusega
on täiesti olemas. Nende mõtlik ohe kandub kaugele
üle vaikse väljaku, põrkub pehmesti vanalinna
müürilt tagasi ja raputab ettevaatlikult laternaposte.
Süttivate lampide valgus äratab viskimehed unelusest.
Olukorra täit tõsidust oskab hinnata auväärne
Andres Langemets, kes rullib lahti oma tuttuue vaibakese, mis
ulatub trammiteest kuni kunstiklubi ukseni. Teda aitab sealjuures
innukalt auväärne Jaak Arro, kes aga ei saa kuidagi
silmi eemale vaiba kaunilt värvikoloriidilt. Andres Langemets
on sellest pisarateni liigutatud ja lubab tänutäheks
Arrole mitmeid ajakirja "Looming" aastakäike.
Tasakesi, mööda
pehmet vaipa astudes, käekõrval õhetav pirukas,
mõistavad viskimehed täie selgusega, et nüüd
nad kõnnivad juba teisel tasandil. Pirukas nende vahel
on kui talisman, vääramatu tõestus sellest, et
nad on teel ja jõuavad peagi uude, palju valguseküllasemasse
reaalsusse. Viskiklubi ühisürituse asukohaks saab Kuku-klubi
kaminasaal.
Toomas Tiiveli pilk peatub
uhkusega viskiklubi liikmetel - siin nad kõik on, üle
pika aja jälle kenasti koos. Kohe kamina kõrval istub
auväärne Tiit Pääsuke, kes on tulnud kaugelt
Lapimaalt - sealt, kus päeval ja ööl ei olegi vahet
ja tee saab valgustet vaid siis, kui taevasse tõusevad
virmalised. Tema kõrval seisab auväärne Helmu
Radik, kes oma verbaalsele väljendusele lisab kätega
veheldes juurde salapäraseid kujundeid. Tal on isegi auhindu
vehklemise eest, mis on küll varasemast ajast, kui ta spordiga
tegeles, aga see on tõsi. Uksest paremal, kaminasimsil
kükitab auväärne Kaarel Kurismaa ja kuulab hoolega,
mida auväärne Lemming Nagel talle pajatab. Kaarel kaebab,
et ei saa sageli Lemmingu jutust aru, aga miks ta siis hoiab käes
klaasi, milles ujumas jääkuubik. Paljud on kurtnud,
et kui viibida jääklaasiga Lemmingu lähistel, siis
hakkab sel hääl kähisema või kaob hoopiski.
Katsu siis millestki aru saada. Kaarel võiks ju aru saada,
sest vaatamata vanusele ta noogutab tihti ja vahel isegi mõistvalt.
Suures saalis prepareerib
klaveril viskiklubi rõõmusektori juht auväärne
Erkki-Sven Tüür, lubades anda endast parima, mis tal
iganes on. Ka kõige vaoshoidlikemail daamel tõuseb
põsele puna ja nad vaatavad äreva lootusega tema poole.
Kohe nakatub sellest rõõmutundest ka auväärne
Sven Grünberg, kelle käte all kõmisevad ooperigongide
helid toovad kaasa idavalgusest tõusva hommikutunni. Toomas
Tiivelit, auväärset, läbib imetlushoog mõeldes
sellele, kui väärikalt astusid viskimehed ühelt
tasandilt teisele.
"Vaat need on alles mehed!"
ja soe kaminatuli paistab neile peale. Aga ees on ootamas uued
teisenemised ja need on juba palju kõrgemal tasandil kui
see.
37. UBC TEADUSLIK ETTEKANNE "VISKIMEHED
JA TEINE PIRUKAS " - viskiklubi
15. aastapäevaks ja 16.viskijõuludeks - Kaarel Kurismaa
Kuna esimene ettekanne
viskipirukast toimus aastal 1993, siis olgu siin meeldetuletuseks
ja mäluvärskendamiseks lühike sisukokkuvõte
sellele eelnevast, olevast ja tulevast.
Kaks auväärset
meest Toomas Tiivel ja Jaak Lippmaa seisavad Raeväljakul
ja uurivad murelike nägudega vanalinnakaarti. Kusagil siin
pidi asuma pagaritöökoda, kust nad olid tellinud viskipäevapiruka,
aga võta sa näpust, sest seal kus pidi rippuma kringliga
ärisilt, kõlkus nüüd üks trendikas
king. "Mina küll ei ole siit mingit kinga tellinud!" hüüatab
Tom. Ka mina ei ole siit kinga saanud, lausub kahetsevalt Jaak
ja Jaak mõtleb, et kas asjadel on üldsegi nimesi või
need esinevad ainult kokkusurutud vormides. Õnneks kohtavad
nad auväärt Roald Jürlaud, kelle silmades on selline
lõpmatu headus, mida viimati küll esines haldjate
ajastul. Rollo lohutab neid nii nagu jaksab ja räägib,
et saab aidata küll, kuna tal on hea tuttav siin lähedal
olevas osaühistus. Nagu nuusates ületavad nad Raeplatsi
ja sisenevad nurgaga majja. Suures valgusküllases
ruumis toimub vilgas tegevus suurte ja väikeste kuuskede
ümber ning auväärt Peter Roose räägib,
kuidas tal on korraldatud need hästitasuvad kuuseehtimise
kursused ja kuidas neist kõigist on saanud ilusõltlased.
Kui kahju, et siit ei saa kuuske kingituseks kaasa, sest koos
ehetega ei mahu see kuhugi.
Seetõttu viib viskimeeste
teekond Saaremaale, sest on levinud kuuldus, et auväärt
Ants Ilusa dendroloogiapargis on kuuski küll
ja küll ning kadakate alt vöib leida veel punaseid kalamarju.
Kui jöuame kalastamiseni, on aegsasti kohal auväärne
Pentti Hänninen, keda nöustab taktitundeliselt auväärt
Tiit Pääsuke, sest rabakalade püüdmine on
meil auasjaks ja ainult erilubadega. Ja, jaa - on asju, mida vaid
auväärt Peeter Ernits teab. Sealt kadakate vahelt leiame
me veel auväärt Tuglasseuraja Tapio Mäkeläineni,
kelle pöuetaskust piilub üks liivi neid. Ja kui juba
Liivimaast on jutt, siis ei saa me läbi Lätita ja just
tänu auväärt Ivars Heinrihsonsile saame ka meie
puhata ta suvemajakeses teekonnal Euroliitu.
Auväärt Margus
Rava, kellel on häid suhteid ka mujal välismaal, hangib
Rootsist loa, et auväärne Ülo Ignats saaks ujutada
vene allveelaevu mitte ainult Rootsi kuningalossi ees vaid ka
Kaali järvel.
Vaatamata etteantud raamidele,
rullub taevakaardile selline pilv nagu oodata oli, kust siis vallanduvad
mitmedki veed ja tösiseltvõetavad tormihood tömblevad
öhus. Aga teadlikkus millestki suurest, mis juhib Genius
Locit ja tunne tundmatust tirib viskimehi edasi ning kohalik
Zeit und Geist väriseb ja vappub selle tömbe käes.
Kuid tänu auväärt Meelis Asile on nüüd
UBC liikmetele ööpäevaringselt öieli kõik
Tallinki luksuslaevade uksed ja aknad, ning nii önnestubki
viskimehed tagasi Tallinna tuua.
Kõik viskimehed
võpatavad üheaegselt kui Vabadusekell lööb
neli, sest nüüd meenub, et nad kõik on kutsutud
osalema auväärt Lemming Nageli vabaõhuetendusel
"Mõnus välk", pealtvaatajatena. Kuna auväärt
Mati Sirkel eestindas Nageli kuuldemängu koos euroliidule
omaste paljude kommentaaride, normide ja soovitustega, mille maht
ainuüksi oli juba üle1000 lehekülje, siis peavad
ka magamiskotid ja ööpotid kaasas olema. Õnneks
kõik laabub kenasti ja jõutakse õigeaegselt
kohale avakõneks ja lindilõikamistseremooniaks.
Oma avakõnes rõhutab auväärt Mart Laar,
et väga tähtis on omada juuri ajaloolises plaanis
ja kui hästi on õnnestunud auväärsel Hardi
Volmeril lavastuslikult põimida need meie kultuuriruumi.
Eraldi oli esile toodud ka kujunduslik külg, milles on tunda
auväärse Emil Urbeli suunavat kätt - raudbetoon,
klaas ja täistoonides puit moodustavad lakoonilise koosluse
kuni etenduse lõpuni välja.
... aga ees on ootamas
üha uued teisenemised ja need on juba palju kõrgemal
tasandil kui see, loeb auväärt Hardo Pajula ühest
raamatust ja soovitab Kuku asemel viskimeestele astuda lokaali
"Must Lammas", mis on kõrgemal tasandil ja selle lahke
peremees auväärt Rein Pokla on ehitanud interjööri
veel ühe kõrgema treppidega poodiumi, et tuua ka väiksemad
viskimehed hästi nähtavale ja tänutäheks ta
on pälvinud UBC kõrgeima aunimetuse - demokraat.
Toomas Tiivelit, auväärset,
läbib imetlushoog mõeldes sellele, kui väärikalt
oskavad viskimehed astuda ühelt tasandilt teisele. Ja kui
nüüd küsida, millised plaanid ootavad viskimehi
veel ees, siis auväärt president vastab uhke teadmisega:
"Me oleme teel Elbruse tippu, et heisata seal kõrgustes
viskiklubi kilti ja lippu!"
38.
ROOTSI VISKISAAGA UUS VAATUS
Toomas Tiivel
Köök, mai
2005.
Rootsimaal on viskit joodud
vähemalt sajand ja ka toodetud vähemalt paar aastakümmet,
väidab eestlannast Stockholmi Veini ja Alkoholimuuseumi direktriss
Mirja Lausson. Kuid viimastel aastatel on see muutunud nähtuseks,
mida võiks kokku võtta sõnadega “VISKI ON
IN”. Igasügiseseks suurürituseks on muutunud Stockholmi
Õlle ja viskifestival Nackas. Kui Tallinn oma Õllesummeriga
lööb Stockholmi festivali oma laialdasema kultuuriprogrammiga,
kontsertide ja showdega, siis Stockholmis on viskifestival küll
omaette nähtus – paarkümmend viski maaletoojat, paarsada
erinevat viskimarki, igapäev toimuvad loengud ja viskikoolitused/degusteerimised.
Rootsi alkoholimüüja/tootja Vinsprit toodab oma viskit
– täpsemalt Shotimaal toodetust segab ja paneb pudelitesse.
Autoriks Vinspriti viskisegudel on kohalik viskiguru Folke Andersson
– tema enamtuntud loominguks on viskid “Black Ribbon” – Pure Malt
(müüakse 10- ja 21- aastaste single malt viskide segusid)
ning blended viski “Old Glen”.
Üldiselt arvatakse,
et Läänemeremaade viikingite esimesed kontaktid destilleeritud
alkoholiga toimusid nende reisidel Idamaadesse, araablaste juurde.
Kunst, kuidas muuta vedelikku kääritamise ja destilleerimise
teel joovastavaks joogiks, oli araabiamaades tuntud juba ammustel
aegadel, palju varem kui Euroopas. Tolleaegne alkohoolne jook,
mida viikingid valmistasid ja ka tarbisid oli odrast valmistatud
fermenteeritud vedelik, mida tehti vajadusel meega magusamaks
ja mida kutsuti “mead'iks”. Kui viimast destilleerida saadigi
arhailine viski. Kui nüüd fantaseerida pisut, võiks
arvata, et läänepoole – Briti saartele (Shotimaale ja
Iirimaale) rännates võtsid viikingid ka selle teadmise
tagataskus kaasa. Võimatu see igatahes ei ole.
Edasine ajalugu kuulub
juba tänapäeva, nii taanlased kui rootslased on tootnud
malt viskit. Tuntud rootslasest viskiautoriteedi Ulf Buxrudi andmetel
hakkas Taani alkoholifirma C.L.O.C. 1949. aastal Roskildes
kolme aasta vanust malt viskit tootma. Kõik vajalik – oder,
turvas ja vesi saadi ümbruskonnast ja 1952. aastal maitsti
esimesi vilju. Tootmine lõpetati 1974.
Rootsi päris oma viskitootmine
algas aga aastaid tagasi Södertäljes, mitte kaugel Stockholmist,
Rootsi Veini ja Piirituse Monopoli peakorteris. Sinna ehitati
täiesti uued tootmishooned, kopeerides Charles Doig'i tehast
Shotimaal, ka vasest destilleerimisanumad toodi Shotimaalt Blandnoch'ist.
Tootmine ise algas 1955. aasta suvel ning esimesed tilgad värsket
viskit saadi selle kuueaastase küpsemise järel 1961.
aastal. Ametlikult ei müüdud seda jooki single malt
viskina, vaid segatuna 55%-se Ahus'is (Skanemaa, Absolut vodka
kodu) toodetud grain- viskiga, “Skeppet” (Laev) nime all blended
viskina. Tooraine saadi erinevatest Rootsi piirkondadest – oder
Skane'st, turvas Skalandist, vesi Södertäljest endast.
Grain-viskit toodeti kohalikust nisust. Viski küpsemine toimus
erinevates sherryvaatides 5 kuni 6 aastat ning seda toodeti (ja
joodi) Rootsis 11 aasta jooksul kokku üks miljon liitrit.
Et seda oli ikkagi nii pika aja kohta vähevõitu –
viski ei olnud saavutanud tänapäevast populaarsust ning
et kohaliku viski kvaliteet jäi oluliselt alla imporditud
shoti ja iiri viskidele – oldi sunnitud tootmine lõpetama.
Kogu sisustus on peale tehase sulgemist säilitamisel ja osalt
ka eksponeerimisel Stockholmis Veini ja Alkoholimuuseumis.
Paar aastat tagasi algas
kohaliku viskisaaga uus ja loodetavasti edukam vaatus. Rühm
entusiaste Mackmyra www.mackmyra.se (juba koha nimi näitab, et tegemist on tugevasti shoti
viskidest mõjutust saanud tegijatega) kandist Gävle
(200 km Stockholmist põhjapoole) lähedalt on otsustanud
taastada Põhjamaade single malt viskitootmise. Alustati
1999. aastal Mackmyra Bryk (kaevandus - sepakoda) vanade muinsuskaitse
all olevate tootmishoonete remontimisega ja destillatsiooniaparaatide
paigaldamisega ning Shotimaalt kaks korda kasutatud sherry- ning
ka bourbonivaatide kohaletoomisega. Lisaks neile kasutatakse ka
uusi vaate, mis on tehtud Vätterni järves asuvalt
Visingsö saarelt pärit tammedest, mida on aastasadu
kasutatud rootsi laevaehitustööstuses. Kogu tooraine
on loomulikult kohalik, ka puhas vesi, mida saadakse otse vana
tehase territooriumilt Mackmyrast. Finantseerimine tuli ligi 1000
eraettevõtjalt – osanikult ja kahelt suurelt Rootsi põllumajandusettevõttelt.
Et tootmise algusest produktini viskitootmise puhul kulub mitmeid
aastaid, on tegemist mitmeti riskantse ettevõtmisega, kus
suurt osa mängib juhus, aga ka tegijate oskused ning õige
planeerimine. Nagu väitis üks kogu ettevõtmise
alustajatest ja vedajatest inseneriharidusega Jonas Berg planeeritakse
aastatoodanguks umbes 10000 liitrit single malt viskit. Kui esimesel
aastal oli toodanguks ca 500 liitrit viskit, siis praegu on see
kogus juba päevatoodang, mis teeb aastas 300000 kuni 400000
pudelit. Kui muidu matkitakse tehnoloogias üsnagi täpselt
Shotimaal praktiseeritavat, siis erinevuseks on kadakasuitsu kasutamine
algfaasis odra kuivatamisel. Kogu toodang jagunebki üheltpoolt
elegantselt puuviljalõhna- ja maitseliseks ning
rootsipärase suitsususe, kadakaokaste lõhnaga viskideks.
Esimesed vaaditäied, mis praegu juba mitmendat aastat küpsevad,
avatakse loodetavalt aastal 2005. Juba müüakse aga Mackmyras
vaate, milles viski arenemist on võimalik ise jälgida
ja seega ka otsustada millal seda avada – on võimalik osta
oma vaat, on võimalik omada 4 inimese peale üht 30
liitrist vaati või 10 inimese peale üht 100 liitrist.
Uued rootsi viskid küpsevad vaatides kahes kohas – Norrlandi
metsades (peamiselt puuviljalõhnalised) ja Stockholmi saarestikus
(suitsusemad, kadakaokastelõhnaga) ja esimesed neist ootavad
peatset avamist. Sellegipoolest oli selle aasta septembris Stockholmi
õlle ja viskifestivalil võimalik maitsta Mackmyra
4 aastat vana toorviskit.
Kohapeal saab maitsta esialgu
tootjate hinnangul nende tulevasele toodangule kõige sarnasemaid
Shoti viskisid, osta Mackmyra viskiklaase ja nokkmütse ning
loomulikult nautida erakordselt maalilist loodust. Kui ainult
viimane oleks piisavaks tingimuseks hea viski saamisel, võiks
küll loota uue rootsi viski suurele edule.
See ei ole veel kõik.
Ka Dalarna provintsis leidus grupp asjahuvilisi, kes taodeldes
raha Euroopa Liidult ning ka kasutades riskikapitali tahavad püsti
panna Põhjamaade Suurtes Metsades single malt viskitootmise.
Kogu ettevõtmist nimetatakse “Lodhian Distillery AB”.
Hoidke silmad ja kõrvad
lahti!
Kas ka Eestil ei oleks
siit midagi õppida?
MILLIST VISKIT ROOTSLASED
JOOVAD?
Angela Forsgren D'Orazio
andmetel, kes korraldab alates 1992. aastast Stockholmis
viskirestoranis - klubis AKKURAT http://www.akkurat.se viskimaitsmisi, millel on seni ligikaudsetel hinnangutel
osalenud ca 60000 inimest, on viimase 10-15 aasta jooksul viskitarbimine
Rootsis plahvatuslikult kasvanud, kusjuures mitte lihtsalt tarbimine,
vaid üsna teadlik ja arenenud viskimeelega tegevus. On tekkinud
mitmeid viskiklubisid, millest liidriks on eelpoolmainitud “Akkurat”.
Mainekaima ja ka suurima levikuga viskiajakirja “WHISKY MAGASIN”
spetside poolt hinnati ajakirja 2004 aasta jaanuarinumbris viskirestorani
Akkurat aastal 2003 maailma parimate hulka (viiest väljavalitust
esimene) www.whiskymag.com . Eesti viskisõpradele on ta aga kindlast kõige
lähemal asuv. Viski kõrvale on seal võimalik
saada ka rediseid – retsept, mis teadjameeste järgi on pärit
Tallinnast “Kuld lõvist”.
Tavalistest viskidest on
Akkurat'is (eesti keeli võiks ju ka öelda “Ah kurat”)
kõige enam müüdav Kanada viski “Lord Calvert”,
shotlastest “Famous Grouse” ja “Grants”, malt viskidest “Black
Ribbon”, mis on pudelisse pandud Rootsis endas. Arvatavasti tänu
vähesele reklaamile müüakse ja juuakse vähe
iiri viskisid. Indias, Kasahstanis ja Poolas laialt levinud viskit
“Johnnie Walker” Rootsis eriti ei jooda.
Restoran-baaris Akkurat,
mis on kujunenud Stockholmi viskisõprade (klubi) kokkusaamiskohaks
tavalisi blended viskisid ei müüda, alati on aga baaris
saadaval “Blend of the month” ja “House blend”. Kokku on Akkurat'is
letis 440 erinevat viskit, millest enamus on single malt'id, aga
on esindatud ka Jaapani, Austraalia, Uus-Meremaa ja Soome viskid.
Lemmikuteks on kujunenud Bowmore, Laphroaig, Ardbeg, Lagavulin,
Glenmorangie, Springbank, Macallan ja Highland Park, millest eriti
kaunitele daamidele istuvat kõige enam suitsused viskid
ning neist konkurentsitult Ardbeg.
Foto 1.
Põhja-Euroopa kõige
külluslikum viskilett viskirestoranis “Akkurat” Stockholmis
Foto 2
UBC projektijuht Stockholmi
viskiklubi uksel
Foto 3.
Mackmyra viskitehas
Toomas Tiivel
Viskiklubi UBC, projektijuht
39.
Hirmuste maailmakodaniku muusikast õhkub väge
10.10.2005 Postimees
Kristel Kossar, toimetaja
|
Tütar Kristiina peaks helilooja Erkki-Sven Tüüri
peatselt vanaisa seisusesse tõstma.
Foto: Peeter Langovits |
Oktoobripäikese soe pihk on metsmaasikanupsu helilooja Erkki-Sven
Tüüri tagaõues õitsema paitanud. «Isegi
üks täitsa punane maasikas oli,» püüab
Tüür lehtede vahelt hilinejat tabada. Ju on aga mõni
maias hiir viimase põske pistnud, sest maasikas jääb
nägemata.
Sellest polegi aga lugu,
sest pärastlõunaste kiirte valgustatud rahu, mis Tüüri
tema Hiiumaa Hirmuste-kodus ümbritseb, on piisavalt väärt
leidus.
Pingilt kase all, mida
Tüür puhhilikult iseloomustab kui «mõnusat
paika istumise jauks», paistab maailm teistsugusena. Kusagilt
siit immitseb sõnulseletamatut, ürgset jõudu,
mis tema kontrastide põimumisel sündiva uue muusikalise
aegruumi nõnda kordumatuks muudab.
Aia taga nülivad külalambad
muru. Helilooja oma käega mere äärest korjatud
kividest saab tulevase kaminaruumi põrand. Õunapuud
puistavad heldelt vilju kodutrepi veerele. Pisikeses toas sünnib
ta maailmamuusika, mida helilooja tihti Londonisse või
New Yorki esiettekandele kuulama sõidab.
Kui linnast isu täis,
tuleb Hirmustesse tagasi. «Mõnustama,» kõlab
Tüüri lemmikväljend, mis passib ühtviisi nii
metropolipeatust kui ka Hirmuste-idülli kirjeldama.
Kui palju on teid kujundanud
lapsepõlv?
Eks me kõik kanna
oma lapsepõlve mõnel moel kaasas. Oma osa on kindlasti
isa klassikalise muusika plaadikogul, ta mängis ka väga
hästi klaverit – näiteks Beethoveni sonaate.
Kuid ta õpetas mind
ka lindude hääli kuulama – sõitsin palju üksinda
jalgrattaga, mul olid omad mängud.
Kodus kõlas kogu
aeg muusika ning kindlasti see midagi ka mu kujutlusmaailmas kujundas.
Oluline on ka see, et kodu
oli äärmiselt kaitstud ja kindel koht: isa ja ema said
väga hästi läbi, toetasid üksteist terve pika
elu.
Kas poja Lauri Dagi, kes
samuti tegeleb heliloominguga, olete muusika juurde suunanud teie
või on ta selleni ise jõudnud?
Pigem oli minu jutt ikka
see, et muusika on keeruline ala enesega toimetulemiseks.
Soovitasin tal hoopis õppida
arhitektuuri või majandust, et kindlustada endale muretu
tulevik. Aga eks inimene teeb ikka seda, milleks tal kutsumus
on. Mulle see just meeldibki, et ma pole teda millekski sundinud.
Kõik loksub paika kuidagi iseenesest.
Oma muusikast te eriti
rääkida ei armasta ega kuulu nende heliloojate sekka,
kes oma ideid pikalt-laialt lahti seletavad?
Ma võin sellest
rääkida, aga see väga põnev jutt puudutab
kompositsioonitehnilisi aspekte, läheb korda vaid professionaalidele
ega huvita väga paljusid.
See, mis on muusika juures
tegelikult tähtis, on sõnadega seletamatu. Muusika
peab ulatuma kuhugi, kuhu sõnad ei jõua. Kui ma
saaksin nendest asjadest rääkida, kirjutaksin luuletuse
või romaani, aga juhtumisi kirjutan ma muusikat. Inimene,
kes seda kuulab, saab sellest emotsionaalse laengu, mille tulemusel
loob ta ise oma loo.
Olete öelnud, et muusikalised
mõtted on kõigepealt tarvis selgeks mõelda.
Konstruktsioon, kandev
mõte peab muidugi olema väga tugev, muidu võiks
ju kutsuda kokku lihtsalt kamba häid muusikuid ja improviseerida.
Mõtteselgus on noodistatud muusika eeldus, ent see pole
peamine.
Häirib teid muusika
lahterdamine – see on avangard, see postmodernism?
Väitlused neil teemadel
käivad siiani, kuid ei määra enam eriti midagi.
Iseolemise vabadust on praegu tunduvalt rohkem ja see on väga
hea, sest pole kujunenud välja üht, mõjukate
ringkondade poolt heaks kiidetud stiili, milles peab komponeerima.
Hingan sellises situatsioonis
palju vabamalt ning ehk seetõttu ei vastandugi eriti millelegi.
Mulle on omane selline sünteesiv hoiak. Mis aga ei tähenda
kaugeltki kõige kättesattuva rosoljeks keeramist –
olen leidmas midagi täiesti mulle omast. Armastan kontraste,
kuid tahan, et tekiks erinevate energiate, koosluste sulandumine.
Kogu tänapäevase
infotulva juures on kõige tähtsam mitte iseennast
ära kaotada. Ma ei kannata pealiskaudsust, aga just see on
tänapäeval lõiv, mida avatuse ja infotulva juures
makstakse. Millessegi enam ei süveneta.
See vaikus ja iseolemine,
mis teil Hirmustes valitseb, on tohutu privileeg.
Muidugi! Ma olen ikka tõeliselt
õnnelik, et saan niimoodi siin elada ja olla. Mul pole
kiiret, teen aeglaselt oma asju – kirjutan näiteks takti
päevas. Või ei kirjuta midagi, lihtsalt mõtlen.
Vaatan, kuidas varjud pikemaks venivad või päike madalamalt
käib. See mõjub sisetundele väga hästi.
Oht on muidugi misantroobiks
muutuda, sest ühiskonnas hakkavad silma torkama ennekõike
ebameeldivad asjad.
Tuleb aga lahtiste silmadega
ringi käia ja näha, kui palju on meie ümber toredaid
ja armsaid inimesi. Muidu hakkadki üldistama – et kõik
poliitikud on kaabakad ja mehed sead jne.
Püüan asjades
positiivse poole üles leida, kuigi sageli ajab uudiste vaatamine
või lehelugemine vihaseks. Aga miks ma pean end niisuguste
asjade pärast haigeks vihastama?! Ma ei taha. See on ka põhjus,
miks ma siin olen – minu seisundist ju sõltub, millist
muusikat kirjutan.
Kuidas tundub, on maailm
elamiseks mõnus paik?
Kui vaatame siin ümberringi
puutüvesid, mis justkui templisambad taeva poole tõusevad,
või kuulame tuule häält, siis midagi paremat
ei saa ollagi! Jõleda paiga suudame maailmast ise teha,
aga usun samas, et iga oma teo ja sõnaga saame maailma
ka paremaks muuta.
Pikaajalisi plaane te ei
tee?
On väga palju plaane,
mida reaalsus väga järsult muuta võib. Oma tervis,
lähedaste inimeste kadumine.
See aasta pole olnud eriti
rõõmus – matsin kevadel oma isa ja nüüd,
kolm päeva tagasi abikaasa isa. See on elu osa, aga niisuguste
asjadega silmitsi seismine muudab kogu elu tajumist. Igavikulisuse
mõõde koputab uksele. Sa lihtsalt tead, et oled
järgmine.
Milline võiks olla
Erkki-Sven Tüüri jälg muusikaajaloos?
Eks selle panevad paika
juba teised inimesed, mind see absoluutselt ei huvita. Teen lihtsalt
seda, mis mulle meeldib.
Defineerigem – Erkki-Sven
Tüüri elamise kunst?
See on üks selline
suur ja salapärane asi, mida ehk ei tohigi lõplikult
sõnadesse panna.
Sama lugu kui muusikaga
– ütled kuidagi valesti välja ning see vägi kaob
sealt seest ära. Midagi võib jääda ka mõistatuseks.
Et seda kuuleks need, keda
kõnetab teie muusika?
Nii oleks ilus mõelda.
Erkki-Sven Tüür
• sündis Kärdlas
16. oktoobril 1959. aastal
• õppis aastail
1976–1980 löökpille ja flööti Tallinna Muusikakoolis
• aastal 1979 asutas ansambli
In Spe
• 1980–84 õppis
kompositsiooni Jaan Räätsa juures Tallinna Konservatooriumis
• täiendas end eraviisiliselt
Lepo Sumera juures
• viimase 15 aasta jooksul
on tema teoseid mängitud ja plaadistatud Euroopas, Põhja-Ameerikas,
Austraalias, Jaapanis
• abielus Anne Tüüriga,
poeg Lauri Dag (24) ja tütar Kristiina (25)
Arvamus
Paavo Järvi, dirigent ja sõber
Tunnen Erkki-Sven Tüüri
juba Tallinna Muusikakooli ajast, kus koos õppisime.
Ta on mitmekülgselt
andekas ja informeeritud inimene, väga hea kooliga helilooja.
Erkki-Sven on hea näide
sellest, et ei pea elama metropolis, et luua suurt muusikat. Inimesed,
kes pole mõjutatud välistest asjadest ning elavad
rohkem sisemist elu, suudavadki suuri asju luua.
Anne Tüür, abikaasa
Ta püüab alati
inimestes hea üles leida, näha parimat. See on suur
asi, sest inimesed kipuvad ikka ennekõike vigu välja
tooma.
Meie mullusel hõbepulmapäeval
tegi ta mulle üllatuse – viis mind varahommikul Saaremaale
Kuressaarde. Lossihotellis oli reserveeritud kaunis tuba vaatega
lossile, seal ootasid lillekimbud ja puuviljavaagen, šampanja
 40. Sulev Teppart vaatab ettepoole
31.10.2005 Postimees
Andres
Keil, reporter
Augustist on Sulev Teppart Vanemuise teatri draamajuht.
Praegu on ta veel Eesti Draamateatri palgal.
Foto: Toomas Huik
Alates augustist 2006 asub Vanemuise draamajuhiks eeldatavasti Eesti
Draamateatri näitleja Sulev Teppart. Eeldatavasti, sest konkursivõitjaks
on mees kuulutatud, aga lepingud veel sõlmimata. Nii värske
asi.
Olete lugupeetud inimene,
20 aastat Draamateatri näitleja, kõik austavad, kriitikud
ei sõima – mille hea pärast on teil vaja Vanemuise
draamaosa juhtima minna?
Kui ma nüüd õigesti
aru saan, siis küsimus ei eelda vastust, mille ma olen valmis
varrukast andma.
Näinud Vanemuise draamajuhi
kuulutust või tööpakkumist või kutset
– ma isegi ei tea, kuhu see liigitub, nii kujundlikus kui ka kujunduslikus
vormis nagu ta lehes ilmus –, ma vist oleks võinud endale
etteheiteid teha, kui ma konkursil ei oleks osalenud.
Aga ikkagi, mis on see
sisemine ora, mis sunnib? Sisemine idee, mida teha ja miks? Teatrinägemuslik.
Ma haaran sõnasabast,
ja pööran küsimuse enda kasuks. Ütlen nii
– vastus peitus küsimuses.
20 aastat annabki piisava
pagasi ja põhjuse ja võimaluse ühel hetkel
ka selliselt käituda. Mingis mõttes kindlasti otsustaval
hetkel. Kas iseenda jaoks või nende jaoks, keda see otsus
puudutab.
Neljakümne viie aastane
mees, ja nagu Gaugin jätab maha perekonna ja läheb kuhugi
Tahitile maalima
See on nii auväärne
võrdlus, mul lähevad põlved nõrgaks.
Hea, et ma istun.
Vastus liigub ikkagi perioodi,
mis siiamaani on olnud. Kindlasti kõneleb see teatud vajakajäämisest,
isiklikust või seesmisest rahuldamatusest.
Nüüd me hakkame
jõudma kuhugi No te tüürisite ja ma ei olnud
selle vastu.
Kuidas sõnastada
seda sisemist vajakajäämist?
Osa võiks jätta
uurijate pärusmaaks. Et nad ühel hetkel võiksid
avastada – võib-olla aastaid hiljem, kõike ei saa
ega peagi uudise tasandil kajastama, aga kui ei ole märgatud
või ei märgata keskpaiku ja püsivaid protsesse
või nende olemasolu ei ole ka selles kitsas valdkonnas
nagu teater täheldatav, siis on küsimused mõnes
mõttes adresseeritud teisiti.
Kui asjad segunevad ja
omandavad kireva, kuid ähmase pildi, siis ei ole loomulikult
sellisele küsimusele vastust öelda sugugi lihtne.
Eeldada ja loota, et ma
siin avaldaksin kõiki ja südame põhjast tulevaid
pihtimuslikul tasandil tundmusi ja mõtteid, mis on tõesed,
minu seisukohalt ma ei tõtta neid välja kuulutama.
Ma ei oleks suutnud endale
andestada, kui ma ei oleks seda teinud. Selles on suur tõetera
sees.
Kui nüüd rääkida
teatrist üldse, ja taandame selle lähtuvalt oludest
institutsionaalsele sõnateatrile, siis milleks teda üldse
vaja vaadata ja teha on?
See on kuldaväärt
küsimus. Kestab läbi aegade, kuni kestab teater, on
seda põhjust küsida. Eriti veel. Kui kestab see institutsionaalne
teater, nagu te seda nimetate.
Jah, see ei ole originaalne
küsimus, aga sellele on võimalik anda originaalseid
vastuseid.
Ma püüan. Vähemasti
jääda tõetruuks – omast vaatevinklist.
Suures pildis, nii suur,
kui kuidagi eesti teatrit haarav pilt või pilk saab üldse
olla, söandan küll, oma sisetunde põhjal ja sellest
tuleneva veendumuse ja uskumuse järgi öelda, et eesti
teater on üks. Tervik. Oma erisustele vaatamata.
Siiani elavad, lugupeetud
ja auväärsed teatrikriitikud väidavad juba mitmendat
teatri suurkonverentsi, nimetavad re-pertuaariteatrit kui teatrit,
millel Eestis siiani alternatiivi ei ole.
Sellega võib nõus
olla, võib mitte.
Kindlasti, selleks väited
ongi, et nende kallal pusida ja neid ümber lükata.
Omast napist teatri- ja
elukogemusest söandan väita, et küllap see nii
ka on. Ainult
et muutused, mis on ühiskonnas
aset leidnud, kõneleksid nagu meile, praktikutele, teist
keelt.
Oskate te mõne omadussõnaga
Eesti teatrit kui tervikut iseloomustada?
Sellele küsimusele
vastamiseks peaksin ma paluma natuke aega. Praegu ei söandaks
ma seda teha. Ma ei tahaks sõnu pilduda. Küsimus on
palju olulisem ja olemuslikum.
Kas Tartu on kuidagi teistmoodi
linn? Kas Tartus teatrit juhtida tähendab muud kui mujal?
Me jõuame taas ringiga
repertuaariteatri küsimuse juurde. Repertuaariteater kui
nähtus. Mis ja kas on ühine nimetaja.
Minu meelest repertuaariteater
tõesti on olemas, ainult et talle tuleb anda selge sisemine
hinnang ennekõike. Ja siis avada see laiemale publikule.
Ma olen viimastel aastatel
kohanud Tartu sõnateatri juures kahte kontseptsiooni. Esiteks
ülikollilinna teater, mis on «suunatud» tudengkonnale.
Teiseks Lõuna-Eesti teater, mille ülesanne on regiooni
kultuuriline teenindamine. Kumb tundub tõesem?
Nad ei ole vastandlikud.
Mu arusaamise järgi peaksid tarvidused leidma tõuke
teatriorganismist seest. Antagonistlikku vastuolu eksisteerida
ei saa. Iseasi on, kui palju meil on jõudu- jaksu ennast
jagada. Me peame endale aru andma, milleks me oleme kutsutud ja
seatud.
Eelmise küsimuse taga
seisab ju teatri turundusosakond. «Tudengiteatrit»
on tunduvalt «raskem turustada». Seal on käärid.
Kuidas te uue draamajuhina seda näete?
Jätame selles kontekstis
«uue draamajuhi» jutumärkidesse. Räägime
kui Andres Keil Ja Sulev Teppart.
Mul on küll oma seisukoht
selles asjas. Ei saa olla ainult sellest johtuv, mida oodatakse
või tellitakse. Võiks ju kõik repliigid suunata
ministeeriumi poole – kulla sõbrad, teil ju puudub käsitlus
eesti riigist ja kultuuri arengust, mida te meilt ootate! Andke
suunised kätte ja me palgatöölistena kohe vorbime!
– nii pükse maha laskvalt või mis selle Rakvere tüki
nimi oli «Täismäng».
Nii lõdvalt ka ei
suhtuks asjasse. Aga veel kord rõhutan, see vajab aega.
Nii nagu ka see ametipost ei saa olla päeva ega hetke küsimus.
Ma ei saa praegu öelda,
mis tuleb homme-ülehomme. See on kohatu, kõlbmatu,
rumal
Kultuurivallas ei ole revolutsiooni
koht. See on nagu vilja kasvatamine, kui kevadel külvad,
ei tea, kas tuleb putukas sisse ja saagiks on kaera asemel vaid
kõrremets, või võid naabrimehele ka kaeru
pakkuda.
Kas te Vanemuises näitlema
hakkate?
Kui lavastaja pakuks mulle
rolli, kas ma siis ära ütleks? Ma ei ütle ära,
aga esmatähtsana peaksin trupi huvisid ja olemasolevate näitlejate
hõivatust olulisemaks.
Priit Pedajase sõnu
kasutades – käeks ma olen valmis olema iga hetk.
Ja ennetades võimalikku
järgmist küsimust – lavastamissoov mul on, aga ma ei
tõtta sellega.
41. LEMMING
NAGEL: Kiri heale valijale?
Päevaleht
18. oktoober 2005
Leidsin oktoobri algul oma postkastist Keskerakonna Noortekogu
valimishüüde “heale valijale”. Mina, krooniline
kadekops ja ka muidu ebahea inimene, ei ole aga hea valija.
Mulle kuluks pigem
ära pika varre otsas kasvav tikripõõsas
(Priit Pärna andmetel olevat selline olemas), mille
varjus saaks vananeda. Keskerakonna Noortekogu üllitises
sisaldus ka mõte, et tõde on kõige
kaunim ja valel on lühikesed jalad. Olen sellega päri.
Aga, kulla noored – ärge peitke end parteikarkude rägastikku,
sest need pehkivad kiiresti. Olge vabad!
Korduvalt on meie endise aja tipud väitnud, et meil
kõigil oli 30 aastat tagasi midagi ühist ja
head. Jah, ka mina olin siis 30 aastat noorem ja tervis
palju parem. Kõik muu oli okastraati mässitud
ja elasime suletud sadamalinnas ja suletud ülikoolilinnas
ning püüdsime saada paremat haridust.
Ja nüüd elame rõõmsalt ajal, kus
kommarit ei tohi nimetada kommariks. Sotsialismi ja selle
kõrgeima astme – kommunismi – ülesehitamisel
tapeti maailmas üle 100 miljoni inimese. Tegijal ikka
juhtub!
Lemming Nagel, krooniline erakonnatu
|
|
